Tagasi minevikku. Ben Elton
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tagasi minevikku - Ben Elton страница 19

Название: Tagasi minevikku

Автор: Ben Elton

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная фантастика

Серия:

isbn: 9789949554256

isbn:

СКАЧАТЬ polnud see küll omane.

      „Veidi raske tõesti,“ tunnistas Stanton, keeras korgi oma miniatuurselt viskipudelilt ning hingas sisse rikast, maalõhnalist aroomi. „Selles mõttes, tähendab, et kogu see asi on ju selge hullumeelsus.“ Ta pani korgi pudelile tagasi. „Kas see on mingi asi heategevusnädala jaoks? Saada Guts Stanton ette kujutama, et ta valmistub ülimaks missiooniks ja pista see netti naeruks: Guts versus ajalugu?“

      „Kas sa tõesti arvad, et ma sulle mingit pada ajan, Hugh?”

      „Noh, see oleks üllatav, seda peab tunnistama. Aga mitte nii üllatav, kui saata mind ajas tagasi.“

      „Hüva,“ ütles McCluskey ning keeras endale uue sigareti, puistates tubakakübemeid Stantoni voodilinadele. „Asi on nii. Muidugi me ei tea kindlalt, et sa teed kvanthüppe aegruumi kontiinumis, kuid mida me teame kindlasti, on see, et söör Isaac Newton uskus, et sa saad seda teha. Ja et söör Amit Sengupta ütleb, et matemaatika, millel see veendumus põhines, oli veatu. Nii see on. See on kõik, mida me teame, ja kõik, mida sina tead. Võib juhtuda, et see ei leia aset. Aga kindlasti, Hugh, kindlasti Newtoni pärandi pärijatena on meil kohustus vähemalt võtta vastu see võimalus ja vastavalt tegutseda? Kas saad sellest aru?“

      Stanton sõi muna, kuid ei vastanud.

      „Ja miks mitte, jumala pärast? Sa oled mulle ise öelnud, et sa lihtsalt tapad aega, kuni sured. Noh, tapa seda koos minuga. See ei saa olla hullem, kui istuda mõne Šotimaa järve kaldal või üritada saada internetti mõnes odavas motellis. Ela siin direktori korteris. Paranda oma saksa keele oskust. Uuri kirglikult 1914. aastat ning leota end Chronose vendade põnevates ja mitmekesistes teadmistes. Mida muud sul on teha? Mis oleks lõbusam? Mis sul üldse kaotada on?“

      Stanton naeratas. Ta oli professoril peos.

      „Te kindlasti valisite õige mehe,“ ütles ta viimaks. „Pole sidemeid. Pole elu. Pole tulevikku. Minusuguseid pole just palju.“

      „Ja nutikas seikleja, saksa keele oskaja, suur huvi ajaloo vastu, millega kiidelda! Taevake, Hugh, nagu Newton ise oleks sind saatnud!“

      „Olgu, prof,“ ütles Stanton naeratades. „Ma teen selle kaasa, vähemalt esialgu…“

      „Juhuu!“ hõiskas McCluskey, vehkides lustlikult peaga ja saates uue sahmaka kõõma kihile, mis juba kattis tema sineli õlgu. „Kas võib näpsata veel ühe röstsaiaviilu?“

      Sally McCluskey haaras saia vastust ootamata, hammustas, seejärel kummardus ette, et pista ülejäänud tükk Stantoni muna sisse. Mehel õnnestus käsi õigel ajal muna kohale kaitseks panna.

      „Te võita võtta veidi röstsaia, prof,“ ütles ta, „kuid selle kastmine teise inimese muna sisse ei ole vastuvõetav. Tegelikult on see lausa vastik.“

      „Näen, et sa pole kunagi pidanud kesköist söömapidu kooli ühiselamus. Sellest iiveldustundest on üsna lihtne vabaneda. Mina olen pistnud sada korda suhu teise tüdruku nätsutatud närimiskummi.“

      „Mul ei olnud au saada erakooli haridust.“

      „See taak, mida sa õlal kannad, läheb 1914. aastal palju raskemaks, küll näed. Siis juhtisid kõike uhked inimesed.“

