Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma tulen teiega. Kõigi nende kehade eest, kui te saate need kaasa võtta. Ja ma ei söö mädanevaid asju, nii et olgu värsked.» Paus. «Andke nüüd see liha, mis te tõite, siia! Mul on nälg!»

      Raun ootas kergendustunnet, aga veel oli vara. Katja hingas sügavalt sisse:

      «Teed korraks ukse lahti? Läbi selle augu väga palju ei mahu,» sõnas ta siis ning võttis keha külge alles jäänud käest kinni. Surnud naisel olid seljas väga korralikud paksud püksid ja ta oli üsna Rauni suurus, aga sõduril lihtsalt ei olnud südant neid laibal jalast ära kiskuda.

      Riivid kolksusid, uks avanes ja Katja, uurakil soovist kuningast võimalikult kaugel olla, ulatas allesjäänud jäseme kohmakalt ettepoole. Surnukeha vihises valvuriputkasse, nagu imenuks keegi ta sinna, ja uks paugatas taas kinni.

      Kostis neid äravahetamatuid õgimishelisid, mis varemgi, ja Raun mõtles, et nad on hullud, hullud, pekki, täiesti segi, kui selle olendi endaga koos kärujaani võtavad.

      Sarnane lurin oli kostnud, kui too teine kuningas PiXi… nohjah, misiganes.

      Aga – kui valida oli see elukas suhteliselt leplikuna või ründavad bandiidid, siis too kuningaisend oli siiski seni pigem tsiviliseeritult käitunud. Raun oli paar korda näinud ka bandiidijõugule alla jäänud patrullide jäänuseid. See ei olnud kunagi ilus pilt.

      Katja pöördus kaaslase poole, silmad veel hullemini aukus kui enne, pihk uut lumekompressi haaval hoidmas. Vaatas natuke aega, pöördus siis valvuriputka poole ja hõikas puhvaikaaugu suunas murduval häälel: «Me lähme sisse ja paneme kärujaani valmis. Kui oleme valmis, teatame.»

      Kuningas lasi vastuseks kuuldavale täissuise: «Toppige auk ka kinni!»

      Nad võtsid seda nõusolekuna, surusid paar kotti kuidagiviisi avausse, riputasid puhvaika akna kohal turritava naela otsa ja tampisid kärujaama tagasi. Rauni seljal ja rindade all voolas higi – rõve külm hirmuhigi.

      Suur kergendustunne jäigi saabumata. Mõte kõigi nende toore liha järgi lõhnavate veriste, rohkem ja vähem täis tehtud laipade kärujaani laadimisest oli üleni vastik, nii et kumbki naine ei kiirustanud jaama suunas sammudes. Laibad on rasked. Ja jäigad.

      Katja nagunii, mõtles Raun, hakkab oma põske lappima ja käru katelt kütma ning jätab poole jäledamat tööd mulle üksi teha.

      Tal oli õigus. Just nii juhtuski.

      Sealjuures oli sõdur mingil pentsikul moel isegi rõõmus, et saab teisel vähemalt osa hullemat tööd eest ära teha. Talle meeldis Katjat aidata ja kui lõpuni aus olla, meeldis ka tunne, et Katja jääb talle võlgu. Hoolimata tõsiasjast, et too ise ei paistnud tema abist kunagi niimoodi mõtlevat. Aitamine tekitas tunde, et nende vahel on sügavam side kui lihtsalt ühine rühm ja suitsetamine.

      Tekitas tunde. Punkt.

      Vähemalt hakkas sõduril üksinda rassides varsti päris soe.

      Hiljem lõi boss ka kampa. Ka kahekesi tegutsedes võttis surnute ladustamine, varude pealelaadimine ning kuningale päikesevaba ruumi jaoks varuosade, teeparandus- ja ehitusmaterjalide ümber tõstmine neil kokku üle kahe tunni. Eriti masendav oli nende külmade kehade lohistamine.

      Üsna varsti olid mõlemad võhmal. Katja hakkas korra, kui nad ühte kõveriti kangestunud poissi ilma kirvest kasutamata ladustamiseks valitud meeskonnaruumi kitsukesest uksest sisse ei saanud, isegi nutma.

      Kui Raun koridoris laiba järel käis – jämesool ja peensool segamini ja tükkides, sitahais ja selle kohal see veidralt rahulik noorepoolne naisenägu –, kuulis ta magala ukse tagant luriseva tooniga norskamist. Ta oli peaaegu valmis vaatama minema, kuidas Taelal on – aga kui ta juba laibaga tagasi soojast koridorist väljas oli, uks soojuskao vältimiseks kähku kinni löödud, tundus nii mõttetu kohe sisse tagasi minna.

