Alasti. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ voodisse. See oli kepiks-valmis-ilme, mis poleks üldse pidanud tol hetkel mu sihverplaati ehtima.

      Jessas. Võta end kokku.

      Viis minutit härra Tumeda ja Ohtlikuga ning ma olin täis närvilist, rahutut energiat. Tundsin ikka veel tõmmet tema poole, seletamatut kihku minna uuesti sisse, sinna, kus tema viibis. Oleksin võinud vabanduseks tuua, et ma polnud lõpule viinud seda, mille pärast ma üldse Crossfire’isse läksin, kuid teadsin, et pärast hakkan kahetsema. Mitu korda päevas võib inimene end naeruväärseks teha?

      „Jäta,” kutsusin end mõttes korrale, „hakka astuma!”

      Autosignaalid plärisesid, üks takso sööstis teise ette, nii et kokkupõrkest puudus paar sentimeetrit, pidurid kriiksusid, kui hulljulged jalakäijad astusid ristmikule paar sekundit enne rohelist tuld… Hõiked, vandesõnade tulv ja žestid, mille taga polnud tõelist viha – mõne sekundi pärast olid kõik pooled sõnavahetuse unustanud. Kõik oli linna tempo loomulik osa.

      Lülitusin jalakäijate voolu ja võtsin suuna spordikeskuse poole, naeratus huultel värelemas. Ah, New York, mõtlesin ma, tundes end jälle kindlalt, sa rokid täiega.

      OLIN PLAANINUD jooksulindil soojendust teha ja seejärel tund aega mõnel masinal mütata, aga kui nägin, et kohe hakkas pihta algajate kickboxing, ühinesin hoopis õpilaste pundiga. Kui trenn läbi sai, tundsin, et mu mina on tagasi. Lihased võbisesid väsimusest ja ma teadsin, et kodus tuleb väga hea uni.

      „Sul tuli väga hästi välja.”

      Pühkisin näolt rätiga higi ja heitsin pilgu noormehele, kes mind kõnetas. Siugjas, lihaseline, erksate pruunide silmade ja veatu piimakohvi karva nahaga. Tema ripsmed olid kadestamisväärt tihedad ja pikad, kuid pea kiilaks aetud.

      „Tänan.” Muigasin murelikult. „Paistis välja, et see oli mul esimene kord, jah?”

      Ta naeratas ja sirutas käe. „Parker Smith.”

      „Eva Tramell.”

      „Sul on loomulikku graatsiat, Eva. Trenni tehes saaks sinust sõna otseses mõttes kõva tegija. New Yorgi suguses linnas on enesekaitseoskus kohustuslik.” Ta viitas korgist teadetetahvlile, mis seinal rippus. See oli täis knopkaga kinnitatud nimekaarte ja flaiereid. Noormees rebis ühe neoonvärvilise lehe alumisest servast riba ja ulatas mulle.

      „Kas sa Krav Maga kohta oled midagi kuulnud?”

      „Jennifer Lopezi filmist.”

      „Ma õpetan seda, võin ka sind õpetada. Siin on mu veebilehe aadress ja stuudio telefoninumber.”

      Imetlesin noormehe lähenemisoskust. See oli sama otsekohene kui tema pilk, ka naeratus oli siiras. Mõtlesin: huvitav, kas ta lööb mulle külge? Ta oli piisavalt ladna, nii et ma ei olnud selles kindel.

      Parker asetas käed risti rinnale, nii et biitsepsid esile tungisid. Ta kandis musta käisteta maikat ja poolpikki šortse. Tema Converse’i tossud olid mugavalt sisse kantud ja maikakaelusest paistsid hõimumärke kujutavad tätokad. „Kodulehel on ajad kirjas. Astu läbi ja vaata, kas see on sinu jaoks.”

      „Ma mõtlen sellele.”

      „Mõtle.” Noormees ulatas jälle käe, tema haare oli tugev ja kindel. „Loodan sind uuesti näha.”

      KORTER lõhnas imeliselt, kui koju jõudsin, kõlaritest kostis Adele Adkinsi tundeküllane laul sihitust kõnniteedel lonkimisest. Heitsin pilgu üle avatud plaaniga toa kööginurka ja nägin Caryt muusika rütmis õõtsumas, samal ajal pliidil midagi segades. Letil oli avatud veinipudel ja kaks pokaali, üks poolenisti punase veiniga täidetud.

