Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

      „Isabelle.” Äkki tekkinud kohutavasse vaikusse lõikus ema hääl. Isabelle pööras järsult pead ning nägi, et nende selja taha on ilmunud Maryse; ema näis olevat sama jahmunud kui Alec. Kusagil sügaval neiu südamesopis igritsesid süütunne ja kahetsus, aga tema olemuse keevalisem osa näis olevat ohjad enda kätte võtnud; see pulbitses nagu vulkaan ega lasknud tal tunda muud kui kibedat võidurõõmu. Isabelle oli väsinud tegemast nägu, nagu oleks kõik korras. „Alecil on õigus,” ütles Maryse. „Lähme tagasi majja…”

      „Ei,” vastas Isabelle. „Kas sa ei kuulnud, mida konsul ütles? Meid vajatakse siin, Gardis. Neil võib tarvis minna abiväge.”

      „Nad ei taha lapsi, vaid täiskasvanuid,” lausus Maryse. „Kui sa ei taha tagasi minna, siis palu isalt vabandust. Maxi… Selles, mis juhtus Maxiga, pole süüdi keegi peale Valentine’i.”

      „Ja kui sina ei oleks kord Valentine’i poole hoidnud, poleks Surmasõda ehk puhkenudki,” sisistas Isabelle emale. Siis pöördus ta uuesti isa poole. „Ma olen väsinud teesklemast, nagu ei teaks midagi. Tean, et murdsid mampsile truudust.” Nüüd ei suutnud Isabelle enam sõnade voolu tõkestada – see oleks otsekui paisu tagant valla pääsenud. Neiu nägi, kuidas Maryse näost valgeks läks ja Alecil suu lahti vajus. Robertil oli ilme, nagu oleks tütar teda löönud. „Enne Maxi sündimist. Ma tean. Ema ütles mulle. Mingi naisega, kes hukkus Surmasõjas. Sul oli plaanis meie juurest ära minna – meid kõiki maha jätta, jäid ainult sellepärast, et sündis Max, ning oled muidugi rõõmus, et ta on surnud, sest nüüd ei takista sind miski minemast.”

      „Isabelle…” alustas Alec hirmunult.

      Robert pöördus Maryse’i poole. „Sa rääkisid talle? Ingel hoidku, Maryse, millal?”

      „Tahad öelda, et see on tõsi?” Aleci hääl värises vastikustundest.

      Robert pöördus tema poole. „Alexander, palun…”

      Aga Alec oli pööranud talle selja. Õu oli nüüd nefilimidest peaaegu tühi. Isabelle nägi Jiat, kes seisis eemal relvalao sissepääsu juures ja ootas, kuni viimasedki sisse lähevad. Ta nägi, kuidas Alec Jia juurde astus, kuulis teda naisega millegi üle vaidlemas.

      Mõlemad vanemad vaatasid Isabelle’i, otsekui hakkaks nende maailm iga hetk kokku varisema. Neiu polnud kunagi mõelnud, et tema võiks olla suuteline hävitama ema ja isa elu. Ta oli oodanud, et isa hakkab tema peale karjuma, aga too üksnes seisis seal oma hallis inkvisiitorirüüs nagu hunnik õnnetust. Lõpuks köhatas Robert, otsekui oleks tal midagi kurgus.

      „Isabelle,” lausus ta karedalt. „Ükskõik, mida sa minust ka ei usuks ja mida ka ei arvaks – sa ei saa ju ometi mõelda, et kui kaotasime Maxi… siis ma…”

      „Ära räägi minuga,” lausus Isabelle, taganedes neist mõlemast eemale, süda puperdamas, nagu ähvardaks lõhkeda. „Kuulsid… ära räägi minuga.”

      Ta pööras selja ja jooksis minema.

      Jace tegi võimsa hüppe, põrkas õhus kokku tumeda varjukütiga, paiskas tumestatu maha ja tegi talle raevukalt otsa peale, kasutades nuge kääridena. Kusagilt – poisil endal ei olnud aimugi, kust – oli ta saanud teise noa. Tema peas laulsid veri ja tuli, mis matsid endasse kõik muu.

      Jace oli varemgi võidelnud, koguni palju kordi. Talle olid tuttav külm rahu, mis lahingumöllus tema üle võimust võttis, ning see, kuidas maailm ümberringi aeglustus, hääled sosinaks vaibusid, kõik liigutused napiks ja täpseks muutusid. Kusagil teadvusesopis oli ta suuteline ehitama enda ning vere, valu ja leha vahele läbipaistva jääst müüri.

