Kummitus. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Heroiini jäägid, kui täpsem olla. Me eeldame, et kondoomi on kasutatud hoiustamiseks ja siis, manustamise järel, kasutatud selleks, milleks kondoomid mõeldud on.”

      „Mhm,” ütles Harry. „Narkarid, kes on nii hoolikad, et kasutavad kondoomi. Pole paha. Kas te leidsite, kellega …”

      „Kondoomi sees ja väljas olev DNA vastab kahele isikule, kes on politseile tuttavad. Ühele rootsi tüdrukule ja Ivar Torsteinsenile, paremini tuntud kui Hivar.”

      „Hivar?”

      „Ähvardas tavaliselt politseinike kasutatud süstaldega, väites, et on viirusekandja.”

      „Mhm, see seletab kondoomi. Vägivallasüüdistused?”

      „Ei. Kõigest sadakond sissemurdmist, narko omamine ja edasimüümine. Ja koguni natuke sissetoomist.”

      „Kuid ähvardas süstlaotsaga tappa?”

      Beate ohkas ja astus tuppa, jäädes seljaga tema poole seisma. „Mul on väga kahju, Harry, kuid selles loos pole lahtisi otsi.”

      „Oleg pole kunagi kärbselegi liiga teinud, Beate. See puudub temas. Kuid see Hivar …”

      „Hivar ja rootsi tüdruk on … võib öelda, et loost väljas.”

      Harry vaatas ta selga. „Surnud?”

      „Üledoos. Nädal enne tapmist. Halva kvaliteediga heroiin segatud violiiniga.”

      Harry pilk libises üle seinte. Enamikul kindla elukohata rasketel narkomaanidel oli paar usaldusväärset narko peidukohta, salajast paika, kuhu panna oma ülejäänud kraam. Vahest raha. Või muid hindamatu väärtusega isiklikke asju. Nende asjade kaasas kandmine ei tulnud kõne alla, kodutu narkar pidi end avalikes kohtades süstima ning oli sellest hetkest alates, kui aine mõju avalduma hakkas, raisakotkastele lihtne saak. Sellepärast olid uimastikohad pühad. Ka kõige nüristunum narkar võis uimastikoha varjamiseks sellist leidlikkust ja väsimatust üles näidata, et isegi kogenud läbiotsijad ja narkokoerad hätta jäid. Peidukoht, mida ükski narkar kunagi kellelegi ei paljastanud, isegi kõige paremale sõbrale mitte. Sest ta teadis, Harry teadis seda omast kogemusest, et ükski lihast ja verest sõber ei saa lähedasemaks kui sõbrad kodeiin, morfiin, heroiin.

      „Olete te siit peidukohti otsinud?”

      Beate raputas pead.

      „Miks mitte?” küsis Harry, kuigi teadis, et see on rumal küsimus.

      „Sest me oleks ilmselt pidanud terve korteri maha lammutama, et leida midagi, mis poleks nagunii uurimises oluline,” vastas Beate kannatlikult. „Sest meil tuli piiratud ressursse prioriteerida. Ja kuna meil olid vajalikud tõendid juba olemas.”

      Harry noogutas. Sai, mis tahtis.

      „Ja tõendid?” päris ta vaikselt.

      „Me arvame, et tapja tulistas siit, kus ma praegu seisan.” Kriminaaltehnikute hulgas oli tavaks nimesid mitte kasutada. Beate sirutas käe välja. „Lähedalt. Vähem, kui meeter. Püssirohujäägid kuuliaukude sees ja ümber.”

      „Mitmuses?”

      „Kaks lasku.”

      Naine vaatas teda kahetseval pilgul, mis andis tunnistust sellest, et ta teadis, mida Harry mõtles, et sellega langes ära kaitsja võimalus väita, et lask oli juhuslikult vallandunud.

      „Mõlemad lasud olid rinda.” Beate ajas parema käe nimetissõrme ja keskmise sõrme harali ja asetas oma pluusi paremale poole, otsekui viipekeeles. „Kui võtta, et nii tapja kui ka ohver seisid püsti ja tapja tulistas normaalselt, näitab esimese lasu väljumise ava, et tapja oli meeter kaheksakümne ja kaheksakümne viie vahel. Kahtlustatav on kaheksakümmend kolm.”

