Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuningateed põhja poole ja igal õhtul otsis Jaime välja mõne kõrvalise koha, et endale uusi armumaasikaid saada. Nad võitlesid ühes tallis, pealtvaatajaks ühesilmne muul, ja ühes kõrtsikeldris veini- ja õllevaatide vahel. Nad võitlesid suure kiviaida ahervaremes, metsasel saarel madalas jões ja lagedal põllul, kus vihm vaikselt nende kiivritele ja kilpidele sabises.

      Jaime leiutas oma õhtuste käikude jaoks ettekäändeid, kuid ta polnud nii rumal, et arvata, et teised neid uskuma jäid. Addam Marbrand teadis kindlasti, millega ta tegeles, ja küllap kahtlustasid mõned teised tema väepealikud sedasama. Kuid tema kuuldes ei rääkinud sellest keegi… ja kuna ainsal tunnistajal polnud keelt suus, ei pidanud ta kartma, et keegi saab teada, kui saamatu mõõgavõitleja on Kuningatapja nüüd.

      Peagi hakkasid kõikjal silma sõja märgid. Põldudel, kus oleks pidanud küpsema sügisnisu, kasvasid hobusele peani küündiv umbrohi ja okaspõõsad ja võsa, kuningatee oli rändajatest tühi ja ehast koiduni oli see räsitud maailm huntide päralt. Enamjaolt olid nad küllalt ettevaatlikud ja hoidusid eemale, kuid ehmatasid siiski ühe Marbrandi piiluri hobuse jooksu, kui ratsanik oli kusele läinud, ja murdsid maha. „Ükski kiskja poleks nii julge,” kuulutas ser Bonifer Hea oma rangel kurblikul ilmel. „Need on hundinahas kuradid, kes on saadetud meid nuhtlema meie pattude eest.”

      „See oli siis vist küll üks erakordselt patune hobune,” nentis Jaime õnnetu looma jäänuste kõrval seistes. Ta andis käsu allesjäänud korjuse tükkideks raiuda ja sisse soolata; neil võis seda liha veel tarvis minna.

      Seasarve nime kandvas külas leidsid nad vana vintske rüütli, kelle nimi oli ser Roger Hogg ja kes istus visalt oma tornlinnuses koos kuue sõduri, nelja ammumehe ja paarikümne talupojaga. Ser Roger oli suur ja turris nagu orikas ja ser Kennos arvas, et ehk on tegu mõne kadunud Crakehalliga, sest nende vapil oli pugalik metskult. Kuldiramm jäi vist seda uskuma ja vestles ser Rogeriga tubli tunni, uurides talt tema esivanemate kohta.

      Jaimele pakkus rohkem huvi see, mida Hogg huntide kohta rääkis. „Üks salk neid valge tähega hunte käis meid kimbutamas,” kõneles vana rüütel talle. „Nad ajasid teie jälgi, mu isand, aga me kupatasime nad minema ja matsime kolm tükki kaalikamaale maha. Enne neid käis siin kari mingeid neetud lõvisid, andestust nende sõnade pärast. Nende pealiku kilbil oli mantikor.”

      „Ser Amory Lorch,” oletas Jaime. „Mu isa saatis ta Jõgedevahet rüüstama.”

      „Meie sinna alla ei käi,” sõnas ser Roger Hogg südilt. „Mina olen Hayfordide koja vasall ja pisiemand Ermesande painutab oma väikest põlve Kuningalinnas – või teeb seda siis, kui kunagi käima õpib. Ma ütlesin sellele Lorchile seda, aga ta ei võtnud mind kuuldagi. Ta tõurastas ära pooled mu lambad ja kolm head lüpsikitse ja püüdis mind mu tornis ära praadida. Aga minu müürid on kõvast kivist ja kaheksa jala paksused, nii et kui ta lõke ära kustus, läks ta tüdinult minema. Hundid – need neljajalgsed – tulid hiljem. Nad pistsid nahka need lambad, mis sellest mantikorist järele jäid. Ma sain küll valurahaks paar head hundinahka, aga nendega kõhtu ei täida. Mida te käsite meil teha, mu isand?”

      „Vili maha külvata ja palvetada, et me veel ühe saagi saaksime,” vastas Jaime. See polnud kuigi lootustäratav vastus, kuid ühtegi teist tal varuks polnud.

      Järgmisel päeval ületas rännakrivi jõe, mis oli piiriks Vetevoo Kuningalinnale alluvate maade vahel. Meister Gulian uuris kaarti ja teatas, et siinset küngasmaad valitsesid vennad Wode’id, kaks maaomanikest rüütlit, kes olid Harrenhali alamad… kuid nende kojad olid olnud mullast ja palkidest ja praegu olid alles vaid söestunud sarikad.

