Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõnas ta, kui näol soojust tundis. Kui ta oli mugavalt istet võtnud, laotas Chett karusnaha talle jalgadele ja läks ukse kõrvale seisma.

      „Vabandage, et ma teid äratasin, meister,” ütles Jon Snow.

      „Sa ei äratanud mind,” vastas meister Aemon. „Ma olen avastanud, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma und vajan, ja ma olen väga vanaks saanud. Ma veedan tihti pooled ööd viirastuste seltsis ja meenutan viiekümne aasta taguseid aegu, nagu oleksid need olnud eile. Salapärane kesköine külaline on sellele meeldivaks vahelduseks. Räägi siis mulle, Jon Snow, miks tuled sa minu juurde sellisel veidral tunnil?”

      „Ma tulin paluma, et Samwell Tarly võitlusharjutusest ära võetaks ja et temast saaks Öise Vahtkonna vend.”

      „See ei puutu meister Aemonisse,” nurises Chett.

      „Meie ülempealik on uustulnukate väljaõpetamise ser Alliser Thorne’i hoolde usaldanud,” lausus meister leebelt. „Ainult tema võib öelda, millal üks või teine poiss on valmis tõotust andma, nagu sa kindlasti tead. Miks sa siis minu juurde tuled?”

      „Ülempealik kuulab teid,” ütles Jon. „Ja Öise Vahtkonna haavatud ja haiged on teie hoole all.”

      „Ja kas sinu sõber Samwell on haavatud või haige?”

      „Saab olema, kui te teda ei aita,” kinnitas Jon.

      Ta rääkis neile kõigest, isegi sellest, kuidas ta oli Viirastuse Rasti kõri kallale ässitanud. Meister Aemon kuulas vaikides, pimedad silmad ainiti tulle vahtimas, kuid Chetti nägu tõmbus iga sõna juures üha rohkem pilve. „Kui meie Sami enam ei kaitse, pole tal mingeid väljavaateid,” lõpetas Jon. „Ta on mõõgaga lootusetu. Minu õde Arya, kes pole veel kümmegi täis, raiuks ta tükkideks. Kui ser Alliser teda võitlema sunnib, saab ta varem või hiljem vigastada või surma.”

      Chett ei suutnud oma keelt kauem talitseda. „Ma olen seda paksu poissi söögisaalis näinud,” ütles ta. „Ta on ehtne siga ja pealekauba lootusetu argpüks, kui sinu sõnu uskuda.”

      „Võib-olla tõesti,” sõnas meister Aemon. „Ütle mulle, Chett, mida me sinu arvates selle poisiga tegema peaksime?”

      „Sinnapaika jätma,” ütles Chett. „Nõrkade jaoks pole Müüril kohta. Las harjutab, kuni tast asja saab, kulugu selleks nii palju aastaid kui tahes. Ser Alliser kas teeb temast mehe või tapab ta – nagu jumalad heaks arvavad.”

      „Rumal jutt,” lausus Jon. Ta hingas sügavalt sisse, et mõtteid koguda. „Mulle meenub, et ma küsisin kunagi meister Luwinilt, miks ta ketti kaelas kannab.”

      Meister Aemon puudutas kergelt oma kaelavõru ja tema luider kortsuline sõrm libises üle kogukate metallist lülide. „Jätka.”

      „Ta ütles mulle, et meistrikee on tehtud ketist sellepärast, et meister oma teenistusvannet ei unustaks,” jätkas Jon meelde tuletades. „Ma küsisin, miks on iga lüli erinevast metallist. Ja ütlesin, et hõbekett näeks tema halli rüü juurde palju uhkem välja. Meister Luwin naeris. Ta ütles mulle, et meister sepistab oma kee teadmisi omandades. Iga metall tähendab mingeid teadmisi – kuld raha ja arvepidamist, hõbe ravitsemist, raud sõjakunsti. Ja ta ütles, et on veel teisigi tähendusi. Kee peab meistrile meelde tuletama riiki, mida ta teenib, on ju nii? Isandad on kuld ja rüütlid teras, aga kaks lüli ei moodusta veel ahelat. Vaja läheb ka hõbedat ja rauda ja pliid, tina ja vaske ja pronksi ja muud, ja need on talupojad ja sepad ja kaupmehed ja teised. Keti jaoks läheb tarvis igasuguseid metalle ja maa vajab igasuguseid inimesi.”

      Meister Aemon naeratas. „Ja siis?”

