Tagasi minevikku. Ben Elton

Чтение книги онлайн.

      „Õigeid inimesi?“

      „Absoluutselt. Kui keiser mõrvatakse, siis esimene asi, mida inimesed hakkavad endalt küsima, on, et kes seda tegi?“

      „Noh, muidugi.“

      „Ja keegi ei oska arvata, et süüdlane on ajarändur, kes oli hüpanud aegruumi kontiinumis üle suletud ringi.“

      „Ei, ma arvan, nii see on.“

      „Probleem Franz Ferdinandi mõrva juures oli see, et selle pani toime välismaalane ja seega oli kohe võimalik algatada rahvusvahelist kriisi. Kui keisri tapab sakslane või vähemalt nii arvatakse, siis kriis tuleb Saksamaal ja ainult Saksamaal. Kui selgub, et tapja on ka sotsialist, tekib väike nääklus, mis tõenäoliselt hävitab Saksamaa pikaks ajaks. Saksamaal oli tollal suurim ja kogenuim sotsialistlik liikumine Euroopas. Mis puutub Saksamaa võimudesse, siis vasakpoolsed olid vaenlane number üks. Kui saab näidata, et nemad tapsid keisri, võtab politsei jõhkrad meetmed tarvitusele ja vasakpoolsed, teades, et on süütud, võitlevad vastu. Saksamaal tekivad sisetülid.

      Suurbritannia pöörab taas tähelepanu Iirimaa küsimusele, mis kiskus teda tollal laiali, rääkimata naisõiguslastest. Venemaa jätkab aeglast edasiminekut moodsa riikluse poole. Prantsusmaa on ülirõõmus Saksamaa enda põhjustatud agoonia üle, mis kindlasti hoiab teda hõivatuna kogu 1914. aasta ja ilmselt veel mitu aastat lisaks. Ja milline Saksamaa ka on, kui ta kriisist väljub, olgu ta siis vasak- või parempoolne, vähemalt ei juhi teda enam psühhopaatiline sõjamaniakk.

      Ja veel, selleks ajaks teevad suurenev heaolu ja Euroopa suurriikide vastastikune majanduslik sõltuvus koos demokraatlike reformidega, mis mõlemad olid juba käimas üle kogu Saksamaa, sõja võimatuks. Kaks moodsat kapitalistlikku demokraatiat ei lähe kunagi sõtta. Ja kas tead, mis on parim osa kogu selle plaani juures? Neid armsaid Vene printsesse ei mõrvata mitte kunagi! Pane suu kinni, Hugh. See kukub sul kogu aeg lahti ja sa näed välja nagu kala.“

      10

      STANTON VÕTTIS lonksu õlut ja hammustas suhkrukringlit. Ta istus Stambuli peaavenüül Grande Rue de Pera asuva Pera Palace hotelli baaris Orient, Kuldse Sarve euroopalikul poolel. Pärast nappi pääsemist mošee kõrval asunud väiksest kohvikust oli ta otsustanud, et ei riski enam kellegagi kohtuda, ja sõitis hobutaksos otse oma hotelli tagasi.

      Ta vaatas enda ümber liikuvat moekat ennelõunast rahvahulka ja soovis, et poleks suitsetamist maha jätnud. Absoluutselt kõik suitsetasid 1914. aastal. Baaris pakuti tasuta sigarette; paar penni eest oleks võinud saada isegi sigari. Seintel oli raamitud sigaretireklaame. Üks, mis reklaamis brändi nimega Moslem, kujutas kurjailmelist tegelast, fess peas, ja teine tohutu suures, islami poolkuuga turbanis väga enesega rahulolevat sultanit, keda ümbritses salk napilt riietatud tantsivaid tüdrukuid. Stanton lõbustas end hetke, üritades ette kujutada, milline rühmitus oleks kõige enam end solvatuna tundnud XXI sajandi maailmas, kust tema pärit oli: terviseaktivistid, feministid või pühendunud moslemid.

      Baaripidaja oli märganud, kuhu Stantoni pilk pöördus.

      „Türgi või Virginia, härra?“ Mees lükkas ilusat inkrusteeritud karpi Stantoni poole, ühtaegu tuld pakkudes.

      Need nägid väga kenad välja – täiuslike väikeste valgete sigarettide korralikud read. Stanton oli tõmmanud neid veel hiljuti, päevas umbes kakskümmend tükki, ja nautinud igaüht neist; rohkem küll tegevteenistuses olles. Enamik sealseid kutte suitsetas. Kes hoolis, et sa võid surra kolmekümne aasta pärast, kui sul oli hea võimalus surra järgmisel päeval peidetud lõhkekeha otsa astudes? Suitsetamine oli olnud nagu kahe sõrmega saluut vaenlasele. Me ei karda teid. Vaadake, me tapame endid niikuinii ise.