      Ühtegi Wode’i ega ühtegi nende alamat polnud näha, kuid teise venna elutorni alla juurviljakeldrisse olid varjunud mõned lindpriid. Üks neist kandis erepunast räbaldunud mantlit, kuid Jaime lasi ta koos teistega üles puua. Kerge südamega. See oli õiglane. Jätka samas vaimus, Lannister, ja ükskord hakatakse sind ehk siiski Kuldkäeks hüüdma. Õiglaseks Kuldkäeks.

      Maastik värvus üha hallimaks, kui nad Harrenhalile liginesid. Nad ratsutasid sinakashalli taeva all, nende kõrval laius veepeegel, mis läikis liikumatult ja külmalt nagu terasleht. Jaime mõistatas tahtmatult, kas Brienne polnud ehk enne teda sama teed läinud. Kui ta arvas, et Sansa Stark suundus Vetevoole… Kui nad oleksid teel kedagi kohanud, oleks Jaime võinud peatuda ja küsida, kas nad pole juhtunud nägema kuldpruunide juustega nägusat neidu või suurt inetut piigat, kelle nägu võtab vere soontes tarduma. Kuid teedel polnud kedagi peale huntide ja nende ulgumine ei pakkunud mingit vastust.

      Viimaks ilmusid tinakarva järve tagant nähtavale Musta Harreni röögatud tornid – viis musta kõverat, ebardlikult taeva poole küünituvat sõrme. Ehkki Pisinäpp oli nimetatud Harrenhali Isandaks, ei paistnud tal oma uuele aujärjele asumisega kiire olevat, ja seetõttu oli Jaime Lannister saanud ülesande teel Vetevoole Harrenhalis „kord majja lüüa”.

      Ta ei kahelnud, et seal tuli kord majja lüüa. Gregor Clegane oli selle tohutusuure sünge lossi Veriste Pajatsite käest ära võtnud, enne kui Cersei ta Kuningalinna kutsus. Kindlasti kolistasid Mäe mehed seal seniajani ringi nagu ports kuivatatud herneid soomusrüüs, kuid nad ei olnud Jõgedevahes kuningarahu taas jalule seadmiseks just kõige sobivam seltskond. Hauarahu oli ainuke rahu, mida ser Gregori jõuk oli eales kellelegi pakkunud.

      Ser Addami piilurid oli teada andnud, et Harrenhali värav oli kindlalt suletud. Jaime rivistas oma väe selle ette ja käskis ser Kennosel Kayce’ist puhuda Herrocki sarve, mis oli must ja kõver ja tumekollaste kuldvitstega kinnitatud.

      Kui kolm sarvehuiget olid müüridelt vastu kajanud, kuulsid nad raudhingede kriginat ja värav avanes aeglaselt. Musta Harreni hiigelehitise müürid olid nii paksud, et Jaime sõitis läbi kümmekonna varitsusava alt, enne kui jõudis äkilisse päikesepaistesse, hoovi, kus ta hiljaaegu oli Veriste Pajatsitega hüvasti jätnud. Kõvaks tambitud maast võrsus umbrohi ja kärbsed sumisesid hobusekorjuse ümber.

      Käputäis ser Gregori mehi väljus tornidest ja jälgis, kuidas ta sadulast maha tuli – kõik kalgid, trotslikud mehed. Mäe kõrval pididki sellised olema. Gregori meeste kiituseks võis öelda ehk ainult seda, et nad polnud päris sama jõle ja vägivaldne kamp kui Vahva Vennaskond. „Vahi perset, Jaime Lannister,” pahvatas üks üleni hall sõdur. „See on ju Kuningatapja ise, poisid. Pistke mulle või oda persse!”

      „Kes sina selline oled?” küsis Jaime.

      „Ser hüüdis mind Roppsuuks, teie lahkel loal.” Mees sülitas pihku ja pühkis kätega põski justkui aitaks see teda kuidagi esinduslikumaks muuta.

      „Võluv. Kas sina oled siin ülem?”

      „Mina? Sittagi. Isand. Pistke mulle või oda persse.” Roppsuu habemes oli nii palju toiduraasukesi, et kogu garnison oleks nendest söönuks saanud. Jaime naeris tahtmatult. Mees sai sellest julgust juurde. „Pistke mulle või oda persse,” kordas ta ja hakkas ka naerma.

      „Te kuulsite, mida ta ütles,” sõnas Jaime Ilyn Payne’ile. „Otsige üks kena pikk oda ja torgake see talle persse.”

      Ser Ilynil polnud oda, kuid Parratu Jon Bettley viskas talle selle valmilt. Roppsuu joobnud naer katkes järsult. „Hoidke see kuradi riist minust eemal.”

      „Siis räägi selgelt,” ütles Jaime. „Kes siin käsutab? Kas ser Gregor nimetas kellegi lossivardjaks?”

      „Polliveri,” vastas üks teine mees, „aga Hagijas tappis ta maha, isand. Tema ja Kõditaja ja selle Sarsfieldi-poisi.”

      Jälle Hagijas. „Oled sa kindel, et seda tegi Sandor? Kas te nägite teda?”

      „Meie СКАЧАТЬ