Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mina eelistan aeglast ja rahulikku teekonda. Ma tean, et sulle meeldib hobuseliha, Bronn, aga kui me seekord oma ratsudest ilma jääme, siis hakkame otsima varjukasse, kellele sadul selga seada… ja tõtt öelda arvan ma, et mägilased leiavad meid niikuinii üles. Neil on kõik kohad silmi täis.” Ta viipas kinnastatud käega kõrgete tuultest puretud kaljude poole, mis neid ümbritsesid.

      Bronn krimpsutas nägu. „Siis oleme me surnud mehed, Lannister.”

      „Kui nii, siis eelistan ma mugavalt surra,” vastas Tyrion. „Meil on lõket tarvis. Ööd on siin kõrgel külmad ja soe söök rõõmustab meie kõhtu ning tõstab tuju. Mis sa arvad, kas siin leidub ulukeid? Lady Lysa andis meile lahkesti kaasa tõelise piduroa – soolaliha, kõva juust ja kuivanud leib – aga mul pole tahtmist oma hambaid ära murda, kui ühtegi meistrit läheduses võtta pole.”

      „Liha ikka saab.” Bronni tumedad silmad musta juuksetuka all piidlesid Tyrioni kahtlustavalt. „Ma peaksin su siiapaika oma tobedat lõket tegema jätma. Kui ma sinu hobuse võtaksin, oleks mul kaks korda suurem võimalus pärale jõuda. Mida sa siis teeksid, kääbus?”

      „Sureksin tõenäoliselt.” Tyrion kummardus veel ühte raagu üles korjama.

      „Sa ei usu, et ma seda teeksin?”

      „Sa teeksid seda kohemaid, kui see su elu päästaks. Sa tegid oma sõbra Chiggeni üpris kärmelt vagaks, kui ta noole kõhtu sai.” Bronn oli mehe pea juukseidpidi kuklasse tõmmanud ja vestu tera kõrva alt sisse lükanud ja pärast Catelyn Starkile öelnud, et teine rändsõdur oli haava kätte surnud.

      „Ta oli juba poolsurnud,” ütles Bronn, „ja tema oigamine oleks nad meile ligi meelitanud. Chiggen oleks minu heaks sedasama teinud… ja ta polnud mulle sõber, ainult teekaaslane. Ära mõista mind valesti, kääbus. Ma võitlesin sinu eest, aga ma ei armasta sind.”

      „Ma vajasin sinu mõõka, mitte sinu armastust,” vastas Tyrion. Ta viskas haosületäie maha.

      Bronn muigas. „Peab tunnistama, et sa oled sama külma kõhuga nagu üks rändsõdur muiste. Kust sa teadsid, et ma sinu eest välja astun?”

      „Teadsin?” Tyrion kükitas kohmakalt oma kiduratele jalgadele, et lõket üles teha. „Ma heitsin täringut. Tookord seal võõrastemajas aitasite te Chiggeniga mind kinni võtta. Miks? Teised tundsid, et on oma isandate au nimel selleks kohustatud, teie aga mitte. Teil polnud ei isandat ega kohust, ja au oli teil ainult küünemusta jagu, nii et milleks siis ennast asjasse segada?” Ta võttis noa välja ja lõikas ühe rao otsast paar õhukest kooreriba, et seda läiteks kasutada. „Aga mille pärast rändsõdurid üldse midagi teevad? Kulla pärast. Te arvasite, et emand Catelyn tasub teile teie abi eest, võtab teid ehk isegi oma teenistusse. Nonii, sellest peaks vast piisama. Kas sul tulekivi on?”

      Bronn pistis kaks sõrme vööl rippuvasse pauna ja viskas Tyrionile tulekivi, mille too õhust kinni püüdis.

      „Ma tänan,” ütles ta. „Häda on selles, et te ei tundnud Starke. Isand Eddard on uhke, aus ja õiglane mees ja tema aulik emand on veel hullem. Jah, kui kõik oleks läbi saanud, oleks ta kindlasti teie jaoks paar münti leidnud ja need teile viisakate sõnade ning põlgliku pilgu saatel pihku pistnud, aga midagi rohkemat poleks teil loota olnud. Starkid eeldavad meestelt, kelle nad oma teenistusse võtavad, vaprust ja ustavust ja aumeelt ja tõtt öelda olite teie Chiggeniga madalast soost jätised.” Tyrion rapsas tulekiviga vastu pistoda, et sädet lüüa. Tagajärjetult.

      Bronn mühatas. „Sul on jultunud keel, mehike. Ükskord lõikab keegi selle sul suust ja topib sulle kõrri.”

