Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja pakatasin elujõust, ja tüdrukud… seitsmik võib tunduda sama tore kui mõni prints, kui sa tead, et ükski teine mees pole sinu küla lähedalgi käinud. Ma lugesin neile peast ette „Seitsmeharulist tähte”. Neitsi raamat mõjus kõige paremini. Oi, ma olin nurjatu mees, enne kui ma oma kingad minema viskasin. Mul on häbi mõelda kõigi nende neitsite peale, kellelt ma süütuse võtsin.”

      Brienne kügeles ebamugavust tundes sadulas, meenutades laagrit Mägiaia müüride all ja kihlvedu, mille ser Hyle ja teised olid sõlminud selle peale, kes temaga esimesena magab.

      „Me otsime ühte neidu,” usaldas Podrick Payne seitsmikule. „Kolmeteistkümneaastast kuldpruunide juustega kõrgest soost tüdrukut.”

      „Ma sain aru nii, et te otsite lindpriisid.”

      „Neid ka,” möönis Podrick.

      „Enamik rändureid püüab selliseid mehi igati vältida, teie aga tahate neid hoopis leida,” sõnas seitsmik Meribald.

      „Me otsime ainult ühte lindpriid,” ütles Brienne. „Hagijat.”

      „Nii ser Hyle mulle ütles. Kaitsku sind Seitse, mu laps. Räägitakse, et tema teed tähistavad tõurastatud sülelapsed ja pilastatud neitsid. Ma olen kuulnud, et teda hüütakse Soolaranna Marukoeraks. Mida on korralikel inimestel säherdusega asja?”

      „Neiu, kellest Podrick rääkis, võib olla koos temaga.”

      „Tõesti? Siis peame selle vaese tüdruku eest palvetama.”

      Ja minu eest, mõtles Brienne, üks palve ka minu eest. Palu Vanaeite, et ta tõstaks oma lambi ja juhataks mu Sansa juurde, ja Sõdalast, et ta mu käele rammu annaks, nii et ma saaksin tüdrukut kaitsta. Kuid ta ei hakanud seda välja ütlema, et Hyle Hunt neid sõnu ei kuuleks ja teda naiseliku nõrkuse pärast pilkama ei hakkaks.

      Kuna seitsmik Meribald kõndis jala ja tema eesel oli nii raskelt koormatud, liikusid nad kogu päeva aeglaselt. Nad ei läinud mööda läände viivat peateed – seda teed, mida pidi Brienne oli kord koos ser Jaimega ratsutanud, kui nad tulid vastassuunast ja jõudsid Neitsiallikale, mis oli rüüstatud ja laipu täis. Selle asemel pöörasid nad loodesse, liikudes piki Krabide lahe rannikut mööda loogelist jalgteed, mis oli nii väike, et seda polnud märgitud kummalegi ser Hyle’i väärtuslikule lambanahast kaardile. Siinpool Neitsiallikat polnud enam selliseid järske künkaid, mustendavaid rabasid ja männimetsi nagu Murdsõra neemel. Maastik nende ümber oli madal ja märg, inimtühjad liivaluited ja soolasood üüratu sinakashalli taevakummi all. Tee kippus pilliroo ja tõusuveelompide vahel ära kaduma ning ilmus uuesti nähtavale alles penikoorma pärast; Brienne mõistis, et ilma Meribaldita oleksid nad kindlasti teelt eksinud. Maapind oli tihti tüma, nii et mõnes kohas läks seitsmik kõige ees ja kopsis oma teibaga maad, et veenduda, kas jalgealune ikka kannab. Penikoormate ulatuses ei hakanud silma ühtegi puud – ainult meri ja taevas ja liiv.

      Ükski paik poleks saanud olla erinevam Tarthist, kus olid mäed ja kosed, kõrged aasad ja varjulised orud, kuid Brienne leidis mõttes, et see kant oli siiski omamoodi ilus. Nad ületasid kümmekond aeglase vooluga jõekest, mis kubisesid kärnkonnadest ja ritsikatest, vaatasid kõrgel lahe kohal lauglevaid tiire, kuulsid luidete vahel häälitsevaid tildreid. Kord läks üle nende tee rebane ja ajas Meribaldi koera metsikult haukuma.

