[buzz]. Anders de la Motte

Чтение книги онлайн.

      „Varsti, mu sõber, üsna varsti…”

      „Darfur?”

      „Mhmh…”

      „Kui kaua?”

      „Ligi nädal harjutamiseks, neli päeva ministriga ja veel paar päeva lõpetamiseks. Ma arvan, et kokku kaks nädalat, sõltub natuke ka sellest, kas ma sõidan koju valitsuse lennukiga või tavalise reisilennukiga.”

      Mees noogutas ja vaatas hommikusöögilaual lebavat ajalehte.

      „See on mu töö, Micke, sa tead seda.”

      „Tean küll,” pomises mees üles vaatamata. „Aga see ei tähenda, et ma peaksin iga kord rõõmust hõiskama, kui sa jälle kuhugi järjekordsesse eluohtlikku kohta sõidad, eriti mitte sel juhul, kui on ka teisi võimalusi. Nii et mis järgmiseks tuleb, Bagdad?”

      Pigem Kabul, oleks tal äärepealt üle huulte tulnud, kuid ta sai mõttele jaole enne, kui see jõudis sõnadeks saada. Seda väikest üllatust tahtis ta hoida ajaks, kui on juba kindlalt teada, et sinna sõidab tema meeskond.

      „Kuule.” Ta ootas, kuni mees talle otsa vaatab. „Ma oskan ennast kaitsta ja pealegi meeldib mulle mu töö. Töökoha vahetamisest oleme me juba rääkinud, nii et kuidas oleks, kui sa hommikuse hapu näo tegemise asemel mind natuke hoopis toetaksid?”

      Ta vaatas mõne sekundi jooksul mehele silma ja too pööras nagu tavaliselt pilgu kõrvale.

      „Muidugi, sorri, ma ei kavatsenud vinguma hakata…”

      Ta lõi ajalehe kokku ja pani oma käe naise käele.

      „Anna mulle andeks, Becca, muidugi sa sõidad, okei? Kodune nägelemine on viimane asi, mida sul enne sellist reisi vaja on. Mul on unega natuke raskusi, tööd on palju, tead küll…”

      Mees vaatas talle kutsikapilguga otsa ja Rebecca naeratas selle peale kohusetundlikult.

      „Arusaadav,” pomises ta. „Pole probleemi.”

      Mehe kannapööre oleks pidanud teda rõõmustama, kuid selle asemel tundis ta hoopis pettumust.

      Micke oli suurepärane mees, ta ei korraldanud kunagi mingit riidu ja andis erinevate seisukohtade ilmnemisel alati järele. Hea töökoht, üldiselt haritud, huumorimeel ja kõik muu värk… Tegelikult lausa unistuste prints, eriti tema varasema kogemusega võrreldes.

      Ometi tabas ta end kahetsemast, et polnud võimaluse tekkides Afganistani-reisi talle hambusse visanud. Ei kallanud tulle sortsu bensiini, et näha, mis juhtuma hakkab. Aga tublid tüdrukud nii ju ei tee…

      Pealegi poleks sellest kindlasti mingit kasu olnud.

      Võib-olla oleks mees mõni minut kauem mossitanud, kuid lõpptulemus oleks nagunii olnud sama.

      Kurb koerapilk ja „anna mulle andeks, Becca”.

      Mingil põhjusel tekitas asjade selline käik temas iga korraga rohkem vastumeelsust, ja mehega samasse firmasse tööleminek ei tulnud absoluutselt kõne alla, ehkki nad pakkusid peaaegu kaks korda suuremat palka.

      Mõnikord igatses ta taga aegu, mil nad said kokku ainult kohustustevabaks seksiks. Mees tundus tol ajal toredam, mingil kombel põnevam…

      Ta haaras ühe osa ajalehest ja hakkas seda hajameelselt lehitsema. Mõne sekundi pärast tegi ka mees sama ja Rebecca sai rahus omi mõtteid mõelda.

      Tal oli kõik, mida võiks soovida – ometi polnud ta rahul.

      Mis tal õieti viga on?

      Kui ta Mängu konto tühjaks tegi, oli seal kaks miljonit dollarit ja natuke veel peenraha peale.

