Kummitus. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Oleg. Tark, tõsine Oleg. Oleg, kes oli olnud nii kinnine, kes polnud end avanud kellelegi peale Harry. Harry ei olnud seda kunagi Rakelile öelnud, kuid ta teadis naisest rohkem, mida Oleg mõtles, tundis ja soovis. Oleg ja Harry mängimas Harry elektronmänguga Tetrist, mõlemal kindel soov teisest rohkem punkte saada. Oleg ja Harry Valle Hovinil uisutrennis, tookord, kui Olegist pidi saama pikamaa kiiruisutaja, milleks tal oli ka annet. Oleg naeratamas kannatlikult ja leebelt, iga kord kui Harry lubas, et sügisel või kevadel lähevad nad Londonisse ja vaatavad Tottenhami mängu White Hart Lane’il. Oleg, kes oli teda mõnikord isaks kutsunud, kui kell oli juba palju ja ta oli hetkeks kaotanud keskendumisvõime. Harry polnud teda peaaegu viis aastat näinud, Rakel oli ta siis Oslost ära viinud, eemale õudsest mälestusest Lumememmest, eemale Harry vägivalda ja tapmist täis maailmast.

      Ja seal ta nüüd seisis ukse ees, poolenisti täiskasvanud, ja vaatas Harryt ilmetul näol. Vähemalt ei suutnud Harry tema näost midagi välja lugeda.

      „Tere,” ütles Harry. Neetud, ta polnud oma häält kontrollinud, välja tuli vaid kähe sosin. Poiss arvas kindlasti, et ta on nutu äärel. Enda või poisi mõtete mujale viimiseks võttis ta taskust Cameli paki ja torkas suitsu huulte vahele. Harry tõstis pilgu ja nägi punetust, mis Olegile näkku oli tõusnud. Ja raevu. Plahvatuslikku raevu, mis lihtsalt tuli, lõi silme eest mustaks ning paisutas veresooni kaelal ja laubal, pannes need kitarrikeeltena värisema.

      „Rahune maha, ma ei süüta seda,” osutas Harry seinal rippuva suitsetamist keelava sildi poole.

      „Ema, eks ole?” Ka hääl oli vanem. Ja raevust kare.

      „Ema mis?”

      „Tema kutsuski su kohale.”

      „Ei, ei kutsunud, ma …”

      „Kutsus muidugi.”

      „Ei, Oleg, ta isegi ei tea, et ma olen Norras.”

      „Valetad! Valetad nagu alati!”

      Harry vaatas teda üllatunult. „Nagu alati?”

      „Nagu sa valetasid, et oled alati meie jaoks olemas ja muud sellist paska. Nüüd on igal juhul hilja. Nii et kasi tagasi oma … oma pärapõrgusse!”

      „Oleg! Kuula mind …”

      „Ma ei taha sind kuulata! Sul pole siit midagi otsida. Natuke hilja on tulla isa mängima, mõistad?” Harry nägi, kuidas poiss ägedalt neelatas. Nägi, kuidas raev pilgus tagasi tõmbus, enne kui tuli uus pimeduslaine. „Sa ei ole meie jaoks keegi. Sa oled lihtsalt see, kes triivis mööda, oli meie juures paar aastat ja siis …” Oleg tegi katse nipsu lüüa, kuid sõrm libises hääletult üle teise. „Läinud.”

      „See pole tõsi, Oleg. Ja sa tead seda.” Harry kuulis iseenda häält, mis oli nüüd rahulik ja kindel, andes märku sellest, et ta oli stabiilne ja turvaline nagu emalaev. Kuid klomp kurgus rääkis muust. Ta oli harjunud, et teda ülekuulamisolukordades läbi sõimati, see ei mõjunud, parimal juhul muutus ta veel rahulikumaks ja analüütilisemaks. Kuid selle poisi, Olegiga … selle vastu tal kaitse puudus.

      Oleg naeris kibestunult. „Vaatame, kas see toimib taas?” Ta surus nimetissõrme vastu pöialt. „Kao minema … nüüd!”

      Harry tõstis käed. „Oleg …”

      Oleg raputas pead, lüües rusikaga enda taga oleva ukse pihta, pööramata oma öösüngete silmade pilku Harrylt.

      „Valvur! Külastus on läbi. Lase mind välja!”

      Harry jäi pärast Olegi lahkumist toolile paariks sekundiks istuma.