      Jumal küll. Ta mõtles poisile, keda oli näinud külastusruumi ukse ees. See oleks kui alles eile olnud, kui Oleg ei ulatunud Harryle rinnunigi, kui nad mürasid.

      Ta läks ukseavast kööki. Osutas võidunud pliidi kõrval seinale.

      „Kuulid sisenesid siit, nagu näed. Mis on kooskõlas sellega, et teine lask tuli üsna kiiresti pärast esimest, kui ohver juba kukkus. Esimene kuul läbistas kopsu, teine läbis rinna ülaosa ja riivas tiivakonti. Ohver …”

      „Gusto Hanssen,” ütles Harry.

      Beate peatus. Vaatas teda. Noogutas. „Gusto Hanssen ei surnud silmapilk. Vereloigus olid jäljed ja verd oli ka riietel, mis näitab, et ta liikus pärast kukkumist. Kuid see ei saanud kaua aega võtta.”

      „Mõistan. Ja mis …” Harry tõmbas käega üle näo. Ta peaks proovima paar tundi magada. „… mis seob Olegi mõrvaga?”

      „Kaks inimest helistasid sel õhtul valvekeskusse kolm enne üheksat ja ütlesid, et olid kuulnud majast midagi, mis võisid olla lasud. Üks elas teisel pool ristmikku Møllergatal ja teine otse üle tänava.”

      Harry vaatas silmi kissitades hallivöödilise akna suunas, mis avanes Hausmanns gate poole. „Peab olema terava kõrvaga, et kuulda nii kesklinnas teises majas toimuvat.”

      „Ära unusta, et oli juuli. Soe õhtu. Kõik aknad on pärani. Üldine puhkusteaeg, liiklust peaaegu pole. Naabrid on pealegi üritanud veenda politseid siinset urgast sulgema, nii et võib öelda, et lärmist teatamise lävi on olnud madal. Valvekeskuse politseinik palus neil oma kohale jääda ja majal silma peal hoida, kuni patrullautod tulevad. Sellest teatati kohe kriminaalvalvesse. Kaks patrullautot jõudsid kohale üheksa kakskümmend ja jäid välja valvama, oodates raskekahurväge.”

      „Deltat?”

      „Nende poiste raudrõivastamine ja kiiverdamine võtab ju aega. Siis anti patrullautodele teada, et naabrid olid näinud ühte poissi uksest väljumas ja ümber maja nurga minemas, Akerselva poole. Nii et kaks politseinikut läksid jõe äärde ja leidsid sealt …”

      Ta viivitas, kuni sai Harrylt peaaegu märkamatu peanoogutuse.

      „… Olegi. Ta ei hakanud vastu, ta oli sellise laksu all, et teadis vaevalt oma nime. Me leidsime ta paremalt käelt ja käsivarrelt püssirohujälgi.”

      „Tapmisrelv?”

      „Kuna see on ebatavalise kaliibriga, 9×18 mm Malakov, pole eriti alternatiive.”

      „Mnjah, Malakov on endiste Nõukogude Liidu riikide kriminaalide lemmikrelv. Ja Fort-12, mis on Ukraina politsei relv. Ja paar tükki veel.”

      „Õigus. Leidsime püssirohu jäägiga padrunikestad põrandalt. Malakovi püssirohul on teine väävli-salpeetrisegu ja nad kasutavad ka piiritust nagu väävlita püssirohus. Padrunikesta püssirohu keemiline koostis sobis püssirohuga kuulihaava ümbruses ja Olegi käel.”

      „Mhm. Ja relv ise?”

      „Ei ole leitud. Mehed otsisid nii jõe ümbrusest kui ka veekogu põhjast, kuid ei leidnud midagi. Mis ei tähenda, et püstol seal ei leba, muda ja kõnts … jah, tead küll.”

      „Ma tean.”

      „Kaks siinset elanikku seletasid, et Oleg oli näidanud mingit püstolit ja kiidelnud, et see on sama tüüpi, mida Vene maffia kasutab. Kumbki neist СКАЧАТЬ