Tagasi minevikku. Ben Elton

Чтение книги онлайн.

      „Lõpetage see, palun,“ ütles ta vaikselt. „Mošees lõpeb kohe palvetamine.“

      „Ohoo, tuleb välja, et sa oskad rääkida tsiviliseeritud keeles, kui see sulle sobib, kas nii jah, Abdul?“ osatas viie mehe juht üle õla, kui tegi viimase sammu Stantoni poole. „Tore küll, aga mind ei huvita teie palved ega see neetud mošee.“

      Mees pöördus taas Stantoni poole. „Näita mulle oma pabereid, semu, või sa tuled koos meiega sõjaväepolitseisse selgitama, miks sa esined Briti ohvitserina.“

      „Ja kohe on mu kohvik rahvast täis,“ jätkas türklasest omanik ning miski tema hääletoonis pani nii Stantoni kui tema vastased vakatama. „Täis moslemeid, härra, pühendunud moslemeid ja ka Türgi patrioote. Kas pean neile ütlema, et olete solvanud mind ja mu peret oma toorete märkuste ja alkoholi nõudmisega?“

      Noored inglased olid hämmastuses.

      „Kas sa ähvardad meid?“ küsis kamba juht.

      „See on Stambul, mitte Pera,“ jätkas omanik. „See osa linnast ei kuulu välismaalastele. See kuulub meile. Te peaksite nüüd lahkuma.“

      Noored inglased olid ilmselgelt kahevahel, nende uhkus ja ülbus puiklesid vastu sellele, et neid käsutas mingi pärismaalane, kuid nad nägid aknast, et väljas, vesipiibu taga, täitus väike vana plats juba rahvaga, kui mošee tühjenes. Ja rahvahulk ei koosnenud läänestunud türklastest, kes elasid Peras: see oli Vana-Stambul. Siin polnud linaseid ülikondi, feze-mütse, puhastatud lõugu ega naisi. Selle asemel olid laiad püksid, voogavad rüüd ja habemed. Juba oli kaks või kolm palvetajat väikese kohviku ukse taga. Tulised mehed, noad vööl. Stanton nägi ka üht püstolit, kuid see pidi olema vähemalt viiskümmend aastat vana.

      Viis ohvitseri võisid olla ülbed ja poolpurjus, kuid veidi mõistust oli neil ikka veel säilinud. See oli ikkagi impeeriumi ajastu, britid polnud end kahe sajandi jooksul mujal maailmas väga tihedalt ega kindlalt end sisse seadnud ning need viis teadsid, et nad ei oleks riigi esimesed sõdurid, kes kaovad ära nördinud kohaliku rahva seas ja neid ei leita enam kunagi. Šokk kindral Gordoni saatuse pärast Hartumis oli heitnud varju kogu hilise Suurbritannia impeeriumi psüühikale, täpselt sama traumeeriva kui mõne muinasjutuprintsessi surm sada aastat hiljem.

      „Hea küll, me lähme ära,“ sõnas grupi juht. „Aga sina tuled meiega,“ lisas ta Stantoni poole pöördudes. „Guy, võta tema kott.“

      Stanton valmistus veel korra võitluseks. Mitte mingil juhul ei kavatsenud ta anda oma kotti meeste valdusse.

      Jälle oli kohviku omanik see, kes lahendas olukorra.

      „Ei,“ käskis ta. „Mu sõber ei solvanud prohvetit. Tema jääb. Teie lahkute.“

      Nüüd avanes kohviku uks ja esimesed janused kliendid tulid pärast palvetamist sisse. Mõne hetkega sai väike ruum täis ja vähemalt kümme imestunud ilmega meest jäid seirama seda, mis ilmselgelt kujutas ferengi grupis vastasseisu. Omanik pöördus uustulnukate poole ja rääkis nendega türgi keeles. See, mida ta ütles, sundis uusi tulijaid heitma vihaseid pilke nüüd ümber piiratud inglaste poole.

      „Sa parem ära enam mu silma alla satu,“ lõrises kamba juht Stantoni näo ees. Seejärel, kogu väärikusega, mis tal oli, viis ta oma kaaslased välja platsile, kus nad said paljude pahurate pilkude objektiks.

      Stanton pöördus oma päästja poole ja tänas teda.

      „Hoopis mina pean teid tänama,“ vastas kohviku peremees. „Meie linnas pole tavaline, et välismaalane kohtleb moslemit kui endaga võrdset.“

      „Sa räägid väga head inglise keelt,“ tähendas Stanton.