      Igasuguseid süngeid mõtteid jooksis läbi pea. Taela abitult lämbumisest, kui kõrvalnaril mingi bandiit ükskõikselt norskab, ent Raun kutsus enda korrale. Tael oli täiskasvanud inimene ja sõdur pealegi. Siin olid teised hullemini surnud enne teda.

      Kui surnute laadimise vastik töö tehtud sai ja Raun jaamast bossi õpetuste järgi kõike väärtuslikku peale laadis, ehitas Katja vanadest riietest ja madratsitest kabiini tagaossa mingisuguse lamamistoolja asja.

      «Mis see on?»

      «Juhuks, kui Tael pole päris toolil istumiseks vormis, tead.» Sõgeda katjaliku optimismiga. «Lähme toome nüüd poisid ja generaatori tagant ära ja vaatame, et minema saame.»

      «Kui Taelaga on kõik, mis me temaga siis teeme?» uuris Raun vastu. «Me ju ei anna teda ka sellele…»

      «Ei anna muidugi!» Katja silmis lõi selle küsimuse peale isegi loid leek lõkkele. «Aga selle probleemiga tegeleme, kui see üles kerkib. Mitte praegu.»

      «No Phone-Xi sa ju lubasid ärasöömiseks.»

      «Persse, Raun! See oli teine olukord.» Katja silmad olid korraga niisked ja Raun jättis ta rahule.

      Nuru laipa nad ei olnudki leidnud. Ainult ühe verise saapa, kurva järelkõlana sellele kingale, mille mehed metsa vahelt ära olid toonud. Raun mõtles, kas elukas hoiab võib-olla jalanõust kinni, kuni ta sööb, ja viskab selle käest, kui jalg välja kukub?

      Naised vantsisid raskel sammul magalasse.

      Tael ei olnud vahepeal ära surnud. Jubedaid lurisevaid helisid, mida koridorigi kuulda oli, tõi kuuldavale tema ja üldse mitte bandiit, kes magas vaikselt. Magasid nad ent mõlemad, üks istudes ja korisedes, teine külili, sügavat ja helidest häirimatut und, nii et Raun tundis viivuks vihast kadedust.

      «Minek, mehed,» ütles Katja ja tõmmu mees juba tõusis, kahmates oma relva järele, silmad vaevu praokile kerkimas.

      «Me sinuga võtame Taela,» sõnas Katja talle, kõnelemise käigus tegevuskava koostades. «Relvad toob Raun. Ja pärast tulete koos geneka järele.»

      «Ei,» sekkus teine naine. «Nii ei saa. Ma tulen oma relvaga ja turvan teid. Hiljem tuleme bandiidikutiga relvadele ja muule kolale järgi.»

      Katja noogutas, aga pidi millegipärast ka manitsema: «Raun, nii ei saa! Unusta ära see «bandiidikutt». Ta on ellujäänu jaamast. Nimi on Hamilton. Olnud siin kärujaamas juba ligi aasta. Enne… noh, keegi ehk ei hakkagi väga küsima, mis enne, kõik tahavad teada, mis meil jaamas juhtus. Nii, sa võta siit… ja siit… Loen kolmeni ja tõstame!»

      Nad said väikese kisa ja paanika järel mehe endi vahel üles kergitatud. Vedasid ta Katja käte värinal ja vääksatuste «Ma ei jõua!» saatel kuidagi kärujaanini, vinnasid kolmekesi uksest sisse ning läbi koridori. Kabiinis lasid haavatu asemele istuli vajuda, surusid ta külmad käed tahapoole, peopesadega maha, et hingamisel abi oleks, ja tõmbasid ka ise korraks hinge.

      Tael istus ja jätkas neid vaikseid lämbuvaid-mulksuvaid hääli, mida ta tõstmisest alates oli teinud, korralikuks oigamiseks õhku omamata. Ajuti sai ta mõne üksiku pealiskaudse hingetõmbe kõrist alla ka. Ta käed rabelesid end rinnale, nagu püüdes sealt midagi lahti kiskuda, ja libisesid siis uuesti maha. Silmad lahti, aga kõri võimetu häält tegema. Ta sai ikka ja jälle rindu veel mõne pealiskaudse hingetõmbe ning nõnda see valulemine muudkui jätkus ja jätkus.

      Nuga. Või varrukas näole. Või lihtsalt käed kõri ümber, mõtles Raun, haledus rinnus pigistamas. Kõigile oleks parem.

      Boss СКАЧАТЬ