Alasti. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neljapäeva, et valmistuda kella neljaseks kohtumiseks Kingsmani meeskonnaga. Kiiruga krabasime midagi lõunaks süüa, vahetasime infot kahe loovjuhiga, kes pidid osalema idee teostamises, kui asi niikaugele jõuab; seejärel käisime läbi info Kingsmani kodulehel ja olemasoleva teabe sotsiaalmeedias.

      Muutusin veidi närviliseks, kui kell sai pool neli, sest sel ajal on liikluses hullumaja, kuid Mark töötas edasi, kui teda kellaajast teavitasin. Alles kolmveerand neli väljus ta kabinetist pintsakut selga tirides, lai naeratus näol. „Tule kaasa, Eva.”

      Pilgutasin silmi. „Ausalt või?”

      „Sa nägid kõigega kõvasti vaeva, kas sa ei taha siis näha, kuidas asi edasi areneb?”

      „Ikka tahan, loomulikult.” Kargasin jalule. Teades, kui oluline on eelseisvat arvestades mu väljanägemine, silusin kiiruga pliiatsseelikut ja tõmbasin pikkade käistega siidpluusi mansetid sirgu. Täiesti juhuslikult sobis mu vaarikpunane pluus Marki lipsuga kokku. „Aitäh.“

      Kiirustasime lifti ja olin veidi jahmunud, kui see hakkas allasõidu asemel hoopis üles liikuma. Viimase korruse hall oli tunduvalt suurem ja rohkemate kaunistustega kui kahekümnendal asuv. Rippuvad sõnajala- ja liiliakorvid lõhnassid, turvasissepääsu suitsuklaasile oli graveeritud paksus mehelikus kirjas CROSS INDUSTRIES.

      Meid lasti sisse ja paluti veidi oodata. Mõlemad keeldusime veest ja kohvist ning vähem kui viie minuti pärast juhatati meid suletud ustega konverentsiruumini.

      Mark vaatas mind särasilmil, kui administraator käe ukselingile asetas. „Valmis?”

      Ma naeratasin. „Valmis.”

      Uks avanes ja mul lubati esimesena sisse astuda. Manasin ette särava naeratuse…

      See tardus mu näol, kui nägin meest, kes minu sisenedes püsti tõusis.

      Minu äkiline seisak takistas uksel edasipääsu ja Mark tormas mulle otsa, koperdasin ettepoole. Tume ja Ohtlik haaras mul pihast ja hoidis kindlalt jalgel – oma rinna vastas. Õhk pahises mu kopsudest välja ja koos sellega kogu minu kaine mõistus. Isegi läbi meie vahel olevate riiete tundusid mehe biitsepsid kivikõvad ja tema kõht nagu terastahvel. Kui ta sisse hingas, tõmbusid mu rinnanibud erutusest pingule.

      Oh ei. Ma olin neetud. Mu peas sähvis seeria piltidest, tuhandest viisist, kuidas ma seksijumala ees järgnevatel päevadel, nädalatel ja kuudel koperdan, kukun, komistan, libisen või viga saan.

      „Tere taas,” tähendas ta ja see hääl pani mu üleni valutama. „Sinuga on alati rõõm kohtuda, Eva.”

      Punastasin häbist ja ihast ega suutnud end temast lahti rebida, vaatamata kahele teisele ruumis olevale inimesele. Tema atleetlik kuju kiirgas jõudu, peitis vangistavat kutset.

      „Härra Cross,” ütles Mark mu selja taga. „Palun vabandust sellise sisenemise pärast.”

      „Pole vaja vabandada. See on väga mälestusväärne.”

      Kõikusin oma tikk-kontsadel, kui Cross mu lahti laskis, mu põlved olid nõrgad. Mees oli jälle musta riietatud, särk ja lips olid helehallid. Ta nägi taas liiga hea välja.

      Mis tunne võib olla nii hämmastavalt ilusa välimusega? Ilmselt põhjustas ta igal pool suurt segadust.

      Mark sirutas rahustavalt käe ja tõmbas mu õrnalt enda kõrvale.

      Crossi pilk püsis Marki käel, mis mu küünarnukki hoidis, kuni too sellest lahti laskis.

      „Hüva, niisiis…” Mark võttis end kokku. „See on minu assistent Eva Tramell.”

      „Me oleme juba kohtunud.” Cross tõmbas laua alt välja tooli, mis oli tema omaga kõrvuti. „Eva.”

