Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Troonide mäng. II raamat - George R. R. Martin страница 4

Название: Troonide mäng. II raamat

Автор: George R. R. Martin

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежное фэнтези

Серия:

isbn: 9789985324608

isbn:

СКАЧАТЬ kolme riiaka pojaga, üks ahnem kui teine. Ser Lyn oli teistpidi narr: sale ja nägus; vana, ehkki vaesunud suguvõsa esmapärija, ent alp, järelemõtlematu, keevaline… ja – nagu sosistati – kurikuulus oma huvipuuduse poolest naiste kehavõlude vastu.

      Catelyni märganud, tervitas Lysa teda õeliku kallistusega ja niiske põsesuudlusega. „Kas pole kena hommik? Jumalad naeratavad meile. Võta ometi üks peeker veini, armas õde. Isand Hunter oli nii lahke ja lasi seda oma keldritest tuua.”

      „Tänan, ei. Lysa, meil on tarvis rääkida.”

      „Hiljem,” lubas õde, talle juba selga pöörates.

      „Kohe.” Catelyni hääl kõlas valjemini, kui ta oli tahtnud. Meeste pilgud pöördusid nende poole. „Lysa, sa ei kavatse seda narrust ju ometi tõsiselt. Elusast peast on Paharet midagi väärt. Surnuna kõlbab ta ainult varestele roaks. Ja kui tema eestvõitleja peaks siin võitjaks jääma…”

      „Vaevalt küll, mu emand,” kinnitas isand Hunter, Catelyni õlga oma maksaplekilise käega silitades. „Ser Vardis on vapper võitleja. Ta teeb sellele rändsõdurile kähku otsa peale.”

      „Kas tõesti, mu isand?” sõnas Catelyn külmalt. „Eks me näe.” Ta oli Bronni maanteel võitlemas näinud; polnud juhus, et see mees teekonna üle elas, teised aga hukka said. Ta liikus nagu panter ja tema kardetav mõõk oli tema käega nagu ühte kasvanud.

      Lysa austajad kogunesid nende ümber nagu mesilased õie ümber. „Naistel puudub nendest asjadest õige arusaamine,” lausus ser Morton Waynwood. „Ser Vardis on rüütel, kallis emand. See teine vennike – vaadake, kõik temasugused on sisimas argpüksid. Lahingus, kui nende ümber on tuhanded samasugused, on neist küll kasu, aga kui nad vastasega üksinda silmitsi jäävad, kukub neil süda kohe saapasäärde.”

      „Oletame pealegi, et teil on õigus,” ütles Catelyn talitsetud viisakusega. „Mida kääbuse surm meile annab? Kas te arvate, et Jaimele läheb see põrmugi korda, et me tema venna üle kohut mõistsime, enne kui ta mäe otsast alla heitsime?”

      „Raiuge tal pea otsast,” soovitas ser Lyn Corbray. „Kui Kuningatapja saab Pahareti pea, on see talle hoiatuseks.”

      Lysa raputas kärsitult oma puusadeni ulatuvaid punakaspruune juukseid. „Isand Robert tahab näha, kuidas ta lendab,” sõnas ta, nagu oleks asi sellega otsustatud. „Ja Paharet süüdistagu ainult iseennast. Ta ise nõudis kohut kahevõitluse läbi.”

      „Emand Lysa ei oleks kuidagi saanud sellest auväärselt keelduda, isegi kui ta seda tahtnud oleks,” inises isand Hunter vaevaliselt.

      Teistele tähelepanu pööramata keskendus Catelyn oma õele. „Ära unusta, et Tyrion Lannister on minu vang.”

      „Ja sina ära unusta, et kääbus tappis minu abikaasa!” Lysa tõstis häält. „Ta mürgitas Kuninga Käe ja jättis mu pisikese isatuks ja nüüd peab ta selle eest maksma!” Lysa pöördus tuhinal, nii et ta seelikud keerlema lõid, ja sammus üle terrassi eemale. Ser Lyn ja ser Morton ja teised kosilased noogutasid jahedalt vabanduseks ning järgnesid talle.

      „Mis te arvate, kas ta tegi seda?” küsis ser Rodrik Catelynilt vaikselt, kui nad olid kahekesi jäänud. „Ma mõtlen, mõrvas isand Joni? Paharet eitab seda endiselt ja väga ägedalt…”

      „Ma usun, et Lannisterid tapsid isand Arryni,” vastas Catelyn, „kuid ma pole põrmugi kindel, kas seda tegi Tyrion või ser Jaime või kuninganna või nad kõik koos.” Talitundrusse saadetud kirjas oli Lysa maininud Cerseid, kuid nüüd näis ta kindel olevat, et tapjaks oli Tyrion… võib-olla selletõttu, et kääbus oli siin, kuninganna aga kättesaamatult Punase Kantsi müüride taga, siit mitusada penikoormat lõuna pool. Catelyn tundis peaaegu kahetsust, et ta ei olnud õe kirja enne läbilugemist ära põletanud.

