[buzz]. Anders de la Motte

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Peter Göransson oli Rebecca kursusekaaslane, nad olid varem päris palju koos töötanud ja ta tundis end seepärast üsna turvaliselt.

      Malmén ja Esbjörnsson olid omavahel head sõbrad, neid niiviisi lahutades ja lisaks loodetavasti ka Modiniga jutuajamist maha pidades tekib võimalus uut rühmahierarhiat lihvida. Aga tuli tunnistada, et seni olid Rebecca plaanid läinud nii ja naa…

      Tema otsus jätta Malmén rühmaülema asetäitjaks polnud esile kutsunud oodatud rõõmu. Tegelikult polnudki see väga imelik. Tal polnud ju eriti valikut.

      Ja ka sõit ise ei kulgenud suurt paremini.

      Esbjörnsson oli Norrlandist pärit karmi loomuga mees, kes rääkis ainult siis, kui tõesti vaja, ja Karolina Modin hoidis omaette, olemata seejuures ebasõbralik ega ka otseselt sõbralik.

      Tegelikult oleks rühm enne nii raske ülesande täitmisele saatmist pidanud kodus veel koostööd harjutama, kuid nende ülemus jättis selle tähelepanuta.

      „Sa tahtsid rühmaülemaks saada, Normén, nüüd ei jää muud üle, kui olukorraga leppida. Sinu tiimil on kõige vähem ületunde, nii et mul pole ei võimalust ega tahtmist kedagi teist sinna saata,” oli komissar Runeberg lühidalt öelnud ja heitnud talle sellise pilgu, mis pani Rebeccat ennast viriseva koolilapsena tundma. Nad võtsid Khartoumis peale saatkonnanõunik Gladhi, tema assistendi ja tõlgi. Tal kulus mehe upsaka loomuse ära tabamiseks kõigest mõni sekund, paraku said need aimdused peaaegu otsekohe ka kinnitust. Gladh oli ennast täis karjerist, kes kohtles teda ja tema tiimi nagu oleksid nood lihtsad autojuhid. Vana veidrik oli arvatavasti välisministeeriumi teenistuses juba siis, kui Rebecca veel sündinudki polnud. Ta oli meest näinud alati ainult peenetriibulises ülikonnas, lipsu ja rinnatasku pistetud taskurätiga. Riietus tegi teda veelgi pikemaks ja kõhnemaks, peaaegu iseenese karikatuuriks, ja neil vähestel kordadel, kui ta suvatses turvarühma kõnetada, oli neil Skåne aadliku kurisevat murrakut kuuldes peaaegu võimatu naeru tagasi hoida.

      Peaaegu kogu autosõidu aja rääkis Gladh telefoniga ja vingus välisministeeriumi kolleegide kallal. Tema arvates oleks kõik julgeolekumeetmed pidanud korraldama saatkond koostöös Sudaani valitsusega, selle asemel, et saata kohale kogenematud Rootsi politseinikud, kes ei tunne ei riiki ega kultuuri. Lisaks selgus, et Gladhi vennapoeg on politseinik ja seega teab ta „üht ja teist sellest ametkonnast”, mis tema hääletooni ja näoilme järgi otsustades polnud sugugi positiivne.

      Veidi optimismi andis ainult see, et Karolina Modin jagas nähtavasti tema seisukohta saatkonnanõuniku osas, ja autosõidu edenedes vahetasid naised omavahel iroonilisi pilke niipea, kui saatkonnanõunik suu avas.

      Gladh polnud aga sugugi loll, ta jagas nende väikese mängu peagi ära, ja lõpuks oli õhkkond autos peaaegu jäine.

      Gladhi assistent Håkan Berglund oli seevastu Rebeccaga umbes samaealine üsna meeldiv noormees, kes püüdis mõnikord oma šefi kõige hullemaid sõnavõtte üle siluda.

      „Sixten on vana kooli mees,” ütles ta nende esimese ühise afterworkdringi ajal vabandavalt. „Ta pole tegelikult halb inimene ja ma olen temaga koos töötades nii mõndagi õppinud.”

      Rebecca kehitas õlgu.

      „Minu poolest olgu ta selline nagu tahab, kui ta ainult sellest aru saab, et seda, kuhu minister läheb või ei lähe, otsustan mina, mitte välisministeeriumi protokoll, okei?”

      Berglund tõstis tervituseks klaasi.