      Vaatasin instruktsioonide saamiseks Marki poole, püüdes ikka veel taastuda hetkest, mil olin kõvasti surutud Fioravanti ülikonnas supermehe vastu.

      Cross kummardus ja andis vaikse käsu: „Istu, Eva.”

      Mark noogutas kergelt, ma istutasin end Crossi käsu peale toolile. Keha täitis tema käsku instinktiivselt, enne veel, kui mõistus oleks jõudnud vastu vaidlema hakata.

      Püüdsin järgmise tunni jooksul, kui Cross ja kaks Kingsmani direktorit, mõlemad atraktiivsed brünetid elegantsetes pükskostüümides, Marki grillisid, mitte nihelda. Vaarikpunane püüdis eriliselt entusiastlikult Crossi tähelepanu saavutada, kreemikas keskendus pinevalt minu bossile. Näis, et kõigile kolmele jättis hea mulje Marki selgitus, kuidas agentuuri töö – lihtsalt seletatuna – muudab kliendi brändi kahtlemata väärtuslikuks.

      Imetlesin, kui rahulikuks Mark surve all jäi – Crossi surve, just tema oli see, kes koosolekul domineeris.

      „Hästi tehtud, härra Garrity,” kiitis Cross lühidalt, kui nad otsi kokku tõmbasid. „Jään ootama, kuni pakkumuse saab üle vaadata. Eva, mis meelitaks sind Kingsmani proovima?”

      Pilgutasin ehmunult silmi. „Kuidas, palun?”

      Mehe pilgu intensiivsus kõrvetas. Tundsin, nagu oleks ta mu sihikule võtnud, mis vaid suurendas respekti Marki suhtes, kes oli sunnitud selle pilgu raskuse all tund aega vastu pidama.

      Crossi tool paigutus paralleelselt lauaga ja ta istus näoga minu poole. Tema parem käsivars puhkas siledal puidust lauaplaadil, pikad elegantsed sõrmed koputasid rütmiliselt selle vastu. Mu pilk sattus tema randmele ja mingil hullumeelsel põhjusel haaras õrnade tumedate karvadega nahariba nägemine kogu mu tähelepanu. See mees oli lihtsalt nii… isane.

      „Millist Marki pakutud kontseptsiooni sa eelistad?” küsis ta uuesti.

      „Minu meelest on need kõik suurepärased.”

      Crossi ilus nägu jäi rahulikuks, kui ta ütles: „Kui vaja, võin ruumi tühjaks teha, et su ausat arvamust kuulda.”

      Pigistasin kramplikult tooli käetuge. „See oligi aus arvamus, härra Cross, aga kui te tõepoolest tahate teada, siis minu meelest meeldib enamusele rahvast väikese hinnaga seksikas luksus. Mul puudub muidugi…“

      „Nõus.“ Cross tõusis ja nööpis pintsaku kinni. „Teil on suund olemas, härra Garrity. Järgmisel nädalal kohtume uuesti.”

      Jäin veel hetkeks istuma, imestades sündmuste tempo üle. Seejärel heitsin pilgu Markile, kes näis kõikuvat rõõmu ja hämmelduse vahel.

      Jalule tõusnud, hakkasin ukse poole astuma. Teadsin suurepäraselt, et Cross kõndis kohe minu kõrval. See, kuidas ta liikus – loomaliku kerguse ja kõrgi graatsiaga – erutas mind väga. Ei tulnud pähe sellist mõtetki, et ta võiks olla kohmakas keppija ning mitte võtta relvitukstegeva agressiivsusega kõike, mida tahtis – just sellisel viisil, mis sunnib naist kogu jõust tahtma talle anduda.

      Cross jäi minu kõrvale kogu tee liftideni. Ta vist rääkis midagi Markiga spordi teemal, kuid ma olin liiga keskendunud oma reaktsioonidele, et hoolida tühjast lobast. Kui lift kohale jõudis, hingasin kergendunult ja hakkasin kiirel sammul koos Markiga selle poole astuma.

      „Üks hetk, Eva,” ütles Cross vaikselt ja peatas mind küünarnukist. „Ta tuleb kohe alla,” ütles ta Markile, kui liftiuksed ülemuse jahmunud näo ees sulgusid.

      Cross ei öelnud midagi, enne kui lift liikuma hakkas. Siis vajutas ta uuesti nupule ja küsis: „Kas СКАЧАТЬ