Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõhkles majakese juures veidi, aga hingas siis hooga välja ja kloppis kinnastatud rusikaga uksele: «Ärka üles! Meil on ettepanek! Tahame rääkida!»

      Ei midagi.

      «Hei, ärka!»

      Katja tagus uuesti ja hõikus sinna juurde väga valju häälega. Ei midagi.

      «Raun, aita kaasa!»

      «Boss. Nad ju kuulevad hästi. Ta lihtsalt ei taha vastata!»

      «Sa ei näinud teda, kui ta siia urgu puges. See ei olnud lihtsalt kurnatus, ta oli näost roheline ning ära kukkumas. Mu arust võib ta vabalt ka teadvuseta olla.»

      Raun kangutas igaks juhuks natuke ukse kallal. See oli selgesti seestpoolt riivis ja isegi vaenulik kuningas polnud suutnud seda vastu seesolijate tahtmist lahti kangutada. Tal polnud mingit lootust.

      «Kuule, aga kui vaja, me võime ju need kaltsud akende vahel ära tõmmata?»

      «Ja sa arvad, et ta pärast seda väga tahaks meid aidata? Talle kohe üldse ei meeldinud see päike.» Väsimus oli ka bossi teravaks muutnud.

      Raun tagus koos Katjaga uksele: «Terve jaamatäis laipu sulle, kui üles ärkad, karvakera! Kui see ka su huvi ei ärata, ei ärata küll miski!»

      Õnnetuseks ei tundnud tema pakkumine midagi äratavat.

      Vaikus.

      Katja pani käed puusa.

      «Persse, nii ei lähe. Ta ei ole inimene, selgesti ei saa temaga suhelda nagu inimesega.» Raun pilgutas küsivalt silmi, aga boss jätkas omaenda mõtet: «Uus plaan: toome kuskilt mingi pika orgi ja kelgu peal seest ühe laiba. Sikutame siis akna vahelt mõne kaltsu ära, ettevaatlikult, ja torgime teda orgiga. Tähendab, kui me näeme, kus ta on.» Katja kogus röginal kurku tatti ja neelas selle enne jätkamist alla. Normaaljuhul tegi ta nii ainult siis, kui keegi pealt ei näinud. Raunil oli muidugi ükskõik, aga see näitas, kui rivist väljas boss tegelikult oli. «Ja kui ei näe, persse, lõikame laiba küljest tükke ja loobime talle peibutuseks majja sisse. Vere lõhn peaks ehk ikka äratama. Ta peaks Dani ja Tomi kehadest hoolimata ikka näljane olema – arvestades, kui vähe ta üle jättis. Saad aru, ta sõi peaaegu kõik ära!»

      Seda ei olnud Raun teada tahtnud. Üldse taunis ta endamisi bandiitide nimepidi nimetamist, aga muidu polnud tal liha putkasse loopimise plaanile muud ette heita kui suurt riski surma saada – ja see risk oli nagunii igasuguste neile seni pähe tulnud tegevusplaanide puhul häirivalt suur.

      «Kas sees kirvest oli?» küsis ta niisiis. Boss noogutas.

      Nagu unenägu, mõtles unioonlane jaama poole tagasi kõmpides endamisi. Pekki, see kõik on lihtsalt haige unenägu ja kui see on möödas, ei kavatse ta sellele enam mitte kunagi mõelda. Mitte kuradima kunagi!

      Kaltsude aknaavast lahti kiskumine ei nõudnud erilist osavust ega jõudu. Katja asus ühte kotti rahulike ettevaatlike liigutustega lahti tõmbama, kuna Raun oli see, kes pidi hakkama naist, kelle nad pappalusel kohale olid lohistanud, tükkideks raiuma. Naise näo olid nad küll kinni katnud, aga tema lokkis juuksed ja karm ninajoon püsisid Raunil niigi meeles. Nad oli kunagi koos joonud. Tehniku nimi oli mingi Sami või Samanta…

      Olgu, praegu oli ta laip, nii et ülemäärast süütunnet sõdur ta pärast just ei hellitanud. Aga Raun polnud ka mingi lihunik. Laipade tükkideks raiumine ei kuulunud tema tööülesannete hulka.

      Katja piilus kaltsude vahele tekkinud august sisse.

      «Näed midagi?» küsis sõdur.

      «Nagu näeksin…» vastas Katja, igavene teravsilm. «Aga pime on. Persse… tead, lõika talt üks käsi ja proovime sellega! Ma kardan, et kui ma hakkan siin orgiga ringi torkima, ilma et tal oleks kohe hommikusöök silme ees, võtab ta isegi läbi trellide kohe minu ette. Enne kui tal mõte üldse tööle hakkab. Kuningad ei ole mingid nüülikud ju!»

      Nii et Raun võttis kirve kätte, tõmbas laiba käe kehast eemale ning raius nii liigese kohalt, kui oskas. Enam-vähem vist sai õige, sest kirvetera jäi millessegi kõvasse kinni.

      Ta tõmbas tööriista lahti ja lõi uuesti. Ha! Täistabamus! Ainult veidi nahka ja lihast hoidis jäset ülejäänud keha küljes kinni ja käsi eemale tõmmata ning see lihariba läbi raiuda oli küll vastik, aga vähemalt mitte raske.

      Katja võttis ulatatu vaikides vastu ning lükkas läbi kaltsudesse jäänud augu poolenisti valvuriputkasse sisse. Hüüdis siis avausest: «Meil on langenud kaaslasi veel kakskümmend tükki. Me oleme valmis neid teenete vastu vahetama!»

      Vastu kostis urhatus ja korraga põrkas Katja trellidest eemale, nagu oleks teda löödud.

      Boss vandus kummargile vajudes sisinal ja hoidis kätega nägu. Aknast vajus välja veel üks puhvaika ja paar kotti. Raun nägi seal nagu mingit muud vilksatust ka, aga kindel sai olla ainult selles, et kostis lõrinat, tigedat madalat mörinat nagu vihase metslooma urus, ja raisk, seda nad olekski ju võinudki oodata!

      «Maha löön!» järgnesid lõrinale sõnad, rohmakad ja urinapausidega segatud. «Minu urg!» Uus urin, aga madalam, rahulikum. «Visake see liha siia sisse, mis teil seal on! Ma ei saa magada, kui mul nälg on.»

      «Ei,» vastas Katja ja ajas end sirgu. Raun nägi, et tema paremalt põselt voolas ohtrasti verd, piisavalt, et jopekaelus juba punaseks värvus ja helepunased nired krae vahele kadusid. Ta tõmbus pingule, kuid Katja tundus mõtlevat hoopis muule. «On päevaaeg. Arvesta, et sa oled praegu üsna kaitsetu. Raunil on relv. Me räägime sinuga oma asjad ära, tahad või ei taha!»

      Valvuriputkast kostis taas lõrinat. Väga hoiatavalt vihast.

      Raun vabastas kaitseriivi. Nii et nad saavad ikkagi kõik kohe surma.

      Aga Katja seletas järjekindlalt edasi, nagu ei jooksekski ta nägu lahinal helepunast verd: «Me palume teenet teene vastu. Sina tuled koos meiega kärujaani ja aitad meil teel lääne poole seda töös hoida. Või päikese eest varjulistes kohtades rööpaid jätkata. Sul on väga palju jõudu. Vastutasuks kuuluvad sulle kõik surnukehad jaamas. Aus vahetus!»

      Kuningas lõrises jätkuvalt. «Ma tapan ise oma saagi! Teie roiskuvaid laipu pole mulle vaja!»

      Raun ootas, kõrvad valmis riivide avamiskolksatusi kuulma, sõrm päästiku kõrvale ette sirutatud.

      Katja korjas pihutäie lund, surus oma põse vastu ning jätkas – pärast hingetõmbepausi ja valusisinat: «Kuule, me ei kohtle sind nagu looma, võõras. Ära sina kohtle mind nagu… omasugust! Meil oli väga vaja sinuga päeval rääkida, sest me läheme päeval minema. Meil on vaja abi teel läände ja me oleme valmis maksma selles, mida sa hindad – toores lihas.»

      «Mina… ei lähe. Minu jahialad on siin,» kostis kuningas, taas urisemiselt kõnele üle minnes. Katja viskas Raunile pilgu nagu abi otsides, aga Raun ei teadnud kuningatest midagi, millele rõhuda.

      «Aga see ei ole ju ainult siin?» püüdis boss edasi. «Sinu kasvu lihasööja… see jahiala ju ulatub kõvasti kaugemale? Kas sa ei tahaks ka läänes oma jahialade… piire kontrollida?»

      Paus. Kostis ebamäärast mörinat. Rauni süda aeglustas mõnevõrra tööd, sest see hääl ei kõlanud enam agressiivselt. Tundus, et nad on siiski kõik omavahel jälle enam-vähem sõbralikud.

      «Lääne СКАЧАТЬ