      Ja seal leidus ka inimesi. Mõned elasid keset roostikku mudast ja õlgedest ehitatud majades, teised aga püüdsid lahel nahast ümarpaatides kala ja ehitasid luidetele oma maju, mis seisid kipakatel puust vaiadel. Enamik tundus elavat omaette ega puutunud silma kellelegi peale nende enda. Valdavalt tundus tegu olevat pelgliku rahvaga, kuid keskpäeva liginedes hakkas koer jälle haukuma ja roostikust ilmusid välja kolm naist, kes andsid Meribaldile punutud korvi täie merimolluskeid. Seitsmik andis igaühele neist vastutasuks ühe apelsini, ehkki molluskid olid siinkandis sama levinud nagu muda, apelsinid aga olid haruldased ja kallid. Üks naistest oli väga vana, teine lapseootel ja kolmas oli tüdruk, värske ja kena nagu kevadine lill. Kui Meribald koos nendega eemaldus, et nende patte ära kuulata, kõhistas ser Hyle naerda ja ütles: „Mulle tundub, et jumalad saadavad meid… vähemalt Neitsi, Ema ja Vanaeit.” Podrickil oli nii hämmeldunud ilme, et Brienne pidi talle kinnitama, et tegu oli vaid kolme soonaisega.

      Hiljem, kui nad oma teed jätkasid, pöördus Brienne seitsmiku poole ja ütles: „Need inimesed elavad Neitsiallikast vähem kui päevase ratsasõidu kaugusel, kuid ometi on nad sõjast puutumata jäänud.”

      „Neilt pole õieti midagi võtta, mu emand. Nende varandus koosneb merikarpidest ja kividest ja nahkpaatidest ja nende parimad relvad on roostetanud raudnoad. Nad sünnivad, elavad, armastavad, surevad. Nad teavad, et nende maid valitseb isand Mooton, kuid vähesed neist on teda näinud ja Vetevoo ja Kuningalinn on nende jaoks vaid nimed.”

      „Ometi ei ole jumalad neile võõrad,” sõnas Brienne. „Ma arvan, et seda tänu teile. Kui kaua te juba Jõgedevahes ringi käite?”

      „Varsti saab nelikümmend aastat täis,” vastas seitsmik ja tema koer haugatas valjusti. „Minu ringkäik Neitsiallikalt Neitsiallikale kestab pool aastat ja mõnikord rohkemgi, aga ma ei väida, et ma Kolmjõe maid üleni tunnen. Ma näen suurte isandate losse vaid eemalt, kuid ma tean aleveid ja linnuseid, külasid, mis on nii väikesed, et neil polegi nime, hekke ja künkaid, lätteid, kus mees saab oma janu kustutada, ja koopaid, kus peavarju leida. Ja ma tunnen ka teid, mida kasutab lihtrahvas, käänulisi poriseid jalgteid, mida ei leia pärgamendist kaartidel.” Mees turtsatas. „Kuidas siis teisiti. Mu jalad on need kümme korda algusest lõpuni läbi käinud.”

      Lindpriid kasutavad just kõrvalisi teid ja koopad oleksid tagaaetavatele meestele heaks peidukohaks. Kahtlusevirvendus sundis Brienne’i endalt küsima, kui hästi ser Hyle seda meest tegelikult tundis. „Selline elu on kindlasti üksildane, seitsmik.”

      „Seitse on kogu aeg minuga,” kostis Meribald, „ja mul on mu truu teener ja Koer.”

      „Kas sinu koeral on nimi ka?” küsis Podrick Payne.

      „Eks kindlasti,” vastas Meribald, „aga ta ei ole minu koer. Üldsegi mitte.”

      Koer haugatas ja liputas saba. See suur hatune elukas kaalus vähemalt oma neli puuda, kuid oli sõbralik.

      „Kelle jagu ta siis on?” küsis Podrick.

      „Eks ikka iseenda ja Seitsme jagu. Aga oma nime ei ole ta mulle öelnud.

      Mina hüüan teda Koeraks.”

      „Ahah.” Podrick ei osanud koerast, kelle nimi oli Koer, ilmselt midagi arvata. Poiss juurdles pisut asja üle ja ütles siis: „Mul oli ka koer, kui ma väike olin. Mina hüüdsin teda Sangariks.”

      „Oli ta seda?”

      „Mida ta oli?”

      „Sangar.”

      „Ei. Aga ta oli muidu hea koer. Ta suri ära.”

      „Koer on mulle teedel kaitseks, isegi sellistel rasketel aegadel nagu nüüd. Ükski hunt ega lindprii ei söanda mind kimbutada, kui Koer on minu kõrval.” Seitsmik kortsutas kulmu. „Hundid on viimasel ajal hirmsaks läinud. Mõnes kohas teeb üksik mees targasti, kui otsib mõne puu, mille otsas magada. Kõige suuremas hundikarjas, mida mina elus näinud olen, polnud neid üle kümne, aga selles suures karjas, mis Kolmjõe kandis ringi luusib, on neid nüüd mitusada.”

      „Kas te olete ise neid trehvanud?” päris ser Hyle.

      „Sellest СКАЧАТЬ