Название: Tagasi minevikku
Автор: Ben Elton
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная фантастика
isbn: 9789949554256
isbn:
Omanik raputas pead ja pöördus minekule, kuid see ajas raevu inglase, kes põrutas protesteerides rusikaga vastu lauda.
„Kurat, ära pööra mulle selga, sa neetud dago! Ma küsin, kus on kuradima brändi?“
Stanton tõusis püsti ja võttis oma koti. Ta teadis, et peab lahkuma, sest tahtis väga neile meestele vastu astuda, kuid see oleks olnud väga rumal tegu. Tema esimene ja ainus kohustus oli veeta aega kuni ülesandeni Sarajevos nii vaikselt ja silmatorkamatult kui võimalik. Kogu tema missioon sõltus põhisündmustest, mida talle tehti ülesandeks mõjutada ja mis pidid jääma muutumatuks võrreldes selle ajaga, kui need olid esimest korda ajas aset leidnud. Tülitsemine poolpurjus šikkide poiste kampadega Vana-Stambulis tõenäoliselt ei mõjutanud Austria kuningliku koja päevaplaane, kuid võis.
Liikumine äratas teises lauas istuva viie mehe tähelepanu.
„Teie, härra,“ ütles mees, kes oli istunud auto roolis ja oli salgas kõige lärmakam, „Te pole türklase moodi. Inglane? Prantslane? Sakslane? Me tahame brändit. Kas te räägite dago’t? “
Stanton oleks pidanud ei ütlema ja kohvikust välja astuma.
„Te olete Stambulis,“ ütles ta vaikselt, „nii et olge aupaklikumad. See on moslemite asutus. Ilmselt neil pole brändit. Alles on hommik, nii et minge tagasi Perasse ja magage end välja. Aga ärge proovigegi autoga minna või muidu ma võtan teilt võtmed ära.“
Hetkeks jäid viis noormeest teda imestunult vaatama. Liider kogus end esimesena. „Ja te olete…?“
Stanton oleks võinud veel pöörduda ja lahkuda, kuid ta ei teinud seda.
„Olen Briti armee ohvitser ja ütlen, et te ei saa siin mingit konjakit, sest alkohol on islamis keelatud, seda peaksid isegi teietaolised imbetsillid teadma. Nii et parem tehke õhk siin puhtaks ja minge koju – aga hoiatan teid, ärge püüdkegi autoga sõita.“
Viis meest vahtisid teda, suud ammuli.
See kõik oli nõme ja Stanton teadis seda. Need mehed ei tapnud Cassie’t ja ta oli hull, et endale tähelepanu tõmbas.
„Ma tean, kes ta on,“ hüüdis üks grupi liige. „Ta oli hommikul sillal. Ta on kutt, kes peaaegu oleks meile avarii põhjustanud.“
„Näe, ongi! Nüüd juba soovin, et oleksin ta alla ajanud.“
„Olen see kutt,“ vastas Stanton enesekindlalt, „kes päästis teid vahistamisest ema ja väikeste laste tapmiskatse pärast.“
Nüüd viimaks otsustas ta lahkuda ja hakkas ukse poole astuma, nagu oleks oma osa teinud. Aga ta oli juba liiga sügaval sees. Viis noort meest ei saanud millestki aru.
„Tõmmud ei saa inglasi arreteerida,“ sõnas üks noormeestest. „Või ei olnud sa sellest teadlik?“
„Naljakas armeeohvitser,“ märkis teine. „Mis rügemendist?“
Stanton hammustas huulde. Ta teadis uurimistööst, mida oli Cambridge’is teinud, et Türgi loobus suveräänsusest välisinvesteeringute tõttu. Ükski Briti ohvitser ei pidanud mädanema vangikongis paari kohaliku allaajamise pärast ja see mugav kokkulepe iseloomustas linnas elavaid britte.
„Kes sa, kurat, oled?“ nõudis kamba juht. „Ma ei ole sind varem näinud.“
„Ma ei usu, et ta üldse sõjaväest on. Ma pole teda kunagi näinud. Mõni teist on?“
Stantonil oli loll tunne. Miks ta oli öelnud, et on sõjaväelane? Välismaalaste grupid, kes olid koondunud saatkondade ja Pera linnaosa hotellide juurde, olid paratamatult väikesed ja omaette paiknevad; viis meest oletasid, et teavad linnas kõiki oma kaaslasi.
