Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

      Sam vajus vee alla nagu kivi, nagu kalju, nagu mägi. Vesi tungis talle silmadesse ja üles ninna, tume ja külm ja soolane. Kui ta üritas appi hüüda, neelas ta veel rohkem vett. Rapsides ja ahmides keeras ta ennast, mullid ninast kerkimas. Uju, käsutas ta ennast, uju. Kui ta silmad lahti tegi, pani soolane vesi need kipitama ja võttis talt nägemise. Ta kerkis hetkeks pinnale, ahmis õhku ja peksis meeleheitlikult ühe käega vett, teisega kanali seina kraabates. Kuid kivid olid siledad ja libedad ja ta ei leidnud sealt tuge. Ta vajus uuesti vee alla.

      Sam tundis külmust oma nahal, kui vesi ta riietest läbi imbus. Tema mõõgarihm libises mööda sääri alla ja takerdus tema pahkluude ümber. Ma upun ära, mõtles ta sõgedas kabuhirmus. Ta viskles vees, püüdes tagasi pinnale tõusta, kuid põrkas hoopis näoga vastu kanali põhja. Ma olen näoga alaspidi, mõistis ta, ma upun ära. Miski liikus tema rapsiva käe all – mõni angerjas või kala vonkles ta sõrmede vahelt läbi. Ma ei tohi uppuda. Meister Aemon sureb ilma minuta ära ja Gillyl pole siis kedagi. Ma pean ujuma, ma pean…

      Käis kõva plartsatus ja miski haaras temast kinni – kaenalde alt ja rinna ümbert. Angerjas, käis Samil peast läbi, angerjas püüdis mu kinni ja veab mu põhja. Ta avas kisenduseks suu ja neelas veel vett. Olen uppunud, jõudis ta veel mõelda. Oh, jumalad olgu armulised, ma olen uppunud.

      Kui ta silmad avas, lamas ta selili ja üks suur mustanahaline suvesaarlane tagus singisuuruste rusikatega talle vastu kõhtu. Jäta järele, sa teed mulle haiget, tahtis Sam karjuda. Sõnade asemel oksendas ta vett ja ahmis õhku. Ta lamas sillutiskividel kanalivee loigus, vettinud ja lõdisev. Suvesaarlane andis talle uuesti rusikaga kõhtu ja tema ninast purskas veel vett. „Jäta järele,” hingeldas Sam. „Ma ei uppunud. Ma ei uppunud.”

      „Ei.” Tema päästja kummardus tema kohale, suur ja must ja läbimärg.

      „Sa võlgned Xhondole palju sulgi. Vesi rikkus Xhondo uhke mantli ära.”

      Sam nägi, et see oli tõsi. Mustanahalise mehe vägevale turjale liibuv sulgedest mantel oli vettinud ja porine. „Ma ei tahtnud…”

      „…ujuma minna? Xhondo nägi. Pladistasid liiga palju. Paksud mehed peaks ise pinnal ulpima.” Mees haaras oma suure musta rusikaga Samil vammusest ja tõmbas ta püsti. „Xhondo on „Kaneelituule” tüürimees. Räägib palju keeli, natuke. Xhondo naerab vargsi, kui näeb, kuidas sa seda lauljat tümitad. Ja Xhondo kuuleb.” Mehe näole ilmus lai valgehambuline naeratus. „Xhondo teab neid lohesid.”

      JAIME

      „Ma lootsin, et sul on sellest vastikust habemest nüüd juba villand. Sellise karvasena näed sa välja nagu Robert.” Jaime õde oli leinarüüst loobunud ja kandis selle asemel nefriitrohelist kleiti, millel olid hõbedasest myri pitsist varrukad. Kaelas rippus tal kuldketi küljes tuvimuna suurune smaragd.

      „Robertil oli must habe. Minu oma on kullakarva.”

      „Kulla? Või hõbeda?” Cersei kitkus venna lõua alt ühe karva ja tõstis selle kõrgemale. See oli hall. „Sa hakkad jumet kaotama, vend. Sinust on saanud omaenese hale vari, kahvatu sant. Ja nii veretu, kogu aeg valges.”

      Kuninganna nipsas karva sõrmede vahelt minema. „Mulle meeldiks rohkem, kui sa kannaksid punast ja kuldset.”

