[buzz]. Anders de la Motte

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olemisest oli juba kuid möödas, mängis kinnituse järele kiimlev aju talle ikka veel korrapäraselt väikseid vingerpusse. Serveeris keset päist päeva tonte, kes tõid sõbralikke tervitusi abstinentsiosakonna hallidelt poistelt.

      Unepuudus ei teinud asja sugugi paremaks.

      Äsja oli tal õnnestunud endale välja manguda liftidest kaugemale jääv mugavam tuba.

      Aga ta teadis juba, et ka see ei aita…

      Telefoniomanikust naine ei puudutanudki aparaati.

      Selle asemel jõi ta rahulikult lonkshaaval kohvi, vaatas merd ega paistnud teist märkavatki. Ta oli päris kena, veidi üle neljakümne, blondid juuksed ranges paažisoengus. Jakk, püksid ja madalad kingad. Lähemalt uurides nägi HP, et naine oli ühest, kindlasti sigakallist, kingast kanna välja libistanud ja kõlgutas seda pealtnäha hajameelselt varba otsas.

      Mingil põhjusel rahustas see teda natuke.

      Ta hingas nina kaudu sügavalt sisse ja puhus õhu aeglaselt huulte vahelt välja.

      Unistuste elu oli peaaegu märkamatult teise kuju võtnud.

      Neliteist neetud kuud eksiilis, neli kuud kauem, kui ta vanglas oli istunud, ja muidugi oli see nii mõneski mõttes palju-palju parem. Ometigi oli praeguseks hetkeks rahutustunne kummalisel kombel umbes sama.

      Ööd olid kõige hullemad. Pilliroost onnid, matkakodud, lennuväljahotellid või platinum places nagu see siin – sel polnud tegelikult suuremat tähtsust. Unetus ei hoolinud linade koetihedusest.

      Turnee alguses orgunnis ta omale seltskonda. Lõkketulede ääres peetud pidudelt üles korjatud seljakottidega rändavad itsitavad tibid, kes jaksasid öö läbi pidu panna.

      Hiljem, kui ta enam ei jaksanud mõttetut pillowtalk’i ja rannatrubaduuride versioone oooh baby it’s a wild world’ist enam välja kannatada, piirdus ta hotellibaarides saadaval oleva valikuga.

      Kuid praeguseks hetkeks oli sellest juba tükk aega möödas, kui ta viimati inimlikku lähedust koges.

      Seda asendas pärast rohu suitsetamist ängistunud pihkutagumine mõne vääraka pornofilmi taustal, mida nõudis tema üha nüristuv sugukihu. Seejärel lögane poolleige roomservice’i söök, taustaks mõne kiirelt läbi keritud blockbuster’i Tai koopiad, kuni tuli libisemine seisundisse, mis vähemalt meenutas und. Hall udu, milles tema fantaasia omal käel tegutsema asus ja jõudis välja kohtadesse, mis ta parema meelega oleks tahtnud unustada.

      Asi oli ainult selles, et tema unistuste elu hakkas pikkamööda suunduma…

• 

      Põrgusse!

      Ehkki ta nägi automaati juba enne, kui eskort peatus, oli väljas vastu paiskunud hais nii tugev, et Rebecca unustas selle mõneks sekundiks peaaegu täiesti ära.

      Tihedalt üksteise vastu surutud inimkehadest, rämpsust, solgitorudest ja roiskumisest moodustuv imal, hingemattev pahvak. Ta oli sama haisu tundnud ka eelmisel päeval, kui nad trassi üle vaatasid, kuid täna oli tunduvalt soojem ilm ja kuumus näis haisu eriliselt võimendavat.

      Rahvamass kogunes kiiresti nende ümber ja sajad ärevil inimesed pressisid end pingule tõmmatud plastlintide vastu, mis olid ette nähtud neid eemal hoidma.

      Sõdurid vahetasid närvilisi pilke. Nende käed pigistasid relvapärasid, kui nad punasel kruusal ebakindlalt edasi-tagasi trampisid.