„Kes kurat sa oled?“ nõudis uuesti see, kes oli roolis istunud. „Sult küsiti, mis rügemendist sa oled.“
Noh, see ei saanud olla spetsõhuteenistus. See loodi alles aastakümneid hiljem. Või nüüd ehk enam ei loodagi.
„Olen lihtsalt reservväelane,“ vastas Hugh Stanton, üritades hilinenult tagasi pöörduda väljamõeldud taustaloo juurde, kust oli pöördumatult ja rumalalt välja hüpanud. „Ma ei olegi tegelikult armeest, olen hoopis turist.“
Aga ta teadis, et ei näe välja nagu turist või vähemalt mitte seda tüüpi Briti turist, keda oli tavaliselt näha vaiksel viisil Vana-Stambuli vaatamisväärsustega tutvumas. Stanton oli pikk, sitke ja karmiilmeline, tegevusvalmis oma paksudes sokkides ja saabastes, hallides puuvillastes pükstes ja tviidjakis. Viis meest jälgisid teda kasvava kahtlusega.
„Näita mulle oma dokumente,“ nõudis kamba juht. „Tahan täpselt teada, kes sa oled ja kust sa tuled.“
Stantonil olid isikut tõendavad dokumendid nii inglise kui saksa keeles. Inglise omad olid tema enda nimel ning näitasid teda Austraalia kullakaevandaja ja insenerina, kuid ta ei soovinud mingil juhul, et tema nimi pannakse kirja mingisse ametlikku protokolli. Ta pidi olema vari, jätma nullmõju ajalukku, millest ta läbi liikus.
„Sul pole selleks õigust,“ vastas Stanton. „Ma võiksin sama hästi küsida teilt pabereid, sest te langetate sõjaväe mainet. Aga ilm läheb palavaks ja ma ei viitsi jännata, nii et vabandage mind…“
„Valva ust, Tommy,“ käskis juht. „Arvan, et peame selle kutiga põhjalikumalt rääkima.“
Üks noormees grupist läks ja seisis ukse ette. Ülejäänud neli astusid Stantonile lähemale.
Stantonil oli vähe võimalusi ja ükski neist polnud meeldiv. Ta võis muidugi laskuda ühele põlvele, tõmmata kotist automaatpüstoli ja tappa kõik viis. Ta ei märganud, et mehed tema ees oleksid relvastatud olnud. Stanton oli veendunud, et ta suudab nad kõik teise ilma saata, enne kui ükski neist jõuab välja võtta ja vinnastada mõne raske, terasest käsirelva, kui see tal juhtub kaasas olema. Stantoni enda väike Glock oli väga usaldusväärne, kiire ja täpne tulistama, ning tema eriväljaõppe ja üllatuse lisaelemendi juures polnud tema süüdistajatel ühtki šanssi.
Aga veresaun tihedasti asustatud ümbruses oli tegevus, mis ei sobinud mehele, kes tahtis varjus püsida.
Kas anda neile altkäemaksu? Stantonil oli palju raha. Aga ta kartis, et tema ülekuulajad vaatavad sellisele pakkumisele põlgusega. Katse selles suunas oleks kahtlemata kinnitanud nende selgelt kasvavat kahtlust, et Stanton on mingi räpane välismaa spioon.
Aga kui nad peavad ta kinni ja otsivad läbi ning leiavad tema kotist kõik need imelikud asjad, on mäng niikuinii läbi. Ametiasutused hoiavad teda siis igavesti kinni, püüdes aru saada, mis ja kes ta on.
Sel ajal, kui Stanton neid mõtteid heietas, olid tema vastased talle kaks sammu lähemale jõudnud. Veel kaks sammu ja Stanton oleks neid juba puudutada saanud. Ta jõudis otsusele, et peab meestega käsitsi võitlema. Ruum oli väike ja ta seisis nurgas, seega ei pääsenud kõik korraga talle ligi. Ta lootis, et tänu heale väljaõppele suudab ta kotiga vehkides endale ukseni teha teed. Plaan ei olnud halb; teisi oli küll viis, kõik noored vormis mehed, pealegi sõdurid. Aga nad olid terve öö joonud ja oli väga ebatõenäoline, et neil oli mingeid käsitsivõitluse oskusi, mis Stantonil seevastu olid väga käpas. Nad kõik oleksid poksinud, ent vastavalt rangetele Queensberry reeglitele8. Stanton ei kavatsenud СКАЧАТЬ
8
Tänapäevase poksi reeglid koostas 1867. aastal üheksas Queensberry markii John Douglas.