      Stanton oleks ühe sigareti peaaegu vastu võtnud. Suitsetada Türgi odavat sigaretti idamaises baaris Pera Palace hotellis Vana-Konstantinoopolis, kui Ottomani impeerium veel vankus, oli nii romantiline mõte, kui Stantonisugusel mehel just olla võis.

      „Ei, tänan,“ ütles ta.

      Ta oli loobunud pärast Cassie kirja.

      Naine ei olnud teda palunud, kuid Stanton kavatses seda kui absoluutset tõendit oma pühendumisest olla parem mees. Cassie ise oli suitsetanud, kui nad kokku said, kuid loobus, kui jäi rasedaks. Sellest ajast peale oli Stanton teadnud, et naine tahtis väga, et ka tema suitsetamise maha jätaks. Cassie polnud kunagi peale käinud, kuid muidugi oli mees aimanud. Eriti pärast seda, kui Tessa hakkas märkama suitsupakkidel kõiki neid hoiatusi mädanenud kopsudest ja haigetest silmadest.

      „Ainult üks õlu, palun,“ ütles Stanton. „Ei, oodake. Viski. Laphroaig.“ Tavaliselt ta eelistas tummisemat, rahustavamat linnaseõlut, aga praegu ta tahtis midagi väljakutsuvat ja agressiivset. Ta kummutas tumeda turbamaitselise tulivee korraga alla. See meenutas talle samblikke, keedetud juuri ja söestunud hirveliha, mida ta oli ellujäämiseks söönud neil nädalail, kui varjas end Loch Maree ääres.

      Ja see meenutas talle Sally McCluskeyt.

      Professor oli kinkinud talle Laphroaigi jõulupüha hommikul viis kuud tagasi. Miniatuurne pudel suka sees, mille ta ärgates leidis voodi otsa küljes rippumas. Seal oli ka šokolaadiapelsini karp ja võtmerõngas Trinity kolledži suveniiripoest.

      Samuti isikutunnistus templiga „GR“ kapten Hugh Stantoni nimele, mis andis tema sünniaastaks 1878.

      „Väike jõulukink,“ oli professor öelnud, sigaret hambus, kui tõi sisse kandiku hommikusöögiga.

      „Tollal ei olnud passe kui selliseid. Mõtle, kui sa satud mõnda vaidlusse ja sul on see kiri ja fotoga isikutunnistus välisministeeriumist, mis käsib igal välismaalasel sind rahule jätta. Pax Britannica. Briti rahu. Kas sa’i tea siis. Õnnelik aeg, eh? Nad tegid head tööd su pilti töödeldes, eks? Leian, et vuntsid sobivad sulle. Nii lahe. Sa lähed, et murda kõikide väikeste naisõiguslaste südamed. Igatahes siin on sulle tee, munad, röstsai ja koormatäis uurimistööd. On küll jõulud, kuid töö ootab.“ Kandikul oli hommikusöögi kõrval kaks arvutit, tahvelarvuti ja läpakas.

      „Tahvelarvutis on suurepärane saksa keele programm.“

      „Tegelikult ma räägin päris head saksa keelt. Esimesed kolm aastat teenisin ma Reini jõe ääres.“

      „Daa! Me teame seda, Hugh. See oli üks nõudeid. Sama oluline kui praktilised oskused. Aga „päris hea“ ei ole piisavalt hea, kui sa lähed spioonina. Samuti ära unusta, et kahekümnenda sajandi alguse saksa keel oli neetult ametlikum kui see, mida rääkisid litsid, keda sa Alam-Saksimaa baarides kohtasid. Nii et hakka aga higistama. Muidugi oleks tore, kui saaksid õppida ka türgi ja serbia keelt, kuid need on absoluutselt nõmedad keeled. Igatahes kõik me arvame, et täiesti ladus saksa keel on parem kui kõigi kolme keskpärane mula. Sa räägid ka prantsuse keelt, eks?“

      „Koolis veidi õppisin. Ja natuke puštu ja urdu keelt.“

      „Oi, tore. Saksa keel on kõige tähtsam. Emakeel nii ertshertsogile, keda sa lähed päästma, kui keisrile, kelle sa maha koksad.“

      Professor McCluskey istus voodile ja võttis röstsaia viilu.

      „Nii et te ei taha sellest ikka veel loobuda?“ küsis Stanton.

      „Millest?“

      „Sellest suurest ja väga keerulisest naljast, mida te tahate millegipärast teha oma endise õpilasega.“

      „Kas СКАЧАТЬ