      „Ka Öine Vahtkond vajab igasuguseid. Milleks siis muidu maakuulajad ja talitajad ja ehitajad? Isand Randyll ei suutnud Samist sõjameest teha ja ka ser Alliser ei suuda seda. Tina ei saa rauaks sepistada, tao seda nii palju kui tahad, aga see ei tähenda, et tinast poleks kasu. Miks ei võiks Sam talitajaks saada?”

      Chett kortsutas vihaselt kulmu. „Mina olen talitaja. Kas sa arvad, et see on lihtne amet, mis sobib pelguritele? Talitajate seisus hoiab Vahtkonnal hinge sees. Me käime jahil ja harime maad, kantseldame hobuseid, lüpsame lehmi, muretseme küttepuid, keedame süüa. Mis sa arvad, kes teile riided selga õmbleb? Kes lõunast moona kohale toob? Talitajad.”

      Meister Aemon oli leebem. „Kas sinu sõber on jahimees?”

      „Ta vihkab jahti,” pidi Jon tunnistama.

      „Kas ta oskab põldu künda?” küsis meister. „Oskab ta vankrit juhtida või merel purjetada? Kas ta oskaks lehma tappa?”

      „Ei.”

      Chett naeris õelalt. „Ma olen näinud, mis nõrgukeste noorsandidega juhtub, kui nad tööle panna. Pane nad võid kloppima ja nende käed lähevad rakku ja hakkavad veritsema. Anna neile puulõhkumiseks kirves ja nad raiuvad omal jala otsast ära.”

      „Ma tean ühte asja, mida Sam võiks teha paremini kui keegi muu.”

      „Jah?” õhutas meister Aemon.

      Jon heitis ettevaatliku pilgu Chettile, kes seisis ukse kõrval, paised tigedalt punetamas. „Ta võiks teid aidata,” sõnas ta kärmelt. „Ta mõistab rehkendada ja ta oskab lugeda ja kirjutada. Ma tean, et Chett ei oska lugeda ja Clydasel on nõrgad silmad. Sam luges kogu oma isa raamatukogu läbi. Ja ta tuleks ka kaarnatega hästi toime. Tundub, et loomad armastavad teda. Viirastus võttis ta kohe omaks. Võitlemise asemel võiks ta palju muud teha. Öine Vahtkond vajab iga meest. Milleks siis ühte ilmaaegu surma saata? Parem ta hoopis ära kasutada.”

      Meister Aemon sulges silmad ja Jon pelgas hetkeks, et ta on magama jäänud. Lõpuks ütles ta: „Meister Luwin õpetas sind hästi, Jon Snow. Tundub, et sinu mõistus on sama nobe nagu sinu mõõk.”

      „Kas see tähendab…?”

      „See tähendab, et ma mõtlen sinu sõnade üle järele,” ütles meister talle rangelt. „Ja nüüd tahaksin ma küll magama jääda. Juhata meie noor vend uksest välja, Chett.”

      TYRION

      Nad olid leidnud varju ühes haavasalus maanteest veidi eemal. Tyrion korjas maast oksarisu, kuni nende hobused mägiojast janu kustutasid. Ta küürutas, korjas ühe murdunud oksa üles ja vaagis seda pilguga. „Kas see kõlbab? Ma pole harjunud lõket tegema. Morrec tegi seda minu eest.”

      „Lõket?” küsis Bronn ja sülitas. „Kas sul on suremisega tuli takus, kääbus? Või oled sa peast segi läinud? Lõke meelitab mägilased miilide kauguselt meile kallale. Ma kavatsen selle teekonna eluga lõpetada, Lannister.”

      „Ja kuidas sa seda teha loodad?” küsis Tyrion. Ta pistis oksa endale kaenla alla ja kobas lisa otsides tiheda alusmetsa vahel ringi. Kummardamine pani tal selja valutama; nad olid ratsutanud alates aovalgest, kui kalgi näoilmega ser Lyn Corbray nad Verisest Väravast välja juhatas ja käskis, et nad enam kunagi tagasi ei tuleks.

      „Meil pole lootustki jõuga läbi murda,” sõnas Bronn, „aga kaks jõuavad kiiremini edasi kui kümme ja hakkavad vähem silma. Mida kiiremini me siit mägedest välja saame, seda rohkem on meil lootust Kolmjõeni jõuda. Karm ratsaretk, ütlen ma. Liigume öösel ja poeme päeval varju, hoiame teelt kõrvale, kus vähegi saab, ei tee kära ega süüta lõket.”

      Tyrion Lannister ohkas. „Oivaline plaan, Bronn. Eks proovi see järele… ja anna mulle СКАЧАТЬ