[buzz]. Anders de la Motte

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui ta asjatult püüdis millelegi vähem erutavale mõelda. Kuid see oli võimatu.

      „I’m coming,” korises ta hoiatavalt, kuid naine ei teinud mingit katsetki tema pealt maha tulla. Selle asemel lasi ta voodipäitsi lahti, pani käe oma selja taha mehe jalge vahele ja surus seemnepurske hetkel küüned mehe munadesse. Ta pidi surema! Orgasm oli nii jõuline, et ta viskus vibuna üles ja karjatuse järgi otsustades nautis naine seda liigutust.

      Kulus mitu minutit, enne kui mõistus tagasi hakkas tulema, sellel ajal veeretas naine end tema pealt maha ja süütas sigareti.

      „Isn’t this a non-smoking room?” oli esimene, mis tal pärast kõnevõime taastumist üle huulte tuli.

      „Who are you – the smoking police?” muigas naine ja puhus suitsu lae poole.

      Täpselt, kes kurat hoolib? Milline kohutav dweeb ta vahel ikka on!

      „M-mis… su nimi on?” kokutas ta parema vastuse puudumisel.

      „Anna. Anna Argos.”

      Ta kustutas sigareti ühte klaasi öökapi peal ja libistas end voodis allapoole.

      „Eee… meeldiv tutvuda, Anna.”

      Kuid naine ei vastanud. Tema suu oli juba tegevuses mehe riista surnust üles äratamisega.

• 

      Relv sihtis otse tema poole, ometi ei suutnud Rebecca end liigutada.

      Ta rippus kätega autoukse küljes, jalad lohisesid mööda maad. Püstol oli tal endiselt paremas käes, aga kuna kogu keharaskus oli langenud käevarte peale, siis sai ta püstolit tõsta vaid mõne sentimeetri võrra. Ta püüdis jalgadele tuge leida, raskuskeset muuta ja püstolikätt vabaks saada.

      Kuid jooksev mees oli juba oma relva tõstnud ja ta taipas, et selleks pole enam aega. Autorataste alt paiskus välja tolmu, see keerles tema ümber ja ahendas vaatevälja punaseks tunneliks, kuni lõpuks nägi ta selle teises otsas ainult läikivat revolvrisuud. Ta ootas lasku.

      Kuid seda ei tulnud.

      Ootamatult pöördus auto järsult paremale, hoog oli nii suur, et ta lendas poolenisti salongi. Ta sai istmest kinni, surus ühe jala ukseposti vastu ja viskus sisse. Auto libises edasi, uks langes tema järel kinni ja järsku olid nad teinud 180-kraadise pöörde ning sõitsid tagasi mööda sama teed, kust äsja olid tulnud.

      Landcruiseri rataste alt üles paisatud tolm langes neile peale ja Modin pidi kojamehed tööle panema, et midagi näha.

      Rebecca pöördus istmel teistpidi ja püüdis läbi tagaklaasi revolvriga meest näha. Ta hoidis end istme vahel kinni, relv laskevalmis. Pilk oli naelutatud püstolisuule, sõrm päästikul…

      Kuid nende taga oli ainult punane keerlev tolmupilv, mis kogu maailma endasse mattis.

      Põgenikelaager, rahvamass, revolvriga mees – kõik kadus. Mõne sekundi pärast tundus, nagu poleks seda kõike kunagi olnudki…

      Modin karjus midagi, kaugemal ragises raadio, kuid ta pulss peksis nii kõvasti vastu trumminahku, et ei suutnud sõnu eristada.

      Tundus, nagu liiguks kõik ta ümber aegluubis. Ta tajus iga väiksematki üksikasja: nahkistmete lõhna, kössis kujusid tagaistmel, Modini järske liigutusi, kui ta auto teel hoidmisega vaeva nägi.

      Ta käed pigistasid nii kõvasti püstolit, et sõrmedes hakkas torkima.

      Liiv tõusis auto taga tuulekeerises endiselt üles, moodustades pikki hüpnootilisi spiraale, mis ta pilgu endasse imesid ja tegid kõrvale vaatamise võimatuks.

      Siis sattus Modin nähtavasti teeaugule.

      Auto rappus ja mõneks silmapilguks tundus, et nad lendavad, hõljuvad vabalt, peaaegu nagu unes.

      Pärast millisekundeid kaaluta olekut põrkas auto jälle vastu maad. Rebecca kukkus vastu istme seljatuge, unenäoline tunne andis järele ja ta paisati tagasi tegelikkusse.

      „Vasta raadiole!” karjus Modin ja samal hetkel avastas Rebecca, et kõrvaklapp oli välja kukkunud ja kõlkus ta parema õla peal. Ta pistis selle kiiresti kõrva tagasi, langetas relva ja vajus esiistmele.

      „Kas kõik on okei, Normén?”

      Malméni hääl oli murelik.

      Rebecca pöördus taas ringi ja vaatas oma reisijate poole.

      Minister ja Gladh olid kössis kumbki oma istmenurgas.

      „Kas teiega on kõik okei?”

      Vastust ei tulnud, kuid kaks kriitvalget nägu pöördusid aeglaselt tema poole.

      „Kas sinuga on kõik korras, Ann-Christin?”

      Rebecca kallutas end tahapoole ja puudutas ministri põlve, sellest piisas, et ta sai vastuseks klaasistunud pilgu ja noogutuse.

      „Minister on okei, me sõidame villasse tagasi,” ütles ta mikrofoni nii rahulikult kui suutis, kuid tundus hoopis, et raadio pigem võimendab ta hääle värisemist.

      „Selge,” vastas Malmén lühidalt.

      Rebecca märkas järsku, et tal on püstol ikka veel paremas käes.

      Ta riivistas relva, pani selle kabuuri ja tõmbas turvavöö seejärel aeglaselt peale.

      Pulss hakkas aeglasemaks muutuma, adrenaliinitase langes tasapisi ja ta tundis sellele järgnevat kerget iiveldust.

      „See läks kuradi napilt…”

      Tee pealt pilku pööramata noogutas Modin vastuseks.

      „Ma arvasin vahepeal, et kõik on läbi, ma ei saa aru, miks ta ei tulistanud?”

      Modin heitis talle silmanurgast kiire pilgu.

      „Ta ei jõudnud ilmselt relva tõsta, enne kui nad tal juba ümber olid.”

      Kulus paar sekundit, enne kui Rebecca taipas.

      „Ei, ei, mitte sõdur – ma räägin revolvriga mehest!”

      „Kellest?” Modin vaatas teda küsivalt.

      Enne kui ta vastata jõudis, kummardus Gladh tema vasaku kõrva lähedale.

      „Kurat, mida sa oma arust õieti teed, Normén!?” sisistas ta.

      KAKS | Flashback

      „Halloo?”

      „Tere õhtust, mu sõber, seal teie juures on vist juba õhtu…?

      Kas ma helistan halval ajal?”

      „Ei, ei, sugugi mitte, ma olen teie kõnet oodanud. Ma olen kohal – kas kõik on… valmis?”

      „Kõik on valmis.”

      „Ja kuidas on…?”

      „Nagu ma ütlesin – kõik on valmis. Küsimus on ainult, kas teie olete? Ülesanne on riskantne, nii СКАЧАТЬ