      „Hei,” hüüdsin lähemale astudes. „Mis söögiks on? Kas mul on aega duši all käia?”

      Cary valas veini ka teise pokaali ja libistas selle üle söögilaua minu poole, osavalt ja elegantselt. Keegi poleks teda vaadates arvanud, et lapsepõlves pendeldas ta narkosõltlasest ema ja kasuperede vahet ning saatis noorusaja mööda noortevanglates ja riiklikes rehabilitatsiooni-keskustes. „Pasta lihakastmega. Ja oota dušiga, sest söök on valmis. Oli sul lõbus?”

      „Kui jõusaali jõudsin, siis jah.” Tõmbasin lähemale ühe tiikpuust baaripuki ja istusin. Rääkisin Caryle kickboxing’ust ja Parker Smithist. „Tahad kaasa tulla?”

      „Krav Maga?” Cary raputas pead. „Liiga räige. Oleksin varsti sinikaid täis ja jääksin tööst ilma. Aga ma tulen kaasa ja vaatame koha koos üle, igaks juhuks, äkki on see kutt mingi pervo.”

      Vaatasin, kuidas ta kallas pasta valmispandud sõelale. „Pervo?”

      Isa oli õpetanud mind poisse päris hästi tundma ja ma teadsin, et hoopis ülikonnas jumal võis probleemiks osutuda. Tavaliselt inimesed kingivad naeratusi, kui nad kedagi aitavad, kas või selleks, et luua hetkeline side, mis teed silendaks…

      Aga mina ise ju ka ei naeratanud talle?

      „Kullake,“ ütles Cary kapist kausse võttes, „sa oled seksikas ja võluv naine. Minu jaoks on kahtlane iga mees, kes ei julge sind otsesõnu kohtamisele kutsuda.”

      Kirtsutasin Cary jutu peale nina.

      Ta tõstis toidu minu ette. Väikesed salatinuudlid olid kaetud vähese tomatikastmega, mis sisaldas loomalihatükke ja herneid. „Sul on midagi mõttes. Mis see on?”

      Hmm… Haarasin lusikavarrest, mis kausist välja ulatus, ja otsustasin toidu kallal mitte norida. „Ma vist kohtasin täna planeedi kõige kuumemat meest. Võib-olla isegi kõige kuumemat maailma ajaloos.”

      „Ah nii? Mina mõtlesin, et see olen mina. Aga räägi edasi.” Cary jäi teisele poole köögiletti ja eelistas süüa püstijalu.

      Vaatasin, kuidas ta paar ampsu suhu pistis, ja julgesin siis ka ise proovida. „Tegelikult polegi midagi rääkida. Kukkusin Crossfire’i fuajees perseli ja ta ulatas mulle käe ning aitas püsti.”

      „Pikk või lühike? Heleda- või tumedapäine? Turske või sale? Mis värvi silmad?”

      Loputasin teise suutäie veinilonksuga alla. „Pikk. Tume. Turske ja sale. Sinised silmad. Ropprikas, otsustades riiete ja aksessuaaride järgi. Ja hullult seksikas. Tead ju küll – vahel ei aja ilusad poisid hormoone möllama, aga mitte nii väga ilusad võivad olla tohutu seksapiiliga. Sellel kutil oli kõik olemas.”

      Kõht hakkas uuesti võbelema nagu siis, kui Tume ja Ohtlik oli mind puudutanud. Mäletasin kristallselgelt tema hingematvalt ilusat nägu. Säärased jalustrabavad mehed peaks ebaseaduslikuks kuulutama. Mul olid ikka veel ajurakkude kärssamise järelnähud.

      Cary pani küünarnuki letile ja toetas lõua käele, pikad salgud üht erkrohelist silma katmas. „Mis edasi sai, pärast seda, kui ta oli su püsti aidanud?”

      Kehitasin õlgu. „Ei midagi.”

      „Mitte midagi?”

      „Tulin ära.”

      „Mis?! Sa ei hakanudki temaga flirtima?”

      Võtsin veel ühe suutäie. Tegelikult maitses toit päris hästi. Või olin ma lihtsalt väga näljane. „Cary, ta polnud selline tüüp, kellega flirtida.”

      „Pole СКАЧАТЬ