      Ainult et nüüd oli jää asendunud tulega. Läbi soonte tuhisev leek muudkui kihutas teda takka, kiirendas tema liigutusi, nii et ta tundis end lausa lendavat. Noormees paiskas tumeda varjuküti peata jäänud keha ette teisele, tema poole tormavale punasesse rõivastatud kogule. Too komistas ja Jace raius ta puhtalt pooleks. Lumele purskas joana verd. Poiss oli juba verest läbi ligunenud; ta tundis, kuidas rasked vettinud lahingurõivad talle vastu ihu liibuvad, ning haistis soola ja raua lõhna, nagu oleks sissehingatav õhkki verest küllastunud.

      Hüpanud nõtkelt üle surnud tumestatu keha, suundus Jace järgmise poole. See oli pruunijuukseline mees, kelle punaste lahingurõivaste varrukas oli rebenenud. Jace tõstis paremas käes oleva mõõga ja mees tõmbus poisi üllatuseks võpatades tagasi. Tundus, nagu oleks hirm tumedatele varjuküttidele võõras, ja nad surid, toomata kuuldavale ainsatki karjatust. Selle näole oli kummatigi tardunud hirmugrimass…

      „No kuule, Andrew, ära ometi ole niisuguse näoga. Ma ei kavatse teha sulle midagi halba,” kostis Jace’i selja tagant hääl – terav, selge ja tuttavlik. Võib-olla aimus sellest kübeke ka kärsitust. „Kui sa just mulle teele ette ei jää.”

      Pruunide juustega varjukütt sööstis kibekähku Jace’ist eemale; poiss pöördus, teades juba ette, mis vaatepilt talle avaneb.

      Tema selja taga seisis Sebastian. Ta oli sinna ilmunud ei tea kust, aga see ei üllatanud Jace’i. Ta teadis, et Sebastiani valduses on ikka veel Valentine’i sõrmus, mis võimaldas tal ilmuda ja kaduda nagu süda lustis. Noormees kandis punaseid lahingurõivaid, millesse olid kootud kuldsed ruunid – kaitsmise, tervendamise ja hea õnne märgid. Need pärinesid „Hallist raamatust” ning tema jüngrid ei olnud suutelised neid kandma. Punase taustal paistsid Sebastiani valged juuksed veel valgemad; ta mõõtis Jace’i pealaest jalatallani, naeratus lõhestamas nägu nagu valge sisselõige.

      „Mu Jace,” lausus ta. „Kas tundsid minust puudust?”

      Käis välgatus ning Jace’i mõõgad tõusid; teravikud olid suunatud otse Sebastiani südamele. Jace kuulis, kuidas rahvas ümberringi sumisema lõi. Tundus, otsekui oleksid nii tumedad varjukütid kui nende varjuküttidest vastased lahingu katki jätnud, et vaadata, mis toimub. „Sa ei arva ju ometi tõemeeli, nagu võiksin sinust puudust tunda.”

      Sebastian tõstis pikkamööda pilgu ning vaatas Jace’ile pilkavalt otsa. Tema silmad olid mustad nagu isalgi. Nende sügavuses, kus polnud kübetki valgust, nägi Jace iseennast – nägi korterit, kus nad kahekesi olid elanud, koos laua ääres einetanud, isekeskis nalja visanud, külg külje kõrval võidelnud. Ta oli Sebastianis lahustunud – oli täielikult loovutanud tollele oma tahtevabaduse; see oli olnud mõnus ja kerge ning südame, reetliku südame sügavaimas sopis andis Jace endale aru, et temas leidub ka praegu midagi, mis ihkab seda elu tagasi.

      Sellest tõdemusest muutus tema vihkamine veel ägedamaks.

      „Ma ei mõista, miks sa vastasel korral üldse siia pidid tulema. Tead ju, et mind ei ole võimalik mõõgaga tappa,” ütles Sebastian. „Vähemalt seda pidi too Los Angelese Instituudi jõnglane teile ikka rääkima.”

      „Äkki peaksin su tükkideks raiuma,” ütles Jace. „Saaks näha, kuidas sa end raasukestest kokku korjad. Või lõikama sul pea otsast. Isegi kui see ei peaks sind tapma, oleks tore vaadata, mismoodi sa seda taga otsid.”

      Naeratus ei lahkunud Sebastiani näolt. „Ei soovita,” lausus ta, „mina sinu asemel ei proovikski.”

      Jace hingas välja ning tema hingeõhk jäätus valgeks pilvekeseks. Ära lase tal end eesmärgist kõrvale kallutada, karjus mõistus talle, aga oh häda: ta tundis Sebastianit liiga hästi, et uskuda, nagu blufiks too. Sebastianile ei meeldinud bluffida. Talle meeldis olla vastasest üle ning teada oma eeliseid. „Miks mitte?” pressis Jace läbi kokkusurutud hammaste.

      „Mõtle СКАЧАТЬ