      Kuus automaatkarabiini, kuus halvastiistuvates higiplekilistes moondamisülikondades ja viltutallatud saabastes sõdurit. Nende ülemus, tunduvalt paremini riides ja peegelklaasidega prillides ohvitser viipas talle nõudlikult, andes märku inimesed autodest välja lasta. Parema puusa peal kabuuris oli ohvitseri teenistusrelv, seega oli nende omi arvestamata relvi kokku seitse.

      Mida kauem ta viivitas, seda kannatamatumaks muutus ohvitseri žestikuleerimine, kuid Rebecca ignoreeris seda. Ta seisis avatud autoukse juures, tema autojuht Karolina Modin ootas rooli taga.

      Ta kuulis nende järel peatunud auto ukse paugatust ja heitis kiire pilgu üle õla. Göransson ja Malmén olid teel tema poole. Kumbki meestest ei öelnud midagi, kuid päikeseprillide alt paistvad näoilmed väljendasid selgelt, mida nad olukorrast arvavad.

      Rahvamass hakkas rohkem käratsema ja surus end piiratud alale lähemale, selle tagajärjel hakkasid piirdelindi paigaldamiseks maasse vajutatud armetud kepid järele andma. Rebecca kõrv tabas üksikuid ingliskeelseid sõnu.

      Help us. No food, no doctor.

      Kõige lähemal seisev sõdur niisutas keelega närviliselt huuli, näppides samal ajal oma relva riivi.

      Klikk-klikk.

      Riivis-vabastatud.

      Ohutu-ohtlik.

      Üks higipiisk jooksis mööda Rebecca selgroogu alla.

      Seejärel veel üks.

      „Noh, mida me ootame, Normén?”

      Kuivikust saatkonnanõunik Gladh oli nähtavasti teiselt poolt autost välja tulnud ja seisis ta selja taga.

      „Ajakirjanikud ootavad, tuleb kiirustada. Me oleme niigi hiljaks jäänud.”

      Ta sirutas käe ukselingi poole, et arengumaade abistamise minister tagaistmelt välja lasta, kuid Rebecca jõudis ette.

      „Ära puutu ust!” nähvas ta ja lõi peopesaga vastu autoakent.

      Saatkonnanõunik hoidis kätt ukselingil ja mõne sekundi vältel seisid nad teineteist tigedalt põrnitsedes. Siis lasi Gladh käe lahti, ajas end sirgu ja näperdas solvunult oma lipsusõlme.

      „Kui kaua sa kavatsed meil siin kuuma käes oodata lasta, Normén?” virises ta veidi liiga valjusti, nii et minister teda läbi toonitud autoklaasi kuuleks.

      „Kas sa ei taipa, et mida kauem me venitame, seda ärevamaks rahvas läheb? Nad ootavad meid – ministrit, kas sa ei saa sellest siis aru?”

      Jah, sai küll, aga kogu olukord tundus kuidagi vale.

      Eelmisel päeval saabumist harjutades sõitsid nad autodega põgenikelaagri kontori ette, kus kohtumine pidi toimuma. Aga täna oli tee tükk maad enne sihtpunkti järsku ära lõigatud, ehkki eespool paistsid autod.

      Lasta ministril koos kuue närvilise valitsusvägede sõduriga kakssada meetrit läbi rahvamassi jala minna ei tundunud kuigi hea lahendusena.

      Ja muuseas, miks neid täna nii vähe on?

      Eelmisel päeval kihas siin sõduritest, soomukitest ja koguni helikopter oli õhus. Põgenikud olid enamasti kössitanud oma kiletelkides ja julgesid sealt vaevalt nina välja pista.

      Aga täna oli olukord ootamatult täiesti vastupidine.

      „Come on, let’s go! All is good, all is good…” hüüdis ohvitser ja vehkis hoogsalt, andes neile märku tema juurde tulla, samas kui paar sõdurit tegid kohmakalt katset kõige pealetükkivamaid põgenikke piirdelindi juurest eemale ajada. Kuid Rebecca kõhkles ikka veel. Rahvamass muutus üha häälekamaks, sellest hoolimata tundus talle, et kuuleb ikka veel sõduri relvariivi metalset klõbinat.

      Nagu СКАЧАТЬ