      „Ainult siis, kui seda tahan. Palun, võtke veel kohvi.“

      9

      PÄRAST SENGUPTA LOENGUT läksid Hugh Stanton ja Sally McCluskey uuesti üle platsi Trinity suurest hallist direktori korterisse.

      „Te tõesti usute, et saate saata mu aastasse 1914?“ küsis Stanton, kui pidi tõstma oma häält üle lumetormi, mis neile näkku peksis. „Ja hetkel, kui see juhtub… eelmist 111 aastat pole kunagi olemas olnudki?“

      „Sina pead need ümber muutma.“

      „Aga vahepeal te olete pühkinud minema kogu maailma rahvastiku, tapnud miljardeid inimesi.“

      „Ei saa ju tappa kedagi, kes pole sündinud,“ ütles professor McCluskey. „Aga me kõik sünnime, sünnime uuesti ja parematena! Elanikkond, kelle moodustavad samad orgaanilised komponendid ja DNA, aga radikaalselt paranenud tohutu veresüstiga, vere, mis enam ei voola Flandria väljadel ega sõdades ja genotsiidides, mis järgnesid. Me kõik tuleme tagasi, kapten! Igaüks meist ja rohkem veel, kuid mitte sellistena, nagu praegu oleme: haigete ja rohkem haigestuvate vaimsete degenerantide liigina, kes ootab väljasuremist; me oleme siis, nagu inimkond peab olema. Usun, et sellistena, nagu Jumal on ette näinud, et me oleksime, sest miks ta muidu andis meile selle teise võimaluse, et kõik korda ajada?“

      Nad olid korteri juurde jõudnud. McCluskey avas välisukse, kuid Stanton peatus lävel ja laskis lumel esikusse sadada.

      „Jumal?“ küsis ta vastu. „Te tõesti arvate, et Jumal tahab, et te kõrvaldate universumist kogu praeguse inimkonna?“

      „Miks mitte?“ ütles McCluskey, õhutades meest üle läve astuma ja sulges tema taga ukse. „Nad nagunii ainult istuvad ja jõllitavad oma telefone, nii et mis vahet seal on? Pealegi, mõtle eludele, mida sa päästad! Alustades Monsi lahinguga, siis tuli Marne, siis esimene Ypres, siis Gallipoli, Loos, Somme, uuesti Ypres ja seejärel Ypres kolmandat korda ja nii edasi ja nii edasi. Sa olid Briti sõdur, olid ju? Mehed, kes surid nendes lahingutes, on su seltsimehed, su kohus on nad päästa. Ja kõik ülejäänud kümned miljonid piinatud hinged, kes surid viletsuses laostunud kahekümnendal sajandil! Kas sa tõesti arvad, et sul on õigus keelduda katastroofi ärahoidmisest ainult sellepärast, et katastroof on juba juhtunud?“

      McCluskey ei andnud Stantonile aega vastamiseks sellele keerulisele küsimusele ja jätkas: „Kas see pole mitte kohustusest hoidumine, kapten? Kui ma ei tunneks sind hästi, võiksin seda nimetada isegi argpükslikkuseks.“

      Professor pöördus ja hakkas mööda kuulsat treppi üles astuma, mööda seda treppi, millele direktor Richard Bentley oli kulutanud väga palju raha kolm sajandit varem ja mida mööda Isaac Newton oli astunud tol päeval, kui alustas Chronose loomist.

      „Oodake nüüd veidi,“ ütles Stanton ja astus pikkade sammudega naisele järele. „Argpükslikkus? Näen, et teie ajast ja arust vanade kivististe kamp on hoolikalt eemale hoidnud kõiki, kes võiksid arvata, et nende elu on siiski elamist väärt.“

      „Täpselt!“ hüüdis McCluskey rõõmust käsi plaksutades. „Newton mõtles kõigele. Ja las nad olla vanad! ütles ta. Ta arvas, et kui ajalugu vajab ümberkorraldusi, siis ainult nendel, kellel on vähe kaotada, on piisavalt julgust, ettenägelikkust ja hinge seda katsetada. Kuid vanad ja nõrgad ei suuda päästa maailma. Ainult noored ja tugevad teevad seda. Mistõttu me leidsime sinu, Hugh! Sina oled viimane Chronose liige. Ja on jõulud! See nõuab šampanjat.“

      Professor läks kööki ja haaras külmkapist pudeli. Varsti olid nad mõlemad tagasi seal, kus olid olnud hommikul, klaas käes: Stanton istumas vanal kuninganna Anne’i toolil, СКАЧАТЬ