Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ persse, eriti Hamiltoni, kes niheles jalalt jalale ja küsis viimaks, kas ta läheb siis relvadele järele nüüd.

      Raun läks mehega kaasa. Ta ei tahtnud seda rohkem pealt vaadata. Boss-vaeseke rippus Taela kui oma meeskonna viimase jäänuse küljes. Vandile sai Katjake varem ise käe antud, aga siin, nüüd…

      Raun istus kärujaani uksele maha. Genekas võib seal eluruumides veel kümme minutit oodata küll. Trepp oli külm ja see külmus õhkas läbi püksitagumiku üles.

      Naine ohkas ja tundis, kuidas pisarad nina kõrvalt alla jooksevad. Ta toetas pea kätele. Tael, vaene mees, läheb ka ja miks pagana pärast peaksid tema, Katjake ja mingi bandiit selle läheneva õhtu ning öö üle elama?

      Mingit loogikat selles lootuses ei olnud.

      Tõmmu kutt – Hamilton, ei tohi mõelda «bandiit» – raisk, nagu sel mingit tähtsust oleks! – naasis Taela ja omaenda relvadega ja avastas Rauni tagasihoidmatult nuuksumas. Ta jäi naise ette seisma ja pani väikese pausi järel oma käe tolle küünarnukile.

      «Kuule… kuule nüüd! Oli ta… on ta su sõber?»

      Raun nuttis veel veidi, võimetu vastama. Siis raputas pead. Kehitas õlgu ja nuuskas korralikult. «Vahet pole,» ütles ta tatti trepi külge pühkides. See hakkas kohe jäätuma. «Me olime meeskond, eks ole. Pole oluline, kas ta oli mu sõber. Sama asi nagu Vandi ja Nuru ja Phone-Xiga. Omi püüad ikka elus hoida. Ja siis see ühel päeval ei õnnestu.» Ta nuuskas veel korra. «Pekki, tundub, et nüüd oleme me sinuga meeskond. Ära siis vähemalt kohe surma saa!»

      Hamilton kergitas natuke ühte suunurka ja vaatas maha.

      Rauni kohmakas naljakatse kukkus lumes kildudeks nagu klaas.

      «’aun! ’AUN!» hõikas Katja läbi uste. Hääl kõlas tuhmilt, aga sõdur sai aru. Ta tõusis raskelt. Vastumeelselt. Aga läks.

      Ootamine ei tee asju paremaks.

      Boss, veri põsesidemest läbi imbunud, seisis Taela hoidmise asemel millegipärast hoopis juhipaneeli ees. Tiris mingeid kange ja kopsis näidikuid. Haavatu istus samas, kus enne, nägu sisselangenud ja hall, ega liigutanud. Tema silmad olid kinni.

      Raun ohkas ja sulges silmad. Tegelikult oli parem, et see nüüd möödas oli. Aga lootusetus süvenes, kurbus lämmatas, ta ei saanud sinna midagi parata.

      Katja pööras ringi. Raun kuulis seda ja avas silmad.

      Boss vaatas teda ja Taela särasilmil.

      «Tal on parem,» teatas ta õnnelikult. «Saada Hamilton katlaruumi ja kutsu kuningas siia. Nüüd me läheme ja katsugu keegi meid ainult peatada!»

      Raun piilus silmanurgast Taela poole. Parem? Katja käitus kuidagi hullunult.

      «Ja persse see värav!» Boss hakkas segi minema või? Mis selle väravaga nüüd oli? «See ei pea nagunii sittagi kinni, kui voolu sees pole. On ainult hea tükk rikkumata võret, mida varastada. Sina pane jaama suured uksed meie taga kinni ja jookse siis peale. Väravast sõidame lihtsalt läbi.»

      Või vahest oli Katjal nüüdseks täiesti ükspuha lihtsalt?

      Raun polnud kindel. Aga ta tahtis tema kõrval olla, nii palju, kui saab. Nii kaua, kuni saab.

      Boss andis juhtpuldile jalaga koksu ja marssis siis katlaruumi. Raun kasutas juhust ja surus kaks sõrme Taela kaelale. Mehe nahk oli puudutamisel väga soe. See andis katsujale esimese vihje, et vist tõesti ei olegi veel surnud. Selle oletusega edasi otsides leidis naine mõne aja pärast ka pulsi üles, kiire, niitja, aga olemas.

