Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ laev eemaldus Hiiglase ja avamere poole, aerud tõusmas ja langemas. „Sellega on siis kõik,” ütles laulja. Kui Sam oleks olnud vapram mees, oleks ta teise vette tõuganud. Tüdrukute voodissemeelitamiseks oli Dareoni keel piisavalt libe, kapteni kajutis aga oli millegipärast rääkinud ainult Sam, kes püüdis braavoslast keelitada, et ta nende järel ootaks. „Ma olen selle vanamehe järel juba kolm päeva oodanud,” kostis kapten. „Mu trümmid on täis ja mu mehed on oma naised hüvastijätuks läbi keppinud. „Emand” läheb mõõnaga merele, teiega või ilma teieta.”

      „Palun teid,” anus Sam. „Ainult paar päeva veel, rohkem ma ei palugi. Et meister Aemon jõuaks kosuda.”

      „Ei kosu ta midagi.” Kapten oli eelmisel õhtul võõrastemajast läbi käinud, et meister Aemonit ise näha. „Ta on vana ja haige ja ma ei taha, et ta minu „Emandal” hinge heidaks. Jääge tema juurde või jätke ta maha, mul ükskõik. Mina lähen teele.” Veelgi hullem oli see, et ta keeldus neile tagasi andmast reisi eest makstud raha – seda hõbedat, mille eest nad pidid viperusteta Muinaslinna jõudma. „Te maksite mu parima kajuti eest. See ootab teid praegugi. Kui te otsustate, et ei kasuta seda, siis pole see minu süü. Miks ma peaksin kahju kannatama?”

      Praegu võiksime olla Viduorus, mõtles Sam kahjatsevalt. Pärituultega oleksime ehk juba isegi Pentosesse jõudnud.

      Kuid kärutüdrukule poleks see kõik korda läinud. „Sa ütlesid, et nägid ühte lauljat…”

      „”Lustisadamas”. Ta abiellub Meremehe Naisega.”

      „Abiellub?”

      „See naine läheb voodisse ainult nendega, kes temaga abielluvad.”

      „Kus see „Lustisadam” on?”

      „Kohe „Janditaja Laeva” vastas. Ma võin sulle teed näidata.”

      „Ma tean, kus see on.” Sam oli „Janditaja Laeva” näinud. Dareon ei tohi abielluda! Ta andis ju vande! „Ma pean minema.”

      Ta pani jooksu. Tee mööda libedaid munakive oli pikk. Üsna varsti hakkas ta ähkima, suur must mantel kuuldavalt selja taga laperdamas. Ta pidi joostes mõõgarihma ühe käega üleval hoidma. Harvad vastutulijad heitsid talle uudishimulikke pilke ja üks kass ajas ennast tagajalgadele ja kähises tema peale. Ta vaarus, kui ta lõpuks laeva juurde jõudis. „Lustisadam” asus kohe üle tänava.

      Niipea kui ta sisse astus, näost punane ja hing kurgus kinni, põimis üks ühesilmne naine käed talle ümber kaela. „Jäta,” ütles Sam talle. „Ma ei tulnud selleks siia.” Naine vastas talle braavose keeles. „Ma ei mõista seda keelt,” ütles Sam ülemvalüüria keeles. Ruumis põlesid küünlad ja koldes praksus tuli. Keegi kääksutas viiulit ja Sam nägi kahte tüdrukut, kes kätest kinni hoides tantsisid ühe punase preestri ümber. Ühesilmne naine surus oma rinnad tema rinna vastu. „Jäta järele! Ma ei tulnud selleks siia!”

      „Sam!” kostis Daeroni tuttav hääl. „Yna, lase ta lahti, see on Sam Surmaja. Minu vandevend!”

      Ühesilmne naine tõmbus eemale, kuid hoidis ühte kätte ikka veel Sami käel. Üks tantsijatest hõikas: „Ta võib mind surmata, kui tahab,” ja teine ütles: „Mis sa arvad, kas ta laseb mul oma mõõka katsuda?” Seinale nende selja taga oli maalitud purpurkarva kaljas, mille meeskonna moodustasid naised, kelle ainsaks kehakatteks olid puusadeni ulatuvad saapad. Ühes nurgas magas joomaund Tyroshi madrus, kes norskas oma suurde punasesse habemesse. Teisal tagus üks tohutute rindadega vanem naine klotsimängu koguka suvesaarlasega, kel oli seljas mustadest ja punastest sulgedest rüü. Keset kõike seda istus Dareon ja hõõrus ninaga tema süles istuva naise kaela. Naisel oli üll laulja must mantel.