      „Arusaadav, inspektor. Muide, kas ma olen juba öelnud, et kolin mõne nädala pärast Stockholmi tagasi…” naeratas ta sõbralikult, ja umbes samal ajal, kui Rebecca taipas, et talle meeldib mehe naeratus, meenus talle, et oli unustanud koju helistada.

• 

      Põgenemine oli alanud ju pagana hästi.

      Esimene peatus vana semu Jesuse apartementhotellis Tais, kus ta palmide alla maandus. Mõnules meenutades, kuidas ta Mängu alt oli tõmmanud ja nende rahadega jalga lasknud.

      Aga juba mõne kuu pärast hakkas teda närima rahutus.

      Lainemüha saatel võrkkiiges lebotada on muidugi kuradi sweet, kui sellest ainult rääkida – aga tegelikult seda kogu ülejäänud elu teha?

      Not fucking even!

      Täpselt nagu Caine „Kung-Fu legendis” polnud ta tüüp, kes oleks end kuskil rahulikult ankrusse seadnud.

      Niisiis rentis ta selle asemel motika ja rändas paar nädalat sihitult ringi, kuni heitgaasid, ära hõõrutud tagumik ja hammaste vahele lendavad putukad ta ära tüütasid.

      Siis sõitis ta läbi Filipiinid, Singapuri ja Bali, enne kui söandas ette võtta reisi down under.

      Päevad täitis ta turistiseiklustega – krokodillisafari, bungy-hüpped sillalt ja sukeldumine haide keskel.

      Aga purchased experiences didn’t count – eriti arvestades kõike seda, mis ta läbi oli elanud, nii et mõne kuu pärast oli ta turistiseiklustest tüdinud, tundis taas rahutust ja otsustas edasi liikuda.

      Ta kaalus reisi ida poole, võib-olla koguni Ühendriikidesse, kuid polnud kindel, kas tema võltsitud dokumendid Immigrations’i silmis vettpidavad oleksid.

      Pass oli üks asi, aga sõrmejälgi on juba raskem võltsida, ja MänguJuht oli tema omad kahtlemata kõikvõimalikesse andmebaasidesse sokutanud.

      Mõte sisse kukkumisest, millele järgneks prisonbitch’iks olemine Alabama State’is oli piisavalt peletav, et unistus US of A-st pikemaks ajaks riiulile panna.

      Lisaks oli kogu see ringikolamine hakanud talle närvidele käima.

      Tema rahutus kasvas kiiresti, täpselt nagu unetuski.

      Rohkem või vähem teadlikult hakkas ta pikapeale põhja suunas liikuma. Tegi peatuse Indias, lamas mõned suitsuuimas nädalad Goa playa’l, enne kui lõpuks sattus siia, kus ta praegu oli – fucking Neverlandi.

      Dubai is verri kööl, you will löve it, maj frännd– mais bien sûr!

      Note to memo– ära iialgi usalda musta AmEx-kaardiga libekeelse prantslasest rikkuri reisisoovitusi, ükskõik, kui palju Mari-Annat ta sulle pakub…

      Tal oli juba kõigest kõriauguni, idapoolkera turistivärkidest oli tekkinud üledoos, ja see mänguriik oli kokkuvõttes sama ehtne nagu nimi tema viimases passis.

      Fassaad, kuradi hingetu pealispind, millel puudus vähimgi kontakt oma ajalooga – või ka tegelikkusega…

      Tema uus mängukaaslane Vincent oli lubanud talle vastu tulla, kuid seni polnud prantslasest veel kippu ega kõppu kuulda. Arvatavasti hängis koos oma kambaga ikka veel Goa rannal vines, Henke aga hapneb siin, sellel kunstsaarel nagu mingi kuradi luks-merehädaline. Ainult väljamõeldud sõber ongi veel puudu, siis oleks mäng täielik.

      Huvitav, kas Armani toodab võrkpalle…?

      Kurat, kogu see pleiss lööb oma maitsetusega isegi Vegast ikka pika puuga…

      Mõni päev varem kuulis ta päikesest punaseks põlenud tüüpilist svenssonite perekonda – ema, isa, 2,1 last – mõni laud eemal rootsi keelt rääkimas, ja ootamatult oleks ta oma hommikusöögimunade kohal peaaegu ulguma hakanud. Kulus paar minutit, enne kui ta õieti taipas, miks.

      Raisk, СКАЧАТЬ