Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsis Raun ja tõusis, et teisele voodile istuda.

      »..tle.. a-jale…» Ütle Katjale tõlkis Raun teise hingetut kõnet endamisi. «Teel… in’asti… ake’. … s..ss…»

      «Ma ei saa aru, kuule,» tunnistas Raun, «proovi uuesti, aeglasemalt!»

      Tael pani korraks silmad kinni. Tema käed olid tahapoole, voodiservadele toetatud ja ta paistis oma rinnakorvi puhtalt lihasejõuga laienema sundivat. Siis avanesid silmad uuesti ja mees tõstis parema käe tekile enda ees. Tegi randmega mõned kirjutamist markeerivad liigutused.

      «Eee…» Raunil oli tindipliiats taskus, kuid tal ei tulnud kuidagi pähe, kust lähikonnas mingit paberit saada võiks. «Oot, ma kohe otsin.» Ta oli juba püsti ja ukse poole koperdama asunud, kui mõte tööle hakkas.

      Ta otsis välitaskust valgukapaki. Pruun pakkepaber toidukontsentraadi ümber sobis väga hästi. Mees sirgeldas reiele toetatud valgukale mõne lause ja lasi pliiatsil siis tekile kukkuda, parema käe sõrmed valulikult rusikasse pinguldumas ja taas lõtvumas. Taela silmad olid taas kinni, kui ta käe tagasi selja taha libistas ning endise asendi võttis.

      Tema käekiri pakkepaberil oli üllatavalt selge:

      Bossile. Kui kj. tee katki, on vaja parandada. Kolmekesi võimatu. See kuningas appi kaubelda?

      Raun luges kirja läbi. Ta ise ei teadnud kärujaaniga sõitmisest peaaegu midagi. Transportidel olid omad meeskonnad, kes hellitasid ja hoidsid masinaid suurema armastusega kui venda. Selle kärujaani meeskond siin oli ribadeks rebitud, aga isegi masinatega igasugust hingesidet vältinud Raunile oli mõte kuningast seal peal siiski päris… üleni vale ja jabur.

      Jah, ning kuningad ja tehnika ei käi kokku, nad olid seda hiljuti näinud.

      Miska seoses – miks oli bandiidi relv tõrkunud, kui ta Rauni lasi? Sest kuningas oli nii lähedal? Sest… kuningas tahtis, et see ei laseks?

      Veel üks elu võlgu talle?

      Igatahes oli Tael ikkagi kärujaani turbemeeskonnas olnud. Ja boss tundus sõiduvõimaluste koha pealt kaunis murelikuna, kui tagasi mõelda… Ei, raisk, ei! Parem tulgu juba tõesti see Hamilton unioonlaseks kui kuningas kärujaani peale.

      Nendest mõtetest hoolimata oli ta juba poolel teel mööda räpast koridori. Rohkem kui midagi muud tahtis Raun sellest jaamast minema saada. Isegi rohkem kui magada. Lihtsalt minema. Sest õhtul tuleb hele kuningas tagasi.

      Ta läheb ja annab kirja Katjale ja too mõtleb edasi.

      Päikesevalgus oli jaama üle ujutanud. Pilved olid hajunud ning kuldselt rõõmsad kiired paistsid akendest sisse. Oli ka võikalt külmaks muutunud ja hingeõhk kerkis igal väljahingamisel näo ette nagu tihe suits.

      «Boss! Katja!» hõikas Raun.

      Kui vastust ei tulnud, võttis relva õlalt pihku. «Katja!»

      Kärujaani vägeva rohelise kere seest kostis kolinat. Sõdur hoidis masina ligi ja astus vargselt üle rööbaste ning muldse põranda ümber masina selle avatud ukse suunas. Kindluse mõttes…

      Naine ronis praokile jäetud uksest sisse ja hiilis mööda kitsukest käiku ette, kus boss ilmselt olema pidi, kui ta nende transporti tööle tahtis saada. Oh, tõesti, seal ta oligi. Närviliselt puldil mingit näidikut tagumas ja kirumas.

      «Kuule,» ütles Raun, et oma kohalolekust märku anda. Boss karjatas vaikselt (tasane karje kerkis õhku nagu lind, just samamoodi nagu…) ja lisas siis pahuralt «Raun! Misasja! Sa peaks natuke magama, sest keegi peab ju valvama siis, kui mina magan.

      Või…» ja ta tõsines, silmad suuremaks ja hirmunuks laienemas.

