Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

      „Hoo,” tegi Pyp. „Kuulake, kuidas pada sõimab katelt. Sinust tehakse kindlasti maakuulaja, Kärnkonn. Et sind kantsist nii kaugele saada kui võimalik. Kui Mance Rayder ründab, siis tõsta näokate üles ja näita oma lõusta ja ta jookseb kiljudes pakku.”

      Kõik peale Grenni naersid. „Mina loodan küll maakuulajaks saada.”

      „Nagu meie kõik,” lausus Matthar. Kõik mehed, kes kandsid musta rüüd, pidasid Müüril vahti, ja kõik mehed pidid selle kaitseks mõõga kätte võtma, kuid maakuulajad olid Öise Vahtkonna tõeline lahingujõud. Nemad olid need, kes söandasid Müüri taha ratsutada, retklesid kummitusmetsas ja kõrgetes jäistes mägedes Varjutornist läänes, võitlesid metslastega ja hiiglastega ja hirmsate lumekarudega.

      „Mitte kõik,” sõnas Walder. „Mina lähen ehitajaks. Mis kasu oleks maakuulajatest, kui Müür kokku variseb?”

      Ehitajate seisusesse kuulusid müürsepad ja puusepad, kes parandasid kantse ja torne; kaevurid, kes rajasid tunneleid ja purustasid kive teede ja jalgradade tarvis; metsamehed, kes raiusid maha võsa seal, kus mets Müürile liiga lähedale tungis. Räägiti, et kunagi olid nad sügaval kummitusmetsas külmunud järvedest üüratuid jäätahukaid murdnud ja need kelkudel lõunasse vedanud, et Müüri veel kõrgemaks ehitada. Kuid need ajad olid mitme sajandi tagune minevik; nüüd piirdusid nad vaid sellega, et ratsutasid piki Müüri Idalinnusest Varjutornini, otsisid pragusid või sulamise märke ja parandasid, mida suutsid.

      „Vana Karu pole rumal,” nentis Dareon. „Sinust saab kindla peale ehitaja ja Jonist kindla peale maakuulaja. Tema on meie hulgas parim mõõgavõitleja ja ratsutaja ja tema onu oli Esimene, enne kui ta…” Viimasel hetkel sai ta veel sõnasabast kinni ja vakatas kohmetult.

      „Benjen Stark on endiselt Esimene Maakuulaja,” ütles Jon Snow oma mustikakaussi keerutades. Kui teised olidki ehk kaotanud lootuse, et tema onu veel tervelt tagasi jõuab, siis Jon igatahes mitte. Ta lükkas eemale marjad, mida polnud õieti puudutanudki ja tõusis pingilt.

      „Kas sa ei söögi neid ära?” küsis Kärnkonn.

      „Võta omale.” Jon ei olnud Hobbi uhket pidusööki suurt maitsnudki. „Mul ei lähe enam suutäitki alla.” Ta võttis ukse kõrvalt varnast oma mantli ja lükkas ukse õlaga lahti.

      Pyp tuli talle järele. „Mis viga, Jon?”

      „Sam,” pihtis Jon. „Teda ei olnud õhtulauas.”

      „Pole nagu tema moodi, et ta söögikorra vahele jätab,” sõnas Pyp mõtlikult. „Kas arvad, et ta jäi haigeks?”

      „Tal on hirm. Me jätame ta maha.” Jonile meenus päev, mil ta Talitundrust lahkus, kõik need kibemagusad hüvastijätud; liikumisvõimetu Bran, lumiste juustega Robb, Arya, kes ta suudlustega üle külvas, kui oli tema käest Nõela saanud. „Kui me oleme tõotuse andnud, ootavad igaühte meist oma kohustused. Mõned meist saadetakse võib-olla Idalinnusesse või Varjutorni. Sam jääb väljaõppesse koos sellistega nagu Rast ja Cuger ja need uued poisid, kes mööda kuningateed siiapoole tulevad. Jumalad üksi teavad, missugused nad on, aga võid kindel olla, et ser Alliser saadab nad tema vastu, niipea kui selleks võimalus tuleb.”

      Pyp krimpustas nägi. „Sa tegid, mida suutsid.”

      „Sellest, mida me suutsime, jäi väheks,” vastas Jon.

      Tagasi Hardini torni Viirastuse järele minnes ei saanud ta kuidagi rahu. Ürghunt lonkis tema kõrval tallide juurde. Kui nad sisse astusid, hakkasid mõned perumad hobused latrites takka üles lööma ja lidutasid kõrvu. Jon saduldas oma mära, istus hobuse selga ja ratsutas Mustast Kantsist välja, läbi kuuvalge öö lõunasse. Viirastus kihutas temast ette, otsekui üle maapinna lennates, ja kadus hetke pärast silmist. Jon ei hoidnud teda tagasi. Hunt peabki jahti pidama.

