Alasti. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja läksin oma boksi tagasi, et lugeda lemmikuid – reklaamiäri blogisid.

      „Eva!”

      Hüppasin püsti, kui Mark minu kõrvale ilmus, lai valge naeratus siledat tumedat nahka elustamas. „Kena hommikut, Mark.”

      „Kena hommik tõesti. Arvan, et mul on sinuga kõvasti vedanud. Tule minu kabinetti ja võta oma tahvelarvuti kaasa. Kas saad täna kauemaks tööle jääda?”

      Tema elevus nakatas ka mind. „Loomulikult.“

      „Teadsin, et oled nõus.” Ta vajus oma tooli.

      „Niisiis,” alustas Mark, „me saime Kingsman Vodkalt pakkumise ja mind mainiti nimepidi. Esimest korda.”

      „Õnnitlen!”

      „Suur tänu, aga jätame tähistamise selleks ajaks, kui oleme kliendi kindlalt endale saanud. Kui oleme pakkumise faasist läbi jõudnud, peame ikkagi tingima, ja homme õhtul tahavad nad minuga kokku saada.”

      „Tore. Kas selline rutt on tavaline?”

      „Ei ole. Enne kohtumist tavaliselt oodatakse, kuni oleme pakkumisele vastanud, aga Cross Industries sai hiljuti Kingsmani endale ja tal on kümneid filiaale. See on hea äri, kui me selle endale saame. Nad teavad seda ja sunnivad meid “läbi rõngaste” hüppama, esimene neist on minuga kohtumine.”

      „Tavaliselt töötatakse meeskonnana, eks ole?”

      „Jah, me esitleme end grupina, kuid nad on rutiiniga tuttavad – teavad, et ideed esitleb mõni kõrgem ametnik ja tööle hakkavad mõne nooremaga –, niisiis nad valisid minu ja tahavad mu nüüd üle vaadata. Ausalt öeldes annab pakkumine rohkem infot, kui vastu küsib. See on sama hea kui resümee, nii et ma ei tohi tegelikult süüdistada, et nad oleksid põhjendamatult nõudlikud, pigem piinlikult täpsed. See on loomulik, kui tegemist on sellise firmaga nagu Cross Industries.”

      Mark tõmbas käega üle oma tihedate lokkide, reetes pinget. „Mida sa Kingsman Vodkast arvad?”

      „Hmm… tead… ausalt öeldes pole ma sellest midagi kuulnud.”

      Mark naaldus tahapoole ja hakkas naerma. „Jumal tänatud. Ma arvasin, et olen ainuke. Ja plussiks on see, et pole vaja paha ajakirjandusega jamada. Uudise puudumine võib olla hea uudis.”

      „Kuidas mina aidata saan? Peale selle, et otsin viina kohta infot ja jään kauemaks tööle.”

      Mark ajas korraks huuled torru, nagu mõtleks kõvasti. „Pane kirja…”

      Töötasime terve lõunaaja ja kaua pärast seda, kui kontor oli tühjaks jäänud, vaadates läbi strateegidelt saadud lähteandmeid. Veidi pärast seitset lõhkus ootamatult vaikuse Marki nutitelefoni helin, see ehmatas mind.

      Mark lülitas kõlari sisse ja jätkas tööd. „Hei, kullake.”

      „Kas sa vaesele tüdrukule süüa oled ikka andnud?” nõudis soe mehehääl liinil.

      Vaadates läbi kabineti klaasseina minu poole, vastas Mark: „Oi… unustasin täitsa ära.“

      Hammustasin alahuult, et muiet varjata.

      Telefonist kostis norsatus. „Ainult kaks päeva tööl olnud, aga juba jätad ta ületunde tegema ja näljutad surnuks. Ta läheb niiviisi varsti minema.”

      „Kurat. Sul on õigus. Steve, kullake…“

      „Ära siin poe midagi. Kas talle Hiina köök meeldib?”

      Näitasin Markile tõstetud pöialt.

