Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis musta villase mantli oma lihavatele õlgadele, väljus kössi tõmbudes uksest ja läks kolinal alla puust trepist, mille astmed tema raskuse all kriiksusid. Kõrtsil oli kaks välisust, millest üks viis tänavale ja teine kanali äärde. Sam väljus esimese kaudu, et vältida kõrtsituba, kus peremees oleks talle kindlasti heitnud tusase pilgu, millega ta õnnistas neid külalisi, kes olid liiga kauaks tema katuse alla pidama jäänud.

      Õhk oli jahe, kuid õhtu polnud kaugeltki nii udune nagu mõnel muul päeval. Vähemalt see tegi Samile heameelt. Mõnikord kattis udu maad nii tihedalt, et mees ei näinud omaenese jalgugi. Kord jäi tal kanalisse kukkumisest puudu vaid üks samm.

      Poisipõlves oli Sam lugenud ühte raamatut Braavose kohta ja unistanud sellest, et satub kunagi siia. Ta tahtis näha merest kerkivat karmi ja hirmuäratavat Hiiglast, liuelda madupaadiga mööda kanaleid ja näha kõiki paleesid ja templeid ja vaadata, kuidas braavod tantsivad oma veetantsu, mõõgad tähepaistes välkumas. Ent nüüd, kui ta siin oli, tahtis ta ainult siit minema saada ja Muinaslinna jõuda.

      Kapuuts peas ja mantel lehvimas, läks ta mööda munakivisillutist Kaltsukaupmehe sadama poole. Mõõgarihm kippus kogu aeg alla säärtele vajuma ja ta pidi seda käigu pealt ühtelugu tagasi üles sikutama. Ta hoidus väiksematele ja pimedamatele tänavatele, kus oli vähem võimalusi, et talle keegi vastu trehvab, kuid ikkagi pani iga mööduv kass tal südame puperdama… ja Braavos kubises kassidest. Ma pean Dareoni üles otsima, mõtles ta. Ta on Öise Vahtkonna liige, minu vandevend, küll me koos välja mõtleme, mida teha. Meister Aemoni jõud oli kuhtunud ja Gilly oleks siin hätta jäänud ka siis, kui ta poleks olnud murest murtud, Dareon aga… Ma ei tohi temast halvasti mõelda. Võib-olla on ta haavatud ja ei saanud just selle pärast tagasi tulla. Võib-olla on ta surnud ja lamab mõnel põiktänaval vereloigus või hulbib mõnes kanalis, nägu alaspidi. Öösiti loivasid uhketes värvikirevates rõivastes braavod linnas ringi ja otsisid võimalust tõestada oma oskust käsitseda sihvakaid mõõku, mida nad kandsid. Mõned neist võitlesid ükskõik millisel põhjusel, mõned ei vajanud üldse mingit põhjust, ja Dareonil olid lõdvad keelepaelad ja äkiline meel, joomase peaga veel eriti. See, et üks mees oskab võitlustest laulda, ei tähenda veel, et ta ise võitlema sobib.

      Parimad trahterid, kõrtsid ja lõbumajad asusid Purpursadama või Kuuallika lähedal, kuid Dareon eelistas Kaltsukaupmehe sadamat, kus kliendid rääkisid sagedamini ühiskeelt. Sam alustas otsingut „Rohelise Angerja” kõrtsist, „Mustast Lodjamehest” ja Moroggo joomakohast – Dareon oli varem neis kohtades mängimas käinud. Kuid teda polnud üheski neist.

      „Udukoja” ette oli seotud mitu madupaati, mis ootasid kliente, ja Sam üritas paadimeestelt küsida, kas nad pole näinud üleni musta riietatud lauljat, kuid ükski paadimees ei saanud tema ülemvalüüria keelest aru. Või siis ei taha nad aru saada. Sam vaatas korraks sisse räpasesse joomaurkasse, mis asus Nabbo silla teise kaare all ja kus jätkus vaevu ruumi kümnele külalisele. Dareonit polnud nende hulgas. Ta käis läbi ka „Heidiku” kõrtsist, „Seitsme Laterna Kojast” ja lõbumajast, mille nimi oli „Kassimaja” ja kus talle said osaks võõristavad pilgud, kuid mitte abi.

      Sealt lahkudes oleks ta „Kassimaja” punase laterna all äärepealt kokku põrganud kahe noormehega. Üks neist oli tumedapäine, teine heledate juustega. Tumedapäine ütles midagi braavose keeles. „Vabandust,” oli Sam sunnitud ütlema. „Ma ei saa aru.” Ta taganes kohkunult nende eest. Seitsmes Kuningriigis rõivastusid ülikud sametisse, siidi ja sadat karva samiiti, talupojad ja lihtrahvas aga kandis koredast villast ja jämedakoelisest pruunist kangast riideid. Braavoses oli kõik vastupidi. Braavod loivasid ringi nagu paabulinnud ja näppisid oma mõõku, vägevate värvideks aga olid tumehall ja purpur, sinine, mis oli peaaegu must, ja must, mis oli sama tume nagu pilkane öö.

