Alasti. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

      TEMA LIPS oli hõbedane ja särk briljantselt valge, täielik värvide puudumine rõhutas silmade hämmastavalt siniseid iiriseid. Kui ta seal seisis, pintsakuhõlmad lahti ja käed hooletult püksitaskutes, siis… Teda näha oli nagu joosta peadpidi vastu seina, mida varem ei märganud.

      Nõksatasin seisma, pilk mehel, kes mõjus veel hunnitumana kui esimesel korral. Ma polnud varem nii musti juukseid näinud. Need särasid ja olid üsna pikad, kraeservani. Juuste seksikas pikkus oli selle eduka ärimehe juures nagu paha-poisi-külgetõmbejõu viimane pintslitõmme – kirss vahukoorekoogil. Ema oleks öelnud: ainult lurjustel ja hulkuritel on sellised juuksed.

      Surusin käed rusikasse, et suruda maha kiusatust neid puudutada, et näha, kas need ongi sama siidised kui välja paistsid.

      Uksed hakkasid sulguma. Mees astus sammu ette ja vajutas nupule, et hoida neid avatuna. „Siin on ruumi meile mõlemale, Eva.”

      Tema hääle karune, käskiv toon tõi mind hetkelisest juhmusest välja. Kust ta mu nime teab?

      Kohe meenus, et ta oli ju minu ID-kaardi üles korjanud, kui selle fuajees maha pillasin. Korraks mõtlesin, et ütlen talle, et ootan kedagi järele, ja lähen teise liftiga, kuid aju asus uuesti tegutsema.

      Mis kurat mul viga on? See mees töötab ju ometi Crossfire’is. Ma ei saa teda kogu aeg vältida – ja miks ma peaksin? Kui tahan jõuda punkti, kus teda nähes suhtun sellesse üleinimlikku seksikusse kui tavalisse nähtusesse, siis pean temaga piisavalt tihti kokku juhtuma! Just siis näengi teda varsti kui mööblitükki.

      Haa! Kui see vaid võimalik oleks.

      Astusin lifti. „Tänan.”

      Ta võttis sõrme nupult, uksed sulgusid ja lift hakkas alla sõitma.

      Kohe hakkasin oma otsust kahetsema.

      Tema lähedus pani naha kipitsema. Ta oli selles väikses ruumis tugevaks jõuks, ta kiirgas käegakatsutavat energiat ja seksuaalset külgetõmbejõudu, mis pani mind rahutult jalalt jalale tammuma. Hingamine muutus sama katkendlikuks kui südametegevus. Tundsin jälle seda seletamatut tõmmet, temast otsekui kiirgas nõudmist, millele ma olin instinktiivselt valmis vastama.

      „Kuidas esimene tööpäev möödus?” küsis ta ootamatult.

      Tema hääl voolas mu kohal, võnkus võrgutavas rütmis. Kuidas ta teab, et see oli mu esimene tööpäev?

      „Päris hästi,” vastasin rahulikult. „Ja sinul?”

      Tundsin tema pilku endal, aga vaatasin pingsalt alumiiniumist liftiuksi. Süda tagus rinnus, kõht võbeles kohutaval kombel. Olin nagu peast segi, täiesti oimetu.

      „Noh, mulle polnud see esimene,” vastas ta, hääles lõbus noot. „Aga edukas küll. Ja aja jooksul läheb aina paremaks.”

      Noogutasin ja isegi naeratasin, kuigi mul polnud aimugi, millest jutt käis. Lift peatus kaheteistkümnendal korrusel ja peale tuli kolm omavahel rõõmsalt vestlevat inimest. Astusin tahapoole, et neile ruumi teha, Tumedast ja Ohtlikust eemale, vastasnurka. Kuid tema astus mulle järele. Järsku seisime teineteisele lähemal kui varem.

      Ta kohendas oma ideaalset lipsusõlme ja tema käsivars puudutas minu oma. Hingasin sügavalt ja püüdes ignoreerida ehmatust, kui teravalt teadlik ma olin tema lähedusest, püüdsin keskenduda meie ees toimuvale vestlusele. See oli võimatu. Sest ta oli sealsamas. Kohe minu kõrval. Läbinisti ideaalne ja oivaline ja taevalikult lõhnav. Mu mõtted läksid uitama – fantaseerisin, kui tugev keha võis tema ülikonna all peidus olla, kuidas see minu vastas tunduks, kui hästi – või halvasti – varustatud see võib olla…

      Kui lift alla jõudis, ma peaaegu oigasin kergendusest. Ootasin kannatlikult kabiini tühjenemist ja kiirustasin ettepoole. Mees pani käe kindlalt mu seljale ja astus minu kõrvale, mind välja juhtides. Tema puudutus kõrvetas.

      Jõudsime pöördväravateni ja mehe käsi langes alla, mispeale tundsin end veidral moel hüljatuna. Heitsin talle pilgu, püüdes tema mõtteid aimata, aga ta nägu ei reetnud midagi.

      „Eva!”

      Silmasin Caryt fuajees hooletult vastu marmorsammast nõjatumas. Ta kandis kitsaid teksaseid, mis tõid esile miilipikkused sääred, ja laia helerohelist sviitrit, mis rõhutas tema silmade värvi. Ta tõmbas kergesti iga mööduja tähelepanu. Aeglustasin tema poole astudes sammu ja seksijumal läks meist mööda, kadus läbi pöörduste ning libises nõtkelt autojuhiga musta Bentley linnamaasturi tagaistmele, mida ma olin eelmisel õhtul tänava ääres näinud.

      Cary vilistas, kui auto minema sõitis. „Vaata aga vaata. Selle järgi, kuidas sa teda vaatasid, oli ta seesama, kellest sa mulle rääkisid, jah?”

      „Jah, just. See oli tõesti tema.”

      „Kas te töötate koos?” Mind käevangu haarates juhtis Cary mu läbi tavalise ukse tänavale.

      „Ei tööta.” Peatusin kõnniteel, et tänavakingad jalga panna. „Ma ei tea, kes ta on, kuid ta küsis, kuidas mu esimene päev möödus, nii et ma pean selle välja uurima.”

      „Ah nii…” Cary naeratas laialt ja toetas mind küünarnukist, kui ma kohmakalt ühelt jalalt teisele hüppasin. „Ei kujuta ette, kuidas tema kõrval üldse tööd teha saab. Minu ajus igatahes tekkis korraks lühis.”

      „See on kindlasti üleüldine mõju.” Ajasin end sirgu. „Lähme, ma tahan nüüd juua.“

      JÄRGMINE HOMMIK saabus kerge tuikamisega kuklas – meenutus sellest, et ajasin liiga palju veini sisse. Aga kui liftiga kahekümnendale korrusele tõusin, ei kahetsenud ma pohmakat nii palju, kui oleksin pidanud. Eelmisel õhtul oli mu ees kaks valikut – kas ülemäärane kogus alkoholi või vibraatori surin, ja ma oleksin end neednud, kui oleksin eelistanud patareide abil saadud СКАЧАТЬ