      Ta naeratas laialt. „Jah, meeldib küll.“

      „Selge. Olen kahekümne minuti pärast seal. Anna turvadele teada, et ma tulen.“

      Peaaegu täpselt kahekümne minuti pärast lasksin Steven Ellisoni uksest sisse. Ta oli hiiglase kasvu mees, jalas tumedad teksased ja kulunud töösaapad, seljas korralikult triigitud ja kurguni kinninööbitud särk. Punase pea ja lõbusate siniste silmadega oli ta sama hea välimusega kui tema partner, ainult veidi teisel viisil. Istusime kolmekesi Marki laua ümber, kühveldasime pabertaldrikutele kung pao kana ja brokkoli-loomalihahautist, lisasime kleepuvat valget riisi ja lõime pulgad sisse.

      Sain teada, et Steven oli ettevõtja ja nad olid Markiga paar kolledžipäevist alates. Jälgisin, kuidas nad suhtlesid, ning tundsin aukartust ja väikest kadedust. See suhe oli nii kaunilt funktsionaalne, et oli puhas rõõm nende seltsis aega veeta.

      „Põrgu päralt, tüdruk,” ütles Steven vilistades, kui ma kolmandat portsu hakkasin võtma. „Jäta midagi järele ka. Kuhu see kõik läheb?”

      Kehitasin õlgu. „Koos minuga jõusaali. Võib-olla see aitab…?”

      „Ära pane teda tähele,” ütles Mark muiates, „Steven on ainult kade. Ta peab oma tütarlapselikku figuuri jälgima.”

      „Põrgu päralt.” Steven vaatas partnerit hapu näoga. „Ma peaksin ta koos terve meeskonnaga välja sööma viima. Saaksin raha teenida, kui vean kihla selle peale, kui palju ta süüa suudab.”

      Naeratasin. „See võiks päris lõbus olla.“

      „Haa. Teadsin, et sinus on ka metsik pool olemas. Su naeratus reedab seda.”

      Toitu hävitades keelasin mõtetel minna uitama mälestustesse sellest, kui metsik ma olin olnud oma elu mäslevas, ennasthävitavas faasis.

      Mark päästis mu. „Ära ahista mu assistenti. Ja mida sa üldse metsikutest naistest tead?”

      „Tean, et mõnele neist meeldib gei-meestega aega veeta. Neile imponeerib meie vaatenurk.” Ta naeratas säravalt. „Tean veel nii mõndagi. Hei… ärge olge nii šokeeritud, te mõlemad. Seks heteroga on liiga üles haibitud, tahtsin näha, kas kõik vastab tõele.”

      Igal juhul oli see Markile uudiseks, kuid kerge muige järgi paistis, et ta oli nende omavahelises suhtes piisavalt kindel ja leidis, et vaheldus on lõbustav. „Ah nii?”

      „Kuidas see siis tundus?” küsisin otsekoheselt.

      Steven kehitas õlgu. „Ma ei taha öelda, et see on üle hinnatud, kuna mina kuulun kindlalt valesse inimgruppi ja mul on väga vähe kogemusi, kuid ma saan ilma hakkama.”

      Leidsin väga kõneka olevat, et Steven oskas põimida jutu sisse termineid, mida Mark oma töös kasutas. Nad jagasid teineteisega oma tööasju ja kuulasid teineteist, kuigi tegutsesid väga erinevatel aladel.

      „Arvestades sinu praegust elukorraldust,” ütles Mark, pulkadega brokkolivart taga ajades, „ütleksin ma, et see on väga hea.”

      Kui söömise lõpetasime, oli kell saanud kaheksa ja koristusmeeskond saabunud. Mark käis peale, et kutsub mulle takso.

      „Kas ma pean homme varakult kohal olema?” küsisin.

      Steven müksas Marki vastu õlga. „Sa tegid vist eelmises elus midagi head, et sul praegu niimoodi veab.”

      „Arvan, et sinu talumine praeguses elus sobib ka,” ütles Mark kuivalt.

      „Hei,” protestis Steven, СКАЧАТЬ