      Tal polnud mingit kindlat sihti. Ta tahtis lihtsalt ratsutada. Mõnda aega sõitis ta piki jõge, kuulates jääkülma vee nirinat üle kivide, ja lõikas siis otse üle nurmede Kuningateele. See kulges tema ees kaugusse, kitsas ja kivine ja rohtu kasvanud – tee, mis ei tõotanud midagi erilist, kuid seda vaadates valdas Jon Snow’d tohutu igatsus. Kusagil kaugel selle tee ääres oli Talitundur ja veel kaugemal Vetevoo ja Kuningalinn ja Kotkapesa ja hulk teisi paiku: Casterly Kalju, Nägude Saar, Dorne’i punased mäed, Braavose sajad saared mere rüpes, muistse Valüüria suitsevad varemed. Kõik need kohad jäävadki tal nüüd nägemata. See tee viis siit maailma… ja tema oli siin.

      Kui ta on vande andnud, saab Müürist tema kodu, kuni ta on sama vana nagu meister Aemon. „Ma pole seda veel andnud,” pomises ta. Ta polnud mõni lindprii, kes oli sunnitud kas musta vennaskonda astuma või oma kuritööde eest karistust kandma. Ta oli siia tulnud vabal tahtel ja võiks ka vabalt lahkuda… kuni ta pole veel tõotust andnud. Tal pruugiks vaid edasi ratsutada ja kõik see siin jääks seljataha. Uue täiskuu ajaks oleks ta juba tagasi Talitundrus, oma vendade juures.

      Sinu poolvendade, tuletas sisehääl talle meelde. Ja emand Starki, kes sinu tuleku üle ei rõõmusta. Talitundrus polnud tema jaoks kohta – ega ka Kuningalinnas mitte. Isegi ta lihasel emal ei olnud tema jaoks kohta leidunud. Temale mõeldes hakkas Jonil kurb. Ta mõistatas, kes ta ema olla võis, milline ta välja nägi, miks Joni isa oli ta hüljanud. Sest ta oli hoor või abielurikkuja, sa loll. Midagi sünget ja häbiväärset, sest miks muidu oli isand Eddardil piinlik temast isegi rääkida?

      Jon Snow pööras pilgu kuningateelt ära ja vaatas selja taha. Musta Kantsi tuled olid ühe künka taha varjunud, kuid Müür paistis endiselt, kuupaistes valendav, suur ja külm, ulatudes silmapiirist silmapiirini.

      Ta pööras hobuse ringi ja hakkas kodu poole ratsutama.

      Viirastus jõudis tagasi tema juurde, kui Jon ühe kõrgendiku harjale jõudis ja nägi Ülempealiku tornist paistvat kauget laternakuma. Hobuse kõrval sörkiva ürghundi koon oli verest punane. Tagasiteel läksid Joni mõtted taas Samwell Tarlyle. Selleks ajaks, kui ta tallide juurde jõudis, teadis ta, mida tal teha tuleb.

      Meister Aemoni ruumid asusid masajas kivitornis lindla all. Elatanud ja nõrk meister elas oma kambrites koos kahe noorema talitajaga, kes hoolitsesid tema vajaduste eest ja aitasid tal oma kohuseid täita. Vennad viskasid nalja, et talle on antud Öise Vahtkonna kaks kõige inetumat meest, sest kuna ta ei näinud, polnud tal vaja neid vaadata. Clydas oli lühike, kiilaspäine ja olematu lõuaga ja väikeste roosade mutisilmadega. Chetti kaelal oli tuvimuna suurune nahakasvaja ja tema nägu punetas paisetest ja vistrikest. Võib-olla jättis ta just sellepärast alati nii vihase mulje.

      Joni koputuse peale avas ukse Chett. „Mul on tarvis meister Aemoniga rääkida,” ütles Jon talle.

      „Meister on voodis ja seal on sinugi koht. Tule hommikul tagasi ja ehk võtab ta siis su vastu.” Chett hakkas ust sulgema.

      Jon lükkas oma saapa ukseprao vahele. „Ma pean temaga kohemaid rääkima. Hommikul on liiga hilja.”

      Chett põrnitses teda tigedalt. „Meister pole harjunud, et teda keset ööd üles aetakse. Kas sa ka tead, kui vana ta on?”

      „Piisavalt vana, et külalisi viisakamalt kohelda kui sina,” ütles Jon. „Palu talt minu nimel vabandust. Ma ei hakkaks tema rahu tühise asja pärast häirima.”

      „Ja kui ma keeldun?”

      Joni saabas oli kindlalt ukse vahele kiilutud. „Kui tarvis, võin ma öö läbi siin seista.”

      Must vend mühatas nördinult СКАЧАТЬ