Kummitus. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

      „Aga ta kaotas palgas. Ja sa tead, mida see tähendab, kui temasugused võtavad vastu halvemini tasustatud töö?”

      „Nad jahivad suuremat võimu,” ütles Harry.

      „Tema lõigi narkoturul korra majja, Harry. Tubli luuretöö. Arreteerimised ja haarangud. Vähem grupeeringuid ja sisemisi arveteklaarimisi. Üledooside arv nagu öeldud kahaneb …” Hagen osutas näpuga lakke. „Ja Bellmani reiting tõuseb. Poisil on selge siht silme ees, Harry.”

      „Minul samuti,” ütles Harry ja tõusis. „Botsenisse. Ma siis arvestan sellega, et vastuvõtus ootab mind külastusluba, kui ma sinna jõuan.”

      „Kui oleme kokku leppinud?”

      „Selge see.” Harry haaras endise ülemuse väljasirutatud käe, raputas seda kaks korda ja suundus siis ukse poole. Hongkong oli olnud hea valetamiskool. Ta kuulis, kuidas Hagen toru hargilt tõstis, kuid ukselävele jõudes pööras ta siiski ringi.

      „Kes see kolmas on?”

      „Mida?” Hagen vaatas telefoni, toksides seda nimetissõrmega.

      „Minu kolmas sõber siin majas?”

      Rühmaülem Gunnar Hagen surus toru vastu kõrva, vaatas Harryt väsinud pilgul ja ütles ohates: „Mis sa ise arvad?” Ja siis torusse: „Hallo? Hagen siin. Mul oleks vaja külastusluba. Jah?” Hagen katis käega toru. „Küll saab korda, praegu on lõunaaeg, kuid mine kella kaheteistkümneks kohale.”

      Harry naeratas, lausus hääletult „tänan” ja sulges ukse enda järel vaikselt.

      Tord Schultz seisis kabiinis, pani püksinööbi kinni ja tõmbas pintsaku selga. Nad olid loobunud kehaõõnsuste uurimisest. Tollitöötaja – seesama, kes ta kinni oli pidanud – ootas kabiini ees. Seisis seal nagu eksamikomisjoni liige pärast suulist eksamit.

      „Tänan koostöövalmiduse eest,” ja viipas käega ukse poole.

      Tord kujutles, et nad olid pidanud pikki arutelusid teemal, kas nad peaks ütlema „vabandust” iga kord, kui narkokoer märku annab, kuid narkot ei leita. See, keda kinni peeti, kes hilines, keda kahtlustati ja pandi piinlikku olukorda, oleks vaieldamatult leidnud, et vabandus on omal kohal. Kuid kas peaks vabandama selle eest, et sa teed oma tööd? Seda tuli kogu aeg ette, et koerad andsid märku inimeste juures, kes ei kandnud narkot, ja vabandamine oleks ehk tähendanud poolenisti protseduurivea, süsteemivea tunnistamist. Teisalt oleksid nad triipude järgi pidanud nägema, et ta on kapten. Mitte kolmetriibumees, läbikukkunud viiekümneaastane, kes oli jäänud parempoolsel istmel teiseks ohvitseriks, kuna oli asja enda jaoks ära sokkinud. Temal oli vastupidi neli triipu, mis andis tunnistust korrast, kontrollist, mehest, kellel oli ülevaade olukorrast ja oma elust. Et ta kuulus lennujaama braahmanite kasti. Lennuki kapten oli inimene, kes peaks kahe triibuga tollitöötajalt vabanduse saama, olgu see siis omal kohal või mitte.

      „Pole midagi, hea on, et keegi teeb oma tööd,” ütles Tord ja otsis pilguga kotti. Nad olid halvimal juhul selle läbi vaadanud, koer ei olnud selle juures märku andnud. Ja metallist kapsel, mis ümbritses õõnsust, kus pakk oli, oli nagunii olemasolevate valgustusseadmete jaoks läbipaistmatu.

      „Kohe tuleb,” ütles naine.

      Paariks sekundiks sigines vaikus, mille jooksul nad teineteist tunnistasid.

      Lahutatud, mõtles Tord.

      Samal hetkel sisenes teine tollitöötaja.

      „Sinu kott …” ütles too.

      Tord vaatas talle otsa. Nägi seda tema pilgus. Tundis, kuidas klomp kurgu tõusis. Kuidas? Kuidas?

      „Me võtsime kõik välja, mis sul sees oli,” ütles ta. „Tühi kahekümne kuue tolline Samsonite Aspire GRT kaalub viis koma kaheksa kilo, sinu oma kaalub kuus koma kolm. Äkki sa seletad, kuidas see võimalik on?”

      Tollitöötaja oli liiga professionaalne, et talle otse näkku naeratada, kuid Tord Schultz nägi ometi, kuidas võidukus ta silmis säras. Tollitöötaja kummardus kergelt ette ja tasandas häält.

      „Või läheme …?”

      Harry väljus pärast lõunat Olympenist ja astus tänavale. See vana kõledapoolne kõrts, mida ta mäletas, oli üles vuntsitud Lääne-Oslo versiooniks Ida-Oslo urkast, seinal rippumas rasketes raamides maalid Oslo endisest töölislinnajaost. Mitte et see poleks oma kroonlühtritega uhket muljet jätnud. Isegi skumbria maitses hästi. See ei olnud lihtsalt … Olympen.

      Ta süütas suitsu ning jalutas politseihoone ja Oslo vangla vanade hallide kivimüüride vahele jäävasse Botsparkenisse. Ta möödus mehest, kes riputas puule üles rebenenud plakatit. Surus klambrimasina vastu saja-aastase kaitsealuse pärna koort. Ta ei näinud hoolivat faktist, et saatis korda raske seadusrikkumise, olles samas nähtav kõigist maja esiküljel olevatest akendest, mille taga asus Norra suurim politseiseltskond. Harry peatus hetke, kuid mitte seadusrikkumise takistamiseks, vaid selleks, et plakatit vaadata. See kuulutas välja Russian Amcar Clubi kontserdi Sardines. Harry mäletas nii ammu laiali läinud bändi kui ka kinnipandud kontserdikohta. Olympen. Harry Hole. Oli ilmselgelt surnute ärkamise aasta. Ta hakkas juba edasi minema, kui kuulis selja tagant värisevat häält.

      „Violiini on?”

      Harry pöördus. Mehel tema selja taga oli üll uus puhas G-Stari jakk. Ta oli ette kummargil, otsekui puhuks tuul selga, põlved heroiinisõltlasele sobivalt lõngus. Harry tahtis juba vastata, kui taipas, et mees oli pöördunud plakati ülespanija poole. Kuid too lahkus vastamata. Uued osakonnanimed, uued narkoterminid. Vanad bändid, vanad klubid.

      Oslo vangla, rahvakeeli Botseni fassaad oli ehitatud 1800. aastate keskpaigas ja koosnes kahe majatiiva vahele surutud sissekäigust, mis oli Harryle alati meenutanud kahe politseiniku vahel olevat arreteeritut. Ta helistas ukse taga kella, vaatas videokaamerasse, kuulis vaikset surinat ja lükkas ukse lahti. Selle taga seisis mundris politseinik, kes juhatas ta trepist üles, uksest sisse, kahest politseinikust mööda piklikku akendeta külastusruumi. Harry oli siin ennegi viibinud. Siin said vahistatud lähedastega kohtuda. Ruumis oli üritatud mitte eriti veenvalt kodust meeleolu luua. Ta vältis sohvat, istus ühele toolile, kuna oli täiesti teadlik sellest, mis nende paari minuti jooksul aset leidis, kui vangistatu abikaasa või kallimaga koos sai olla.

      Ta ootas. Avastas, et tal oli politseihoone külastaja märk ikka veel reväärile kleebitud, rebis selle ära ja pistis taskusse. Hirmuunenägu kitsast koridorist ja lumelaviinist oli olnud hullem kui tavaliselt, ta oli lume alla jäänud ja suu oli seda täis saanud. Kuid ta süda ei tagunud praegu mitte selle pärast. Kas ootusest? Või hirmust?

      Ta ei jõudnud otsusele, enne kui uks avanes.

      „Kakskümmend minutit,” ütles vangivalvur ja tõmbas ukse enda järel lukku.

      Poiss, kes oli ukse juurde seisma jäänud, oli nii muutunud, et Harry oleks hetkeks juba hüüdnud, et see oli vale inimene, et see polnud tema. Poisil olid jalas Dieseli teksad ja must kapuutsiga pusa, millel seisis kiri „Machine Head”; Harry adus, et see ei olnud seotud Deep Purple’i vana albumiga, vaid – tema mõistes – uue heavy metal’i bändiga. Heavy metal oli muidugi kaudne vihje, kuid tõendiks olid põsenukid ja silmad. Täpsemini Rakeli pruunid silmad ja põsesarnad. Ta oli šokeeritud, kui sarnaseks nad olid muutunud. Poiss ei olnud küll pärinud ema ilu, ta laup oli selleks liiga esiletungiv, mis andis sünge, peaaegu agressiivse ilme, mida võimendas sile tukk, mida Harry oli alati pidanud Moskva isalt pärituks. СКАЧАТЬ