      «Ei,» vastas Raun esitamata küsimusele. «Ta ärkas üles ja saatis sulle armastuskirja hoopis.» Sõdur andis täiskirjutatud paki üle. «Tael on ju… see… kärujaaniga sõitmise spets meil.»

      Katja luges kirja läbi. Ja siis veel korra. Boss põrnitses valgukapakki lausa nagu peituks selles vastus mõnele maailma suurtest küsimustest. «Persse, tal on vist õigus,» pomises ta siis. «Me panime küll katla kütte ja pumpasime vee sisse, nii et mõne aja pärast saab masina ehk ka liikuma.» Suur naine nuuskas palja käega ja pühkis sõrmed vastu seina puhtaks. «Aga aeg lükkab takka ja mitte ainult Taela jaoks. Ellujäämisvõimalusi parandaks kõvasti, kui keegi selline nagu kuningas õnnestuks ka tööle panna. Kütmisega oleks abi ja eriti kui tees on augud.» Katja pühkis kätt nüüd vastu pükse ja kortsutas kulme nii kõvasti, et terve laup tõmbus kipra. «Persse, nagunii on augud, kindel. Talvel sõites ju alati on. Ja meie kolmekesi neid lappimas või palke teelt kõrvale tõstmas… isegi kui keegi meid poole töö pealt ei ründa, võtaks see igaviku.»

      «Aga Katja, see ei ole…» Rauni lause suri välja. «Kuningas on ebainimlik. Ettearvamatu.»

      Neid ei saa kasutada ega usaldada. Seda tahtnuks Raun öelda. Ent ta vaidleski selleks, et kaotada. Kui Katja ja Tael, need kaks nutikat, mõlemad mõtlesid, et võiks proovida kuningaga jahmerdada, siis kes oli tema vastu vaidlema?

      Pealegi oli see karvane tüüp nende nahad päästnud. Ja küsinud luba, et…

      Phone-X oleks sellele mõttele vastu vaielnud, kasvõi põhimõtte pärast. Aga PiX oli surnud nagu kivi ja nüüdseks kõige täiega kuningate kõhus laiali. Veider mõeldagi. Ta oli nii mitmest ulguvast jamast elusalt tagasi tulnud, vastu kõiki ootusi. Raun oli temast hakanud mõtlema kui jäävusest.

      Aga seekord ei tulnud.

      «Elu ongi ettearvamatu,» märkis Katja nagu vastuseks tema mõtetele. «Ma olen kuulnud küll, et kuningatega ei saa kaubelda. Ma olen seda ka kuulnud, et kuningas, kes ei ole just Jahialade ametlik saadik, on arutu provotseerimist mittevajav ründemasin. Persse!» Ta pühkis jälle ninaalust. «See siin päästis meie elusid. Ise pooleldi vigane ja puha. Nüüd on meil talle abi eest midagi pakkuda ka. Terve jaamatäis laibajäänuseid. Kui palju halvemaks temaga rääkimine ikka asjad teeb?» Katja silmaalused olid lillast juba pruunikaks tõmbunud. Boss oli laipväsinud. Ta polnud harjunud nii hästi unevaegusega toime tulema nagu sõdurid. «Kui läheb viltu, siis… Midagi hullemat kui suremine ikka ei juhtu. Oled vormis?»

      Raun kehitas õlgu.

      «Hamilton!» hõikas boss, tema mittevastamisele tähelepanu pööramata. «Hei!»

      Katlaruumist ilmus sinise mütsiga pea.

      «Tuli vuhiseb ilusti?»

      Mees noogutas.

      «Mine taharuumi magama. Raun on tunnikese puhanud nüüd ja võtab üle, aga ma tahaks, et keegi oleks seal ja Taelal silma peal hoiaks.»

      «Voodis magamine. Head mõtted, boss!» Hamilton ronis katlaruumist välja ning kärust maha, andmata mingit märku, et ta nende varasemat kuningateemalist vestlust pealt oleks kuulnud. Ta liikus üsna sujuvalt, märkas Raun kadedusega, ilmselgelt oli mees end pideva liikumisega sooja hoidnud. Aga temagi silmad olid punased ja hoiak kuidagi… lõtv.

      «Loojanguni on kuskil neli ja pool tundi,» hõikas Katja talle ukselt järele. «Me peaksime ideaaljuhul tunniga liikvele saama. Maga seni!»

      Nad läksid kahekesi üle päikesevalgust täis platsi valvuriputka poole. Varesed ja ruhnid kraaklesid vereloikude ümber, tiivanukkide ning nokkadega hoope jagades, üksteist surnukehadest СКАЧАТЬ