      Kas see just «parem» oli, aga ega ta selle mehe heaks midagi teha nagunii ei osanud. Nii et kui nad pidid minema hakkama, siis tuleb tal Katja segasest jutust hoolimata värav lahti teha ja seda… küünilist-kihvalist kutsuma minna.

      Üksi.

      Kui ta umbes kolmandiku teest maha vantsinud oli, lõi jaam selja taga auru visisevatest möiratustest kajama – Katja ja Hamilton olidki hakkama saanud. Kärujaan ärkas. Sõdur rühkis edasi.

      Valvuriputka, sama vaikne kui varem. Raun kõheles natuke, väsinud, täis sünget eelaimdust, et nagunii nad siit elusalt ei pääse. Virutas siis kannaga ukse pihta ja lõugas: «Hakkame minema! Minema! Äratus!» ja ootas, mis juhtub.

      Üle platsi nägi ta kärujaama nüüd lahtisi väravaid. Kui Katja on välja sõitnud, tuleb temal need kähku kinni lükata ja siis masinale järele joosta, käsipuust kinni rabada ja end sisse vinnata. Kui käru on juba liikuma saadud, ei tasunud teda väljas, paksus lumes enam kinni pidada – või riskib boss sellega, et masin sõidab edasi mitte mööda rööpaid, vaid suvalisse suunda ja keerab enda mõne meetri järel lumme risti. Halvemal juhul ka külili. Sahk oli masinal tõhus, aga ainult siis, kui oli ka mingi jõud tagant lükkamas.

      Raun lõi uuesti ukse pihta ja hüüdis.

      Päike oli oma kasina kaare tipust taas allapoole vajumas, nad olid ilmatuma palju hiljaks jäänud ja õigupoolest, õigupoolest oligi õhtu juba peaaegu…

      Kostis mingi sahisev mütsatus. Urhatus. Riivid kolksusid ja uksest väljus üüratu, ohtlikult õõtsuv puhvaika- ja kotihang.

      «Kuspoole?» mörises rõivalasu. Rauni vastus oli kiire, jahmatus ei takistanud sedakorda tema reaktsioone kuigivõrd: «Sinna lahtistest ustest sisse ja kohe käru peale.»

      «Kuspoole, ma küsin?!» Kumer kuhil vabises ja kaldus. Kuningas seal all hoidis käsi vist peaaegu maas, aga kaltsuhunniku tipp ulatus ikkagi kõrgemale kui Rauni pea. Sõdur pani käe kergelt tolmuse vatitekiräbala vastu ja nügis kergelt jaama suunas: «Ss-sinna.»

      «…» kostis kuningas ja hakkas lööbakal sammul sörkima. See oli aeglane raske jooks, kuigi kärujaama plats oli juba varjus ja päike paistis vaid hoone otsa- ja tagaseina peale. Raun suutis elukaga küll pingutades, aga siiski enam-vähem sammu pidada, ja hoidis ennast tema kannule.

      Olevus rühkis, mörises, kukkus korra. Kohe ajas ta end puhvaikasid puistates taas jalule ning pani endisest kiirema jooksuga edasi. Kuna ta aga oma päikesekaitse alt palju näha ei saanud, põrkas hiiglane kolakaga vastu vasemat väravapoolt.

      Raun hakkas kõva häälega naerma. Ta ei saanud sinna midagi parata.

      «Paremale, hoia paremale!» hõikas ta.

      «Kuhu? Kuhu?!»

      Raun ei osanud seletada. Ta lihtsalt naeris.

      Enamik päikese eest varjavaid rõivaid oli kuninga pealt maha pudenenud ning ikka veel naeratav Raun korjas need kaasa, nii et selle viimase sutsu jaama kandis ta süles keskmist riidemäge. Tema karvane seltsimees tuterdas väga ettevaatlikult ja kobavalt piki seina, nii et naine võttis nii palju aega, et oma sületäis ka ära panna.

      «Siiapoole!» hõikas ta siis käru ukse juurest, kuid kuningas ei saanud ilmselt pihta, kust heli tuli. Ta paistis päikese käes nõrk, hale ja värises silmnähtavalt.

      «Kohe tulen ja juhin su õigesse kohta, oota veidi!» sõnas Raun – ja kuningas ootaski, kuni ta rõivalasu ühele riiulile lükkas. Naine lähenes hiiglasele ettevaatlikult ja puudutas ukse kõrval kössitavat kogu viimaks käega, mispeale too võpatas ja lõrises.

      «Siit on nüüd mõned sammud otse päikeses…»

      «Ma СКАЧАТЬ