      Ser Rodrik näppis oma habet. „Mürk… jah, see võiks tõesti olla kääbuse töö. Või Cersei. Öeldakse, et mürk on naiste relv, ärge pange pahaks, mu emand. Kuningatapja aga… Ta ei meeldi mulle sugugi, kuid tema pole sedasorti mees. Veri tema kullatud mõõga teral on talle liiga südamelähedane vaatepilt. Oli see siis mürk, mu emand?”

      Catelyn kortsutas pisut kimbatuses olles kulmu. „Kuidas muidu nad said nii teha, et see loomuliku surma moodi välja näeks?” Tema taga kriiskas isand Robert vaimustusest, kui üks rüütlinukk teise pooleks raius, nii et punane saepuru joana terrassile valgus. Catelyn heitis pilgu oma õepojale ja ohkas. „Poiss on täiesti kasvatamata. Ta ei saa kunagi nii tugevaks, et valitseda, kui teda mõneks ajaks ema juurest ära ei võeta.”

      „Tema kõrgeauline isa oli teiega sama meelt,” kõlas hääl tema kõrval. Catelyn pöördus ja nägi meister Colemoni, veinipeeker käes. „Ta kavatses poisi Lohekivile kasulapseks saata, kas teate… oi, aga ma lobisen ülearu.” Meistri kõrisõlm laia meistrikee all jõnksatas ärevalt. „Ma olen vist liiga palju isand Hunteri oivalist veini joonud. Eelseisev verevalamine kisub mul närvid üleni pingule…”

      „Te eksite, meister,” lausus Catelyn. „Casterly Kaljule, mitte Lohekivile, ja see korraldus tehti pärast Käe surma, ilma minu õe nõusolekuta.”

      Meistri pea naeruväärselt pika kaela otsas nõksatas nii jõuliselt, et tundus lausa, nagu oleks temagi nukk. „Palun väga vabandust, mu emand, aga isand Jon ise…”

      Kusagil allpool kõlas vali kellalöök. Nii kõrged isandad kui teenijapiigad jätsid oma asjatoimetused pooleli ja liikusid rinnatise juurde. All tõid kaks taevassinistes mantlites vahimeest välja Tyrion Lannisteri. Kotkapesa tüse seitsmik viis ta aia keskele, kus seisis raidkuju – valgest soonilisest marmorist tahutud nuttev naine, kes kahtlemata pidi kujutama Alyssat.

      ‘”Paha väike mees,” sõnas isand Robert kihistades. „Ema, kas ma võin ta lendama saata? Ma tahan näha, kuidas ta lendab.”

      „Hiljem, mu kullake,” lubas Lysa.

      „Enne kohus,” venitas ser Lyn Corbray, „siis hukkamine.”

      Hetk hiljem ilmusid aia vastaskülgedel nähtavale mõlemad eestvõitlejad. Rüütlit saatsid kaks noort kilbikandjat, rändsõdurit Kotkapesa mõõgameister.

      Ser Vardis Egen oli pealaest jalatallani terasega kaetud – ta kandis soomussärgi ja polsterdatud aluskuue peal rasket plaatturvist. Õrnu liitekohti käte ja rinna vahel kaitsesid suured ümarad rondellid, mida kattis Arrynite koja kuu ja pistrikuga vapi värvides emailikiht – kreemjas ja sinine. Vööst poole reieni ulatusid koorikmetallist kaitseribad, kõri ümber aga oli jäme soomuskrae. Tema kiivri oimukohtadest küünitusid esile pistrikutiivad ja tema visiir meenutas kujult teravatipulist metallnokka, milles oli kitsuke vaatepilu.

      Bronni kaitserüü oli nii kerge, et ta tundus rüütli kõrval peaaegu alasti. Tal oli parknahast vammuse peal ainult must õlitatud rõngassärk, peas ümmargune ninakaitsega terasest poolkiiver ja rõngaskaaper. Tema jalgadele pakkusid pisut kaitset kõrged terasest säärekaitsetega nahksaapad ja tema kindasõrmede külge olid õmmeldud mustast rauast litrid. Ometi täheldas Catelyn, et rändsõdur on oma vastasest peajagu pikem, pikema käeulatusega… ja välimuse järgi otsustades viisteist aastat noorem.

      Nad põlvitasid nutva naise ees rohule, näod vastamisi, Lannister nende vahel. Seitsmik võttis oma vööl rippuvast pehmest riidest kotist paljutahulise kristallkuuli. Ta tõstis selle kõrgele pea kohale ja valgus murdus. Üle Pahareti näo tantsisid vikerkaared. Kõrgel pühalikul laulval häälel palus seitsmik jumalaid, et nad alla vaataksid ja oleksid toimuva tunnistajaks, leiaksid selle mehe hingest tõe ja kingiksid СКАЧАТЬ