      „Seda ütlevad mulle kõik.” Tyrion tõstis pilgu rändsõdurile. „Kas ma solvasin sind? Vabandust… aga sa oled jätis, Bronn, ära saa valesti aru. Mida tähendavad sinu jaoks kohusetunne, au, sõprus? Ei, ära hakka vaeva nägema, me mõlemad teame vastust. Ometi pole sa rumal. Kui me Orgu jõudsime, polnud emand Starkil sind enam tarvis… minul aga küll, ja kullast pole Lannisteridel igatahes kunagi puudust olnud. Kui tuli hetk täringut veeretada, lootsin ma selle peale, et sa oled piisavalt taibukas ja mõistad, mis sulle kõige rohkem kasu tuua võib. Minu õnneks mõistsidki sa seda.” Tyrion koksas kiviga uuesti vastu terast – tagajärjetult.

      „Anna siia,” ütles Bronn maha kükitades. „Las ma ise.” Ta võttis Tyrioni käest terariista ja tulekivi ja sädemed lendasid juba esimesel katsel. Üks tohuriba lõi hõõguma.

      „Väga tubli,” ütles Tyrion. „Sa oled küll jätis, kuid vaieldamatult on sinust kasu ja mõõgaga käid sa peaaegu sama hästi ümber nagu minu vend Jaime. Mida sa soovid, Bronn? Kulda? Maid? Naisi? Kaitse mu elu ja see kõik on sinu päralt.”

      Bronn puhus õrnalt tuld ja leegid kerkisid kõrgemaks. „Ja kui sa surma saad?”

      „Siis on mul vähemalt üks leinaja, kelle kurbus on ehtne,” sõnas Tyrion muiates. „Pole mind, pole ka kulda.”

      Tuli lõõmas nüüd kenasti. Bronn tõusis, pistis tulekivi tagasi pauna ja viskas Tyrionile tema pistoda. „Kokku lepitud,” ütles ta. „Minu mõõk on sinu päralt… aga ära ootagi, et ma iga kord põlve painutan ja sulle „mu isand” ütlen, kui sa sitale lähed. Ma pole kellegi tallalakkuja.”

      „Ega kellegi sõber,” lisas Tyrion. „Ma ei kahtle, et sa reedaksid mu sama kärmelt, nagu sa reetsid emand Starki, kui see sulle mingit kasu tõotaks. Kui kunagi peaks tulema päev, mil sa tunned kiusatust mind maha müüa, siis pea meeles, Bronn – ma pakun kõik teised üle, ükskõik kui suurelt. Mulle meeldib elada. Ja nüüd – mis sa arvad, kas sul õnnestub meile midagi õhtusöögiks muretseda?”

      „Hoolitse hobuste eest,” ütles Bronn ja tõmbas tupest pika vestu, mida ta puusal kandis. Ta kadus puude vahele.

      Tunni pärast olid hobused kuivaks hõõrutud ja toidetud, tuli praksus lõbusalt ja leekide kohal pöörles sisisedes ja särisedes kitsetalle kints. „Nüüd tahaks veel ainult head veini, millega see talleke alla loputada,” ütles Tyrion.

      „Seda, naist ja veel tosinat mõõgameest,” kostis Bronn. Ta istus ristijalu lõkke ääres ja ihus hoonimiskiviga oma mõõka. Krigisev heli, mis selle tõmbeid saatis, mõjus veidral kombel kuidagi julgustavalt. „Varsti läheb päris pimedaks,” nentis rändsõdur. „Ma võtan esimese vahikorra… kui meil sellest üldse abi on. Parem oleks, kui nad meid une pealt maha tapaksid.”

      „Ah, ma usun, et nad jõuavad siia tublisti varem, kui meile uni peale tuleb.” Küpseva liha lõhn pani Tyrionil suu vett jooksma.

      Bronn silmitses teda teiselt poolt lõket. „Sul on mingi plaan,” lausus ta ilmetult, kiviga terast kraabates.

      „Pigem lootus,” ütles Tyrion. „Veel üks täringuvise.”

      „Panuseks meie elud?”

      Tyrion kehitas õlgu. „On meil mingit valikut?” Ta kummardus lõkke kohale ja nüsis talle küljest õhukese lihaviilu. „Oehhh,” ohkas ta seda mäludes mõnuga. Rasv nirises üle ta lõua. „Pisut vintskem, kui mulle meeldiks, ja tahaks vürtsi saada, aga ma ei kipu liialt nurisema. Kui ma praegu Kotkapesas oleksin, lööksin ma paari keedetud oa pärast kuristiku serval tantsu.”

      „Ja ometi andsid sa sellele vangivahile kukrutäie kulda,” ütles Bronn.

      „Lannisterid ei jää kunagi kellelegi võlgu.”

      Isegi Mord ei suutnud seda õieti uskuda, kui Tyrion talle nahkkukru viskas. Vangivalvuri silmad läksid suureks nagu СКАЧАТЬ