      „Mu sõber Tero ütleb, et sa oled nii paks, et ajad tal südame pahaks,” sõnas heledajuukseline braavo, kelle kuub oli ühelt poolt rohelisest sametist ja teiselt poolt hõbekangast. „Mu sõber Tero ütleb, et sinu mõõga tärin ajab tal pea valutama.” Noormees rääkis ühiskeeles. Tema kaaslane, tumedajuukseline braavo, kes kandis veinipunast brokaatrüüd ja kollast mantlit ja kelle nimi oli ilmselt Tero, tegi braavose keeles mingi märkuse ja tema heledapäine sõber naeris ja ütles: „Mu sõber Tero ütleb, et sa käid omasuguse kohta liiga uhkelt riides. Oled sa mõni suur isand, et kannad musta rüüd?”

      Sam tahtis jooksu pista, ent kui ta oleks seda teinud, oleks ta tõenäoliselt oma mõõgarihma otsa komistanud. Ära puuduta oma mõõka, manitses ta ennast. Kui ta oleks kas või näpuotsaga mõõgapidet puudutanud, oleks emb-kumb braavo juba võinud seda väljakutseks pidada. Ta püüdis leida sõnu, mis võiksid neid lepitada. „Ma pole – ” suutis ta vaid kosta.

      „Ta pole mingi ülik,” sekkus lapsehääl. „Ta on Öisest Vahtkonnast, lollakad. Westeroselt.” Valguse kätte ilmus tüdruk, kes lükkas vetikaid täis käru – armetu kondine inimlaps, jalas suured saapad, juuksed sagris ja pesemata. „Teine sihuke on praegu „Lustisadamas” ja laulab Meremehe Naisele laule,” teatas ta kahele braavole. Samile ütles ta: „Kui nad küsivad, kes on kõige ilusam naine maailmas, siis ütle, et Ööbik, muidu kutsuvad nad su võitlema. Kas sa karpe ei taha osta? Ma müüsin kõik austrid juba ära.”

      „Mul pole raha,” ütles Sam.

      „Tal pole raha,” ilkus heledajuukseline braavo. Tema tumedapäine sõber irvitas ja ütles midagi braavose keeles. „Mu sõbral Terol hakkas jahe. Ole meile hea paks sõber ja anna talle oma mantel.”

      „Ära seda ka tee,” ütles käruga tüdruk, „muidu nõuavad nad järgmiseks su saapaid ja varsti jääd sa alasti.”

      „Väikesed kassid, kes liiga kõvasti kräunuvad, uputatakse kanalitesse,” hoiatas heledapäine braavo.

      „Ei, kui neil on küüned.” Ja korraga ilmus tüdruku vasakusse kätte nuga, mille tera oli sama õbluke nagu ta isegi. See, kelle nimi oli Tero, ütles midagi oma heledapäisele sõbrale ja nad kõndisid omavahel itsitades minema.

      „Tänan sind,” ütles Sam tüdrukule, kui braavod olid kadunud.

      Tüdruk pani noa ära. „Kui sa öösel mõõka kannad, siis tähendab see, et sind võib võitlema kutsuda. Kas sa tahtsid nendega võidelda?”

      „Ei.” See sõna vallandus viiksatusena ja Sam krimpsutas selle peale nägu.

      „Oled sa ikka tõesti Öisest Vahtkonnast? Ma pole sinusugust musta venda veel kunagi näinud.” Tüdruk viipas käru suunas. „Sa võid võtta need viimased karbid kui tahad. On juba pime ja keegi ei osta neid enam. Kas sa sõidad Müürile?”

      „Muinaslinna.” Sam võttis ühe keedetud karbi ja kugistas selle alla. „Me ootame siin laeva.” Karp maitses hea. Ta sõi ära veel ühe.

      „Braavod ei tülita kunagi kedagi, kes ei kanna mõõka. Isegi sellised lollid kaamelivitud nagu Terro ja Orbelo.”

      „Kes sina oled?”

      „Mitte keegi.” Tüdruk lehkas kala järele. „Ma olin varem keegi, aga nüüd enam mitte. Sa võid mind hüüda Kassiks, kui tahad. Kes sina oled?”

      „Samwell Tarlyde soost. Sa oskad ühiskeelt.”

      „Mu isa oli „Nymerial” sõudjate ülem. Üks braavo tappis ta, sest ta ütles, et minu ema oli ilusam kui Ööbik. Mitte mõni selline kaamelivitt, keda sina nägid, vaid ehtne braavo. Ükskord lõikan ma tal kõri läbi. Kapten ütles, et „Nymerial” ei lähe väikeseid tüdrukuid tarvis ja pani mu maale. Brusco võttis mu enda juurde ja andis mulle käru.” Tüdruk vaatas Samile otsa. „Millise laeva peale te lähete?”

СКАЧАТЬ