      Mulle meeldiksid sina rohkem päikesepaistes, valguselaikudega kaetult, vesi su paljal nahal pärlendamas. Jaime tahtis teda suudelda, ta süles tema magamiskambrisse viia, ta voodisse heita… ta keppis Lanceli ja Osmund Kettleblacki ja Tolapoisiga… „Ma võin sinuga kaupa teha. Vabasta mind sellest kohustusest ja mu habemenuga kuulab su käsku.”

      Cersei surus huuled kokku. Ta oli joonud kuuma vürtsiveini ja ta lõhnas muskaadi järele. „Sul jätkub jultumust minuga kaubelda? Ma ei pea vist sulle meenutama, et sa oled andnud kuulekusvande.”

      „Ma olen vandunud kaitsta kuningat. Minu koht on tema kõrval.”

      „Sinu koht on seal, kuhu iganes ta su saadab.”

      „Tommen paneb oma pitseri kõigile ürikutele, mis sa talle ette annad. See on sinu tegu ja rumal pealegi. Miks sa Daveni Lääne Kaitsjaks nimetasid, kui sul temasse usku pole?”

      Cersei võttis akna juures istet. Jaime nägi tema taga Käe torni mustendavat ahervaret. „Miks nii tõrges, ser? Kas sa kaotasid koos käega oma vapruse?”

      „Ma andsin emand Starkile vande, et ei tõsta enam kunagi relva Starkide ega Tullyde vastu.”

      „Joobnu lubadus, mille sa andsid, mõõk kõril.”

      „Kuidas ma saan Tommenit kaitsta, kui ma pole tema juures?”

      „Tema vaenlasi lüües. Isa ütles alati, et kärme mõõgahoop on parem kaitse kui mis tahes kilp. Teadupärast läheb mõõgahoobi andmiseks harilikult kätt tarvis. Kuid ka vigane lõvi võib hirmu äratada. Ma tahan Vetevood. Ma tahan Brynden Tullyt, ahelates või surnult. Ja keegi peab Harrenhalis korra majja lööma. Me vajame hädasti Wylis Manderlyd – kui ta ikka on veel elus ja vangis, kuid garnison ei ole ühelegi meie kaarnale vastanud.”

      „Seal Harrenhalis on Gregori mehed,” tuletas Jaime õele meelde. „Mägi eelistas jõhkraid ja rumalaid. Küllap pistsid nad su kaarnad koos kirjadega nahka.”

      „Seepärast saadangi ma su sinna. Nad võivad ka sinu nahka pista, mu vapper vend, aga ma loodan, et sind on neil raske seedida.” Cersei silus oma undrukut. „Ma tahan, et sinu äraolekul juhiks Valvkonda ser Osmund.”

      …ta keppis Lanceliga ja Osmund Kettleblackiga ja võis vabalt seda teha ka Tolapoisiga…„See pole sinu otsustada. Kui ma pean minema, siis käsutab siin minu asemel ser Loras.”

      „On see mingi nali? Sa ju tead, mida ma ser Lorasest arvan.”

      „Kui sa poleks Balon Swanni Dorne’i saatnud – ”

      „Ma vajan teda seal. Neid dornlasi ei saa usaldada. Kas sa oled juba unustanud, et see punane madu võitles Tyrioni eest? Ma ei jäta oma tütart nende meelevalda. Ja ma ei luba, et Loras Tyrell Valvkonda juhiks.”

      „Ser Loras on ser Osmundist kolm korda mehisem mees.”

      „Sinu ettekujutus mehisusest on kuidagi muutunud, vend.”

      Jaime tundis viha tärkamas. „Tõsi, Loras ei vahi sinu tisse nii nagu ser Osmund, aga ma ei mõtle – ”

      „Mõtle selle üle.” Cersei andis talle kõrvakiilu.

      Jaime ei teinud katsetki lööki tõrjuda. „Tundub, et ma vajan tihedamat habet, mis mu kuninganna hellitusi pehmendaks.” Ta oleks tahtnud Cerseilt kleidi seljast rebida ja tema löögid suudlusteks muuta. Ta oli seda varem teinud – siis, kui tal oli veel kaks tervet kätt.

      Kuninganna silmad olid nagu rohelisest jääst. „Hakka nüüd astuma.”

      …Lanceli, Osmund Kettleblacki ja Tolapoisiga…

      „Oled sa sama kurt kui sant? Uks on su selja taga.”

      „Kuulen käsku.” Jaime pöördus kannalt ja lahkus.

      Kusagil naersid jumalad. Jaime teadis, et Cersei ei olnud vastutõrkumist kunagi sallinud. Leebemad sõnad oleksid ehk ta meelt muutnud, kuid viimasel СКАЧАТЬ