      Seda oli küll natuke vähem, kui ta algul oli arvestanud, kuid siiski piisavalt, et mõnusat elu elada.

      Osa rahast läks pankadele, kes aitasid tal enda jäljed ära pühkida, osa advokaatidele, kes kodused asjad korda ajasid. Nad maksid ära ta korterivõla, korraldasid fondi jooksvate kulude katmiseks ja teise, mis andis vaesele pollarile, kelle ta Lindhagensplanil peaaegu ära oli tapnud, korraliku plaastri haava peale. Äsja asutatud politsei erifond oli andnud inspektor Hans Krusele teenistuskohustuste täitmisel üles näidatud vapruse eest miljoni krooni suuruse maksuvaba preemia ja tema kolleegile Rebecca Norménile summa, mis peaaegu ööripealt kattis tema Handelsbankenist võetud korterilaenu.

      Tänu advokaadile olid kõik paberid 100 % koššer ja seepärast polnud ka ükski saaja helde annetuse vastu protesteerinud. Lisaks teadis ta, et tema vanade semude Gustav „Soku” Bochi ja Farook „Mange” Al-Hassani postkasti olid potsatanud paksud ümbrikud, mille sisu kattis kuhjaga kahe sodiks aetud mopeedi ja suitsukahjustusi saanud arvutipoe kahjud.

      Pärast kõiki väljaminekuid ja igapäevaseks elamiseks vajalikke kulutusi oli summast järel veel umbes pool.

      Kuradi hästi kõrvale pandud dollarimill, mille asukohta teab ainult tema üksi. Pole paha…

      Tiimis oli neli inimest – kolm meest ja üks naine.

      Tegelikult oleks pidanud neid olema rohkem, aga hetkel ületas nõudmine ihukaitsjate järele suurelt pakkumise.

      Nii või naa…

      Neli hea koolituse saanud, kogemustega ihukaitsjat, kes olid juba kaua koos töötanud ja teadsid täpselt, kuidas kõik toimib. Ehkki kõik olid omavahel juba varasemast tuttavad, tekitas uus ülemus peaaegu alati teatud ebakindlust. Vaatamata sellele, mis inimesed küsimise peale kostavad, pole enamik neist siiski muudatustest sugugi vaimustatud. Tema rühma probleem oli selles, et mitu kuud polnud sel ülemust olnud ja kohusetäitjast David Malménist oli oodatud uut rühmajuhti.

      Ülejäänud kolm kuulasid teda ja neil oleks olnud raske uue korraldusega harjuda, kui Malmén sellega ei lepi. Mitteformaalse juhiga rühmad pikemas perspektiivis ei toimi. Rebecca oli seda lähedalt näinud nii politseikõrgkoolis õppides kui ka hiljem tööle asudes.

      Enda maksma panemiseks on tal vaja nii peent taju kui ka otsustavust. Põhimõtteliselt ei tohi ta teha ühtegi viga.

      Lennureis oli väsitav, enne Khartoumi jõudmist tuli neil kolm korda ümber istuda.

      Mõned ööd hotellis ja palju kohtumisi igasugustes formaalsustes kokku leppimiseks.

      Sudaani võimud tahtsid kõike kontrollida – nende relvi, sidevahendeid ja kuulikindlaid veste. Lisaks tuli üle vaadata kõik paberid, need ära tembeldada, siis uuesti kontrollida ja uuesti tembeldada, alles seejärel said nad oma sõidukid kätte ja võisid lõpuks teele asuda.

      Mida enam lõuna poole, seda lagedamaks muutus maastik. Kuiv punane tolm keerles nende ümber, paiskus autorataste alt õhku ja tungis igast väiksemastki praost sisse, kattes riided ja varustuse pikkamööda kareda roosaka kihiga.

      Kuigi kalendri järgi hilissügis, oli kuumus kohati peaaegu väljakannatamatu. Karolina Modin juhtis, Rebecca istus ülemuse kohal tema kõrval.

      Neile järgnevat autot juhtis Bengt Esbjörnsson, tema autos oli ka tõlk.

      Kolleegid СКАЧАТЬ