      Siis ajas ta end vaevaliselt püsti ja vaakus välja päikese kätte, mis kuldas Botsparkenit.

      Harry jäi seisma ja politseihoone poole vaatama. Mõtles järele. Hakkas siis arestimaja poole astuma. Kuid peatus poolel teel, toetas selja vastu puud ja pigistas silmad nii tugevasti kinni, et tundis pisaraid silmi tõusvat. Neetud valgus. Neetud ajavahe.

      5. PEATÜKK

      „Ma ainult vaatan, ma ei võta midagi,” ütles Harry. Arestimaja valvur vaatas teda kõheldes.

      „Ole nüüd, sa ju tunned mind, Tore?”

      Nilsen köhatas. „Muidugi. Kas sa töötad siis jälle siin, Harry?”

      Harry kehitas õlgu.

      Nilseni kallutas pead ja lasi silmad poolkinni, nii et pupille oli näha vaid osaliselt. Otsekui tahaks ta nähtut kaaluda. Sõeluda välja ebaolulise. Ja see, mis järele jäi, rääkis ilmselgelt Harry poolt.

      Nilsen ohkas raskelt ja naasis ühe sahtliga. Nagu Harry oli arvanud, olid Olegi juurest leitud asjad jäänud siia, kuhu ta esialgu toodi. Alles siis, kui selgus, et arreteeritu istub eeluurimise all kinni kauem kui paar päeva, viidi asjad Botsenisse, kuid isiklikke esemeid ei saadetud alati vangide vastuvõttu D-sektoris.

      Harry vaatas sisu üle. Mündid. Võtmerõngas kahe võtmega, surnupealuu ja Slayeri märk. Šveitsi armeenuga ühe noa ja kruvikeeraja ning kuuskantvõtmega. Plastmassist välgumihkel. Ja veel üks asi. Harryst käis jõnks läbi, kuigi ta juba teadis seda. Ajalehtedes oli seda kutsutud kättemaksuaktsiooniks narkoringkondades.

      Ühekordne süstal, ikka veel pakendis.

      „Kas see on kõik?” küsis Harry ja tõmbas võtmekimbu välja. Hoidis seda laua ääre all ja uuris lähemalt. Nilsenile ilmselgelt ei meeldinud see, et Harry hoidis võtmekimpu tema nägemisulatusest väljas, ja ta kummardus ette.

      „Rahakotti polnud?” küsis Harry. „Pangakaarti või ID-d?”

      „Tundub nii, jah.”

      „Kas sa ei oleks nii hea ja kontrolliksid nimekirja üle?”

      Nilsen võttis nimekirja, mis lebas kokkuvoldituna sahtli põhjas, pani prillid ette ja uuris paberit põhjalikult. „Tal oli mobiil, kuid selle võtsid nad ära. Eks selleks, et kontrollida, kas ta oli ohvrile helistanud.”

      „Mhm,” mühatas Harry. „Veel midagi?”

      „Mis see peaks olema?” küsis Nilsen, lastes pilgul üle nimekirja libiseda. Ja otsustas, kui oli nimekirja läbi kamminud. „Ei, nagu näha.”

      „Aitäh, see on kõik. Tänan abi eest, Nilsen.”

      Nilsen noogutas aeglaselt. Prillid ikka veel ees. „Võtmekimp.”

      „Jah, muidugi.” Harry pani selle sahtlisse tagasi. Nägi, kuidas Nilsen kontrollis, et seal oleks endiselt kaks võtit.

      Harry väljus, ületas parkimisplatsi ja keeras Åkebergveienile. Kõndis edasi Tøyeni ja Urtegata poole. Väike-Karachi. Tillukesed koloniaalpoed, hidžab ja vanamehed oma kohvikute eest plasttoolidel. Ja Fyrtornet. Päästearmee kohvik linna santidele. Harry teadis, et sellistel päevadel nagu täna oli seal vaikne, kuid talve ja külmade saabudes peetakse laudade pärast võitlust. Kohv ja värsked võileivad. Komplekt puhtaid riideid, eelmise hooaja mood. Sinised jooksukingad kaitseväe laojääkidest. Teise korruse medpunktis: uimastilahinguväljalt saadud värskete haavade sidumine või – kui olukord oli väga hull – B-vitamiini süst. Harry kaalus hetke, kas Martine poolt läbi astuda. Äkki töötas ta ikka veel seal. Keegi luuletaja oli kirjutanud, et pärast suurt СКАЧАТЬ