[buzz]. Anders de la Motte

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Alateadlikult pani ta parema käe puusale püstolikabuuri peale.

      „Me peame minema!” vingus Gladh ja Rebecca märkas mehe hääles ootamatut hirmu.

      Göransson ja Malmén vahetasid üle autokatuse omavahel pilgu.

      „Mis sa teha kavatsed, Normén?”

      Tema asetäitjal oli õigus. Tal tuleb otsustada.

      Ohtlik?

      Ohutu?

      Otsusta, Normén!

      Loomulikult peaks ukse lahti tegema ja ministri välja laskma. Aga ta ei vabanenud ikka veel tundest, et midagi on valesti – see oli midagi tunduvalt enamat kui ärev rahvamass, blokeeritud tee või kempsu kippuv saatkonnanõunik.

      Püstoli kummikattega pära kleepus peopessa.

      Klikk…

      Klikk…

      Ja järsku ta nägi teda. Mees oli rahvamassi hulgas, temast paremal. Välimuselt samasugune nagu kõik kisendavad tumedanahalised inimesed, kes neid ümbritsesid. Pikk valge särk, tumedad haaremipüksid ja pea ümber seotud riidetükk. Ometigi oli tema juures midagi teisiti.

      Esiteks oli mees rahulik. Ta ei karjunud, ei raputanud rusikaid ega püüdnud tähelepanu endale tõmmata.

      Selle asemel liikus ta sihikindlalt ettepoole, loovides rahulikult oma ärevil õnnetusekaaslaste vahel ja tuli muudkui lähemale.

      Mehel oli midagi käes ja Rebeccal kulus mõni sekund, enne kui ta nägi, mis see on.

      Kilekott. Selle kärtskollase ühtlase värvi järgi hinnates polnud see jõudnud veel päikese käes ära pleekida ega kortsuda nagu kõik muu siin laagris.

      Mida tegi miski nii uus ja puhas keset seda üldist viletsust?

      Rebecca tõstis vasaku käe päikese eest varjuks silmade kohale ja püüdis pilku koondada. Kilekott ilmus ja kadus tema vaateväljast, inimeste jalad varjasid selle hetkeks, seejärel ilmus see kohe jälle nähtavale. Kärtskollane, sile ja kahtlemata muust massist eristuv.

      Silmapilguks arvas ta, et näeb koti põhjas mingi tumeda eseme varju.

      Ja järsku oli tal otsus tehtud!

      „Autodesse!” röögatas ta ja heitis kiire pilgu oma kahe kolleegi poole, kontrollides, et need said korraldusest aru.

      „Otsekohe autodesse, operatsioon on katkestatud!” karjus ta Malménile, kes teda käratseva rahvamassi tõttu nähtavasti ei kuulnud.

      Algul asetäitja ei reageerinud, seejärel noogutas lühidalt ja andis kolmanda auto juhile käega märku tagurdada ning neile tee vabaks teha.

      „Mida kuradit sa teed, Normén?!” karjus saatkonnanõunik ja haaras Rebecca paremast käest kinni.

      Ta raputas end haardest kergesti vabaks.

      „Autosse, Gladh, kui sa ei taha siia jääda!” kähvas ta ja andis samal ajal oma autojuhile märku valmistuda tagurdamiseks.

      Gladh karjus talle ikka veel midagi kõrva, kuid ta ei kuulanud teda.

      Kilekotiga mees oli kadunud, kuid Rebecca oli kindel, et ta on rahvamassi hulgas – et ta rajab endale ikka veel teed nende poole.

      Landcruiser nende taga tagurdas mõne meetri ja pilku rahvamassilt pööramata tagus ta vastu autokatust, andes Modinile märku selle eeskuju järgida.

      Nende auto hakkas mööda ebatasast maad aeglaselt tagasi liikuma.

      Kõrvalistuja uks oli tema autosse hüppamist oodates ikka veel pärani.

      Samal silmapilgul, kui kolonn taganema hakkas, muutus rahvamassi kisa raevunud röökimiseks ja järsku andis vilets piire järele.