      „Kel iganes on raha, on tüüri juures, prof. Alati on nii olnud ja nii see jääb.“

      „Igatahes, asume nüüd asja juurde. Tahvelarvuti on saksa keele jaoks. Põhiarvuti on magamaminekueelseks lugemiseks. Ülevaade Euroopast esimesel juunil 1914, eriline tähelepanu Kesk-Euroopal ja Balkanil. Iga väike asi, mida me teame, alates vorstihinnast Budapestis kuni Briti saatkonna töötajateni Belgradis, alates Waterloo jaamast väljuvate rongide sõiduplaanidest kuni pingeteni keisri ja tema inglasest ema vahel, keda poeg süüdistas oma vigase käsivarre pärast. Tagantjärele tarkus on meie trump ja sa pead selle kõik pähe tuupima. Kui me jõuame õigele hetkele lähemale, hakkad veetma rohkem aega ajalooteaduskonnas. See on semestri ajal, nii et jumala pärast, ära armu mõnda veetlevasse tudengineiusse tema lühikese seeliku ja põletava huvi pärast renessansiaegse Itaalia vastu. Sest ma olen kuradi kindel, et nemad kõik armuvad sinutaolisse saatanlikult hurmavasse küpsesse üliõpilasse.“

      Stanton heitis talle pilgu. „Üks asi, mida ma tean, on see, et ma ei armu enam kunagi.“

      Sally McCluskey kehitas õlgu. „Ei kujuta ette, et seda oleks su Cassie tahtnud.“

      „Olen teile öelnud, et ta on surnud, seega pole tal hääleõigust.“

      „Sa võiksid vähemalt lubada endale kordpaar kellegagi voodisse minna. Sa murraksid naisi nagu loogu.“

      „Prof,“ ütles Stanton, „jääme Chronose teema juurde, eh?“

      „Sul on õigus,“ ütles naine ukse poole minnes. „Esimene saksa keele tund pool kaksteist. Õnneks su õpetaja ei pahanda, et jääb jõululõunast ilma. Helista, kui vajad midagi, sigarette või mida iganes.“

      „Ma ikka veel ei suitseta.“

      „1914. aastal hakkad kindla peale.“

      „Kui ma kunagi leian end aastas 1914, prof, siis äkki ma ühe tõmban teie heameeleks.“

      11

      STANTON ÕPPIS saksa keelt kogu jõulunädala, uusaastal ja suurema osa jaanuarist, igal hommikul, seitse päeva nädalas. Ta veetis pärastlõunad füüsilist trenni tehes ja sõi õhtust koos McCluskeyga kas direktori korteris või mõnes pubis. Vahel liitusid nendega kahekümnenda sajandi alguse elu erinevate aspektide eksperdid, kuid tavaliselt nad sõid omapead. Nende õhtusöökide ajal keskendus McCluskey vestlus peaaegu eranditult planeedi ebakindlale moraalsele, kultuurilisele ja keskkonnaga seotud seisundile.

      Veebruaris lühenes Stantoni keeletundide aeg kahele tunnile päevas ja ta hakkas keskenduma täielikumalt 1914. aasta kevade ja suve uurimisele. Mitmed eksperdid Chronose kaaslaste hulgast saabusid iga päev professori koju ja aitasid tal pähe tuupida kõike, mida ta suutis, Euroopa diplomaatilise, poliitilise, sõjalise ja kultuurilise maastiku kohta kuudel enne esimest maailmasõda. Stanton õppis ka praktilisi asju, uuris rongide ja laevade sõiduplaane, hotelle ja valuutasid, lisaks automehaanikat, ning sai isegi algteadmisi selle kohta, kuidas juhtida esimesi lennukeid, õppis asju, mille kohta tal juba olid algteadmised. Ja muidugi ta harjutas igasuguse varustusega, mille kaaslased olid talle kaasavõtmiseks välja mõelnud: salvestised arvutis, relvad ja laskemoon, esmaabivahendite komplekt, erisugused IDd, ametlikud kirjad, arved ja valuutad.

      Aeg möödus kiiresti. Talvest sai üllatavalt vanamoodne kevad ja haruldaselt pehme ilm muutis kolledži territooriumi ilusaks. Noored naistudengid tundusid õitsevat kui värsked lilled iidsete kivide vahel, heljudes ringi tuules lehvivates suvekleitides.

      „Naudi seda pilti,“ ütles professor McCluskey, kui ta koos Stantoniga ühel hommikul üle õue astus. „Seal, kuhu sa lähed, pole ühtki lühikest seelikut. Vähemalt kuni umbes 1926. aastani või nii. Võibolla isegi mitte siis. Lõppude lõpuks oli see esimene maailmasõda, mis tegi iseseisvad naiseks vabaks, aga seekord ju sõda ei tule.“

      Nad olid läbi linna teel West Roadile, kus asus ajalooteaduskond.

      „Võtsin võileibu kaasa,“ ütles McCluskey, patsutades suurt käekotti, „nii et lõunat sööme oma töökohas.“

      „Olen tihti mõelnud, mida te hoiate neis käekottides. Paistab, et sinna võiks mahtuda СКАЧАТЬ