      „Surmaja,” hõikas laulja joobnud häälel, „tule ja tutvu mu kalli kaasaga.” Tema juuksed olid liiva- ja meekarva, näol soe naeratus. „Ma laulan talle lembelaule. Naised sulavad nagu või, kui ma laulan. Kas ta nägu pole vastupandamatult ilus?” Ta suudles naist ninale. „Naine, anna Surmajale üks musi, ta on mu vend.” Kui neiu püsti tõusis, nägi Sam, et mantel oli ta ainuke kehakate. „Ära ainult mu naist käperdama hakka, Surmaja,” ütles Dareon naerdes. „Aga kui sa tahad kedagi tema õdedest, siis ole lahke. Mul peaks veel raha jätkuma.”

      Raha, mille eest oleks saanud meile süüa osta, mõtles Sam, raha, mille eest oleks saanud puid osta, et meister Aemonil soe oleks. „Mis sul küll arus on? Sa ei või abielluda. Sa ütlesid oma tõotuse nagu minagi. Sul võidakse selle eest pea maha lüüa.”

      „Me abiellume ainult selleks üheks ööks, Surmaja. Isegi Westerosel ei lööda selle eest pead maha. Kas sa pole siis kordagi käinud Mutilinnas peidetud aardeid otsimas?”

      „Ei.” Sam käks näost punaseks. „Mina ei hakkaks…”

      „Aga see sinu metslastüdruk? Küllap sa teda paar korda ikka keppisid. Kõik need ööd metsas, koos kaisus sinu mantli all, ära tule mulle rääkima, et sa talle sisse ei keeranud.” Laulja viipas tooli suunas. „Istu maha, Surmaja. Võta üks peeker veini. Võta üks libu. Võta mõlemad.”

      Sam ei tahtnud mingit veini. „Sa lubasid, et tuled videviku ajaks tagasi.

      Ja tood veini ja süüa.”

      „Kas sa nii tolle ebalase tapsidki? Näägutasid ta surnuks?” Dareon naeris. „Sina pole ju mu naine, vaid tema on. Kui sa minu abielu terviseks juua ei taha, siis mine ära.”

      „Tule koos minuga,” ütles Sam. „Meister Aemon ärkas üles ja ta tahab nende lohede kohta rohkem teada. Ta räägib veritsevatest tähtedest ja valgetest varjudest ja unenägudest ja… kui me nende lohede kohta rohkem teada saaksime, tooks see talle ehk kergendust. Aita mind.”

      „Homme. Mitte minu pulmaööl.” Dareon upitas ennast püsti, võttis oma pruudil käest kinni ja hakkas trepi poole minema, tüdrukut kaasa tirides.

      Sam astus talle ette. „Sa tõotasid, Dareon. Sa andsid vande. Sa pead olema minu vend.”

      „Westerosel jah. Kas see siin näeb sinu meelest Westerose moodi välja?”

      „Meister Aemon – ”

      „ – on suremas. Nii ütles see triibuline ravitseja, kelle peale sa kogu meie hõbeda ära raiskasid.” Dareoni huuled olid kokku surutud. „Võta mõni tüdruk või mine ära, Sam. Sa rikud mu pulmad ära.”

      „Ma lähen,” ütles Sam, „aga sina tuled minuga kaasa.”

      „Ei. Mulle aitab sinust. Mulle aitab sellest mustast.” Dareon rebis mantli oma alasti pruudi õlgadelt ja virutas selle Samile näkku. „Säh. Heida see kalts vanamehele peale, ehk hakkab tal pisut soojem. Mul seda rohkem vaja ei lähe. Mina hakkan varsti sametis ringi käima. Järgmisel aastal kannan ma karusnahku ja söön – ”

      Sam lõi teda.

      Ta tegi seda ilma mõtlemata. Tema käsi kerkis üles, tõmbus rusikasse ja lajatas lauljale vastu suud. Dareon sajatas ja tema alasti naine kiljatas ja Sam sööstis lauljale peale ja tõukas ta madalale lauale selili. Nad olid peaaegu ühepikkused, kuid Sam kaalus lauljast kaks korda rohkem ja vähemalt seekord oli ta nii vihane, et ei tundnud hirmu. Ta virutas lauljale näkku ja kõhtu ja hakkas siis mõlema käega ta õlgu tümitama. Kui Dareon tal randmetest haaras, äigas Sam talle peaga ja lõi tal huule lõhki. Laulja haare vallandus ja Sam virutas talle vastu nina. Kusagilt kostis mehe naeru ja naise siunamist. Kaklus tundus kuidagi venima hakkavat, nagu oleksid СКАЧАТЬ