      Lähim sõdur ei jõudnud oma relvagi tõsta, kui mass oli ta juba endasse neelanud.

      Mõne sekundiga oli nende auto ümber piiratud. Käed tagusid kapotile ja tuuleklaasile – Rebeccat rebiti riietest ja püüti teda lahtisest autouksest eemale tõmmata.

      Ta komistas ja paanikaga täidetud silmapilgu jooksul oleks äärepealt kukkunud.

      Veri peksles soontes, ta püüdis end lahti võidelda, kuid ründajad tulid igast suunast.

      Käed sirutusid tema vöö poole, kus ta parema käega püstolit varjas. Ta lõi vasaku käega kellelegi näkku, virutas põlvega kellelegi kubemesse ja põrkas tagasi kõrva karjuva hääle eest, kuid ründajaid oli liiga palju, iga hetk võib ta kukkuda ja siis on kõik läbi.

      Järsku auto nõksatas ja raske uks lõi ründajaid nii palju tagasi, et Rebecca sai parema käe vabaks ja haaras püstoli.

      Püstolitoru õhku, sõrm päästikule!

      Relv võpatas ta käes – ühe korra, mitu korda, ja järsku muutus kisa raevukast hirmunuks ja paaniliseks. Ootamatult oli ta vaba. Inimesed püüdsid tema ümbert põgeneda ja põrkasid kokku nendega, kes tagantpoolt ikka veel peale tungisid. Karjumine segunes üksteise vastu põrkavate kehade mütsatustega. Ta kuulis otse eest laske. Lühikesed valangud, tärisev automaadituli, arvatavasti rahvamassi pihta sihitud. Üks kuul möödus nagu vihane kimalane kõigest mõnekümne sentimeetri kaugusel tema peast, kuid ta pani seda vaevalt tähelegi. Modin vajutas gaasi ja pöörlevad autorattad paiskasid õhku kruusa, mis tema vaatevälja kiiresti punase uduga kattis.

      Auto hakkas kiirust võtma. Ta komistas, kuid viimasel hetkel õnnestus tal metsikult kiikuvast uksest kinni saada. Sõrm oli tal endiselt päästikul, püstolisuu taeva poole suunatud.

      Mees tuli tolmupilvest otse tema poole. Ta oli otse auto ees, kapotist võib-olla kuus kuni kaheksa meetrit eemal. Ta hüppas nõtkelt üle maas lamavate kehade ja siksakitas põgenevate inimeste vahel, lähenedes kogu aeg nende autole. Mehe üks käsi oli poolenisti kilekotis. Ese, mida ta käes hoidis, oli nüüd selgesti näha.

      Rebecca lasi käe püstoliga alla, püüdis sihtida mehe jalgu, kuid relva oli võimatu paigal hoida. Auto sõitis kiiremini, keerutas aina rohkem punast tolmu üles ja müksas seejärel nende taga oleva auto esiosa. Ootamatu seisak lõi autoukse Rebeccale vastu lõuga ja taas ei puudunud palju kukkumisest. Mõneks silmapilguks nägi ta vaid silmist löövaid sädemeid ja punast tolmu.

      Kui vaateväli selgemaks muutus, oli revolvrisuu otse tema poole sihitud.

• 

      Naine ratsutas ta peal nagu rodeohobusel.

      Täiuslikud kunstrinnad kõikusid sünkroonis, kui ta oma paljast häbet mehe vastu hõõrus. Naise üks käsi oli voodipeatsi peal, teine hoidis HP pikki juukseid kindlas haardes nii kõvasti, et ta tundis juuksejuurte naksumist, kui naine teda endale lähemale tõmbas. Kingakontsad puurisid valusasti mehe reitesse.

      Kuid HP-le oli see ükskõik, sest business-daam korraldas talle elu parimat sõitu.

      HP polnud sugugi mõni kogemusteta voodipiloot – vastupidi! Tegelikult oli ta alati pidanud ennast sellel alal omamoodi Top Guniks.

      Aga kuradi kurat küll, kuidas naine nikkuda oskas!

      The СКАЧАТЬ