Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pihkudest maha pudenemas, langes Mord põlvili ja tõotas, et just nii ta teebki.

      Bronn tõmbas oma vestu tupest ja õngitses liha tulest välja. Kuni ta kondi küljest pakse kõrbenud lihakamakaid lõikas, õõnestas Tyrion kahest kuivanud leivakannikast neile taldrikud. „Mida sa siis peale hakkad, kui me tõepoolest jõeni välja jõuame?” küsis rändsõdur liha tükeldades.

      „Ah, hakatuseks üks libu ja sulgvoodi ja pudel veini.” Tyrion ulatas oma taldriku ja Bronn ladus selle liha täis. „Ja siis edasi kas Casterly Kaljule või Kuningalinna. Ma tahan vastust paarile küsimusele, mis puudutavad üht teatud pistoda.”

      Rändsõdur näris ja neelas. „Sa rääkisidki siis tõtt? See ei olnud sinu relv?”

      Tyrion naeratas nõrgalt. „Kas ma näen sinu arust valetaja moodi välja?”

      Selleks ajaks, kui nad kõhud täis said, olid tähed välja tulnud ja mägede kohale tõusis poolkuu. Tyrion laotas oma varjukassinahkse mantli maha ja heitis siruli, sadul peaaluseks. „Meie sõbrad ei kiirusta just eriti.”

      „Mina nende asemel pelgaksin lõksu,” ütles Bronn. „Miks me muidu nii lagedal oleksime, kui mitte selleks, et neid püünisesse meelitada?”

      Tyrion itsitas. „Siis peaksime laulma, et nad kabuhirmus põgenema pistaksid.” Ta hakkas ühte viisi vilistama.

      „Sa oled hull, kääbus,” sõnas Bronn, vestuga küünealuseid rasvast puhastades.

      „Kus on sinu muusikaarmastus, Bronn?”

      „Kui sa muusikat soovisid, siis oleksid pidanud sellel lauljal enda eest võidelda laskma.”

      Tyrion irvitas. „See oleks olnud lõbus pilt. Ma kujutan elavalt ette, kuidas ta oma kandlega ser Vardise hoope tõrjub.” Ta hakkas uuesti vilistama. „Kas sa tead seda laulu?” küsis ta.

      „Seda kuuleb vahetevahel kõrtsides ja litsimajades.”

      „Myri viis. „Armastus tuleb ja läheb.” Armas ja kurb, kui sõnadest aru saad. Esimene tüdruk minu elus, kelle ma voodisse viisin, laulis seda tihti ja ma ei ole seda kunagi päriselt unustanud.” Tyrion tõstis pilgu taevasse. Oli selge külm öö ja tähed särasid mägede kohal eredalt ja armutult nagu tõde. „Ma kohtasin teda umbes samasugusel ööl,” kuulis ta ennast ütlemas. „Me Jaimega ratsutasime parajasti Lannisportist tagasi koju, kui kuulsime karjet ja tüdruk jooksis välja tee peale, kaks meest ähvardusi karjudes tal kannul. Mu vend tõmbas mõõga ja asus neid jälitama, mina aga tulin sadulast maha, et tüdruk oma hoole alla võtta. Ta oli minust vaevalt aasta vanem, tumedapäine ja sale ja sellise näoga, mis murrab sul südame. Minu oma see igatahes murdis. Madalast soost, poolnälginud, pesemata… kuid kaunis. Nad olid ta räbalad seljast pooleldi maha rebinud ja seepärast panin ma oma mantli talle ümber, kuni Jaime metsas neid mehi taga ajas. Selleks ajaks, kui ta traaviga tagasi jõudis, olin ma tüdruku käest tema nime ja loo välja pinninud. Ta oli ühe väiketalurentniku tütar, orvuks jäänud, kui ta isa palavikku suri, ja nüüd teel… tegelikult polnud tal kuhugi minna.

      Jaimel oli kange tahtmine need mehed kinni püüda. Lindpriid söandasid vaid harva Casterly Kaljule nii lähedal teekäijaid kimbutada ja ta võttis seda kui solvangut. Tüdruk oli liiga hirmunud, et teda omapead minema saata, ja seepärast pakkusin, et saadan ta lähimasse kõrtsi ja söödan tal kõhu täis, sellal kui mu vend Kaljule abi järele ratsutab.

      Ta oli näljasem, kui ma arvasin. Me sõime ära kaks tervet kana ja tüki kolmandat ja jõime jutu kõrvale pudeli veini. Ma olin vaid kolmteist aastat vana ja vein hakkas mulle vist pähe. Järgmine, mida ma mäletan, oli see, et ma olin temaga voodis. Kui tema oli uje, siis mina olin veel ujedam. Ma ei tea, kust ma selle julguse üldse võtsin. Kui ma ta neitsinaha lõhkusin, hakkas ta nutma, aga pärast suudles ta mind ja laulis seda laulukest ja hommikuks olin ma armunud.”

      „Sina?” Bronni hääles kõlas naer.

      „Naeruväärne, eks ole?” Tyrion hakkas uuesti laulu vilistama. „Ma abiellusin temaga,” tunnistas ta lõpuks.

      „Casterly Kalju Lannister võttis naiseks renditaluniku tütre,” lausus Bronn. „Kuidas see sul õnnestus?”

      „Ah, see on lausa hämmastav, mida üks poiss mõne vale, viiekümne hõbemündi ja purjus seitsmiku abil võib korda saata. Ma ei julgenud oma mõrsjat koju Casterly Kaljule viia, vaid muretsesin talle omaette talu ja me mängisime kaks nädalat abielumeest ja – naist. Ja siis sai seitsmik kaineks ja rääkis kõik mu isale ära.” Tyrionit üllatas, milline nukrus teda neid sõnu öeldes valdas – isegi nii paljude aastate järel. Võib-olla oli ta lihtsalt väsinud. „Sellega oli minu abielul kriips peal.” Ta tõusis istukile ja jäi silmi pilgutades kustuvasse lõkkesse vaatama.

      „Su isa saatis tüdruku minema?”

      „Enamgi veel,” ütles Tyrion. „Kõigepealt lasi ta mu vennal mulle tõe ära rääkida. See tüdruk oli tegelikult hoor. Jaime lavastas kogu loo – maantee, lindpriid, kõik. Tema meelest oli mul juba aeg naist saada. Ta maksis neitsi eest topelthinna, sest teadis, et see on mul esimene kord.

      Kui Jaime oli kõik üles tunnistanud, lasi isand Tywin mu naise sisse tuua ja andis ta oma sõdalaste kätte, et asi mulle lõplikult selgeks saaks. Nad maksid talle heldelt. Hõbemünt iga mehe pealt – kui paljud libud küsivad sellist hinda? Ta pani mu kasarmu nurka istuma ja sundis mind vaatama, ja lõpuks oli mu naisel nii palju hõbemünte, et need libisesid tal sõrmede vahelt välja ja veeresid üle põranda, ta…” Suits tungis Tyrionile silma. Ta köhatas kurgu puhtaks ja pööras näo lõkkest eemale, pilk pimedusse suunatud. „Isand Tywin käskis minul seda kõige viimasena teha,” ütles ta vaikselt. „Ja andis mulle kuldmündi, millega talle maksta, sest mina olin Lannister ja rohkem väärt.”

      Mõne aja pärast kuulis ta jälle kivi riginat vastu terast, kui Bronn oma mõõka teritama asus. „Mina oleksin mehe, kes minuga nõnda käitus, maha tapnud – olgu ma kolmeteistkümnene või kolmekümnene või ainult kolmene.”

      Tyrion pööras näo tema poole. „Võib-olla avaneb sul kunagi selleks võimalus. Ära unusta, mida ma sulle ütlesin. Lannisterid ei jää kunagi kellelegi võlgu.” Ta haigutas. „Ma katsun nüüd magama jääda. Aja mind üles, kui surm juba ligi on.”

      Ta mähkis ennast varjukassinaha sisse ja sulges silmad. Maapind oli kivine ja külm, kuid mõne aja pärast jäi Tyrion Lannister tõepoolest magama. Ta nägi unes taevakongi. Sedapuhku oli ta vangivaht, mitte vang, ta oli suur, tal oli rihm käes, ja ta peksis oma isa, sundides teda kuristiku poole taganema…

      „Tyrion.” Bronni hoiatus oli vaikne ja tungiv.

      Tyrion virgus silmapilgu jooksul. Lõke oli söeks põlenud ja igast küljest hiilisid neile lähemale varjud. Bronn toetus ühele põlvele, mõõk ühes käes ja pistoda teises. Tyrion tõstis käe, mis tähendas: püsi paigal. „Tulge meie lõkke äärde, öö on külm,” hõikas ta hiilivate varjude poole. „Paraku pole meil teile veini pakkuda, aga meie kitsest võite küll lahkesti osa saada.”

      Kõik tardus liikumatuks. Tyrion nägi kuupaiste läiget metallil. „Meie mägi,” hõikas üks hääl eemalt puude vahelt, sügav ja karm ja vaenulik. „Meie kits.”

      „Teie kits,” nõustus Tyrion. „Kes te olete?”

      „Kui sa meie jumalate ette jõuad,” vastas üks teine hääl, „siis ütle, et sinu saatis nende juurde Gunthor, Gurni poeg, Kivivareste hõimust.” Oks praksatas valguse СКАЧАТЬ