Kummitus. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et nad hingata saaks. Siis hakkavad nad nende jalataldadele vett kallama. Vesi voolab mööda keha kilekotti, mis aeglaselt täitub. Meetodit kutsutaks Man on the Moon.”

      „Kust sa seda tead?”

      Harry kehitas õlgu. „Oli kord ropult rikas kirgiisi boss, kelle nimi oli Birajev. Kaheksakümnendatel õnnestus tal kätte saada Apollo 11-lt pärit kosmonaudi originaalskafander. Kaks miljonit dollarit mustal turul. Need, kes üritasid petta või ei maksnud Birajevile oma võlga, pandi skafandrisse. Nad filmisid vaesekese nägu, kui nad seda täitsid. Seejärel saadeti film neile, kelle maksmistähtaeg oli möödas.”

      Harry puhus suitsu taeva poole.

      Beate vaatas teda ja vangutas aeglaselt pead. „Millega sa seal Hongkongis tegelikult tegelesid, Harry?”

      „Sa küsisid juba telefonis.”

      „Sa ei vastanud.”

      „Just. Hagen ütles, et võib mulle selle asemel ühe teise loo anda. Ta rääkis midagi tapetud võmmist.”

      „Jah,” ütles Beate kergendunult, et nad ei rääkinud enam Gusto ja Olegi juhtumist.

      „Mis lugu see on?”

      „Noor narkoment. Ta hulpis kalda ääres kohas, kus ooperimaja kaldus katus vette ulatub. Turistid, lapsed ja nii edasi. Suur kisa ja kära.”

      „Maha lastud?”

      „Uppunud.”

      „Kuidas te teate, et see oli tapmine?”

      „Mitte ühtegi välist vigastust, nägi koguni välja, nagu oleks ta kogemata vette kukkunud, ta liikus ju ringi ooperiteatri kandis. Kuid siis kontrollis Bjørn Holm vett kopsudes. Magevesi, muidugi. Oslo fjordis on vesi teadupärast soolane. Näib, et keegi on ta vette heitnud, et jääks mulje, nagu oleks ta seal uppunud.”

      „Siiski,” ütles Harry. „Mendina on ta ka siin jõge mööda konnanud. Magevesi, mis pealegi ooperiteatri juures merre voolab.”

      Beate naeratas. „Tore, et sa tagasi oled, Harry. Kuid ka Bjørn mõtles selle peale ja võrdles bakterite floorat, mikroorganismide sisaldust ja muud säärast. Kopsudes olev vesi oli liiga puhas, et Akerselvast pärineda. See oli läbinud joogiveefiltrid. Ma pakun, et ta uppus vannis. Või kusagil puhastusseadmete süvendis. Või …”

      Harry puhus suitsu enda ette. „Kilekotis.”

      „Jah.”

      „Mees Dubaist. Mida te tema kohta teate?”

      „Seda, mida ma sulle just rääkisin, Harry.”

      „Sa ei ole mulle midagi rääkinud.”

      „Just.”

      Nad peatusid Ankerbrua juures. Harry vaatas kