Täheaeg 11: Viirastuslik rügement. Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ «Minuga on kõik korras! Kõik korras! Mees on šokis! Ta ei mõelnud! Ja meil on teda tarvis. Ära lase, persse nüüd, Raun, kuule, ära sina ka lolliks mine!»

      Raskustega, kohutavalt suurte raskustega lohistas Raun end oma teadvuse tunnelist, kust paistis vaid vihatud bandiit, välja tagasi. Otse tema kõrval oli Katja, heledad juuksed pea ümber sassis, nägu magamata ööst kahvatu ja silmade all sügavad kotid, suur kaunis suu viltu tõmbunud.

      Kahvatuhallid silmad Rauni tumedatesse puurimas. Teise naise käed raputasid teda, hoidsid teda, nagu Raun nii palju kordi oli ihanud neid ennast hoidvat, ja silitasid ta nägu.

      «Raun! Raun! Pers-se, Raun!»

      «…» püüdis sõdur sõnu suust välja saada.

      «Oot, võta, mul on vett!» kallas Katja talle juba oma plaskut huulile ning kuigi rõvedalt külm, oli vesi igatahes vedel ja enne, kui see ta keelele jõudis, polnud Raunil aimugi olnud, kui jube janu tal oli. Hetkega oli plasku tühjaks joodud, kurgus külmetas nii, et see tegi valu, ning Katja käsi toppis talle suhkrutükki suhu. »…läbi magamata ja jalul ja valvamas, pole ka ime…» pobises ta ning Raun raputas end tardumusest välja.

      «Olgu, minuga on kõik hästi!» ütles ta siis. See kõlas nagu krooksatus ja tundus nagu kõritäis jääpurikaid.

      «Istu siin,» käsutas teine, teda mingile palgijupile istuma surudes – kas Katja oli teda püsti hoidnud ka või – ja siis oli boss läinud. Raun otsis teda fookusest ajuti välja libiseva pilguga ja hetke pärast leidiski.

      Midagi omaette sisistades lohistas Katja liikumatut inimkeha varjualuse sügavamasse ossa, sinna, kuhu katus ja puuriit varju heitsid.

      Siis nõndaviisi.

      Raun heitis pilgu ka endast teisele poole, lihased tõmblemas juba ainult mõttest tõmmule bandiidile ja sellele, et too… Aga ta suisa võpatas, nähes meest teist surnukeha õlgadest lohistamas, samas suunas kus Katjagi.

      Millal nad siis nii sõbralikuks jälle..? Et Katja ka igaühe kohe nii omaks võttis…

      Raun hingas sügavalt sisse ja välja. Selgesti oli tal kusagile valge vahe jäänud, kuigi ta ei osanuks isegi pakkuda, kuhu ja millal. Olgu. Ta ei ole ka imeinimene. Ilmselt on aeg veidi puhata.

      Raun toetas pea vastu puuriita ning pani silmad kinni.

      IV

      Tundus, nagu oleks Katja ta otsekohe üles ajanud. Tegelikult vist oli mingi aeg möödunud, sest Rauni jalad ja käed olid – nähtavasti külmast – täiesti tuimad. Esimese asjana teatas boss, et sõbralik kuningas, või mis ta oligi, läks kärujaama katusest sisse (läbi augu, mille ta suguvend öösel lõhkus) ja tegi neile ukse lahti, nii et Raun, Raun, võta nüüd jalad alla ja tule vähe soojemasse kohta. Kerge ninaluristus. Katjakene oli nohu saanud. »… ja siis me tõime Taela ära ja tulingi kohe sind äratama.

      Raun, hei, sa käia ikka saad?»

      «Näed ju, et saan!» Sõdur küll rohkem komistas, kui astus, aga mis parata. «Väga halvasti, aga saan. Kuidas Taelaga siis oli ka?»

      Boss jäi süngemaks: «Sitasti,» vastas ta.

      «Kui sitasti?»

      «Päris sitasti,» vastas boss pead vangutades ja Rauni poole vaatamata. «Ja mul oleks teda nii vaja! Ta on kärujaani peal töötanud… Sina ei ole ju?»

      Raun vangutas pead. Ka see valutas võimatult vastikult.

      «Kedagi on vaja katelde juurde, olgu. Üks vaba mees meil on, ahju ikka oskab kütta. Aga teed parandada me kolmekesi ei suuda… Oh, milline jälk eksp! Kui ma ka ellu peaks jääma, see oli nüüd mu viimane, persse, päris kõige viimane kord! Ei kunagi enam! Seda rühma pole ka enam, mille pärast käia…» Kirumisega pooleks aitas Katja Rauni kärujaama esiuksest sisse.

      Seal lõhnas nagu… nagu värskelt tapetud liha täis sahvris, tõdes Raun endamisi. Ei mingit võigast laibalehka. Isegi olemasolev lõhn polnud väga tugev. Külm oli ka muidugi, nagu oleks Nurg vähest lõhnamist seletanud.

      «Värdjas. Värdjas. Värdjas,» pomises Raun, sellal kui Katja teda üle rööbaste paremale, magamis- ja tööruumide poole juhtis. Boss seletas üllatava energiaga midagi, mis teise naiseni suuremalt jaolt enam ei jõudnud. Kuidagi seotud kärujaani olukorraga – aga Raun lülitas selle kõik välja. Tal oli külm ja valus.

      Kärujaama eluruumid olid nagu väike maja suure maja sees, ning magamisruumidesse viivat ust avades lõi õnnis soojus vastu. Plusskraadid kohe kindlasti, kuigi rohkem naine esialgu määrata ei osanud.

      «Hoia vastu paremat seina, vasemal on asju, kuhu ei taha sisse astuda,» ütles Katja ja pani lambi põlema. Koridor oli madal, kitsas ja valkjasplekiliste seintega. Vasakus seinas koledasti ärarapitud naiselaip, punane pidžaama nüüd veel punasem.

      «Me panime Taela voodisse. Katsu tal silma peal hoida.» Katja ohkas jälle. «Mitte et ma teaks, mis abi sellest on – tal on midagi kopsuga valesti, aga persse, kui ma teaks, kuidas seda parandada. Seal on õnneks üsna soe, nii et ehk on kergem hingata.» Küll boss ikka jaksas jahvatada! «Ma tegin sooja vett ka ning panin toidu likku. Söö. Me hamitoniga püüame vahepeal kärujaani tööle saada.»

      Raun ainult noogutas. Nad jõudsid räpase pruuni ukseni, aga veider sõna jäi kummitama, nii et ta küsis veel: «Misasi see hamiton on?»

      «Hamilton? Hamilton on meie uue vastpalgatud sõduri nimi. See suur kena kutt.»

      Raun noogutas veel korra. Võttis juba lingigi pihku, aga ei suutnud jätta küsimata: «Sa võtad ta Nuru asemele või?»

      «Sa mine ise ka persse, Raun!»

      Nojah, nii palju siis sellest.

      Magamisruum oli tõepoolest soojem kui ükski koht juba… pekki, tundus, et ta polnud midagi kehaväliselt sooja juba väga kaua aega kohanudki. Hägune, tühjenevast väntamisakust pärit elektrivalgus valgustas toatäit tihedalt kokku pakitud narisid ning taburetti, kus seisis veekann. Plekk-kausitäis valgukaid sealsamas olid päris söödavateks ligunenud juba.

      Vilets valgus ei varjanud ohtraid vereplekke madratsitel ja seintel. Esimene alumine nari sattus samuti verine ja väikesi punaseid klimpe täis olema. Surmväsinud sõdur valis niisiis teise, veidi edasi. Oligi parem – sealt nägi ta Taela ka. Pekki, kuidas ta kohe sellele ei mõelnud? Oli ju juttu, et ta hoiab pilgu peal.

      Haavatu silmad olid kinni ja isegi lambi kollakas valguses oli näha, et mees on näost hall. Ja hingas valesti, kuidagi – märjalt. Raun ei hakanud kujutlema, mismoodi Katja ja tõmmu kutt ta üldse läbi koridori saanud olid. Et selle Vandiga ka pidi niimoodi minema! Just siis, kui medi tõsiselt vaja oleks.

      Ta võttis ühe täisimbunud valguka ja sõi. Sõi teise veel otsa. Kõht sai täis.

      Raun luukas voodiservani, istus ja üritas veidi aega kohmakate näppude kiuste saapaid jalast ära saada. Kui see ei paistnud õnnestuvat, heitis sõdur külili ja tõmbas terve kuhja kergelt tolmu ning higi järgi lõhnavaid tekke peale. Õndsus.

      Ootamatu kopsimine kostis kõige magusama unnevajumise hetkel. Rauni silmad sunniti jälle lahti ja ta kerkis pooleldi istukile, taipamata, mis, kes ja kus. Esmalt vahtis ukse poole, aga siis koputati uuesti ja ta taipas enda ümber vaadata.

      Taela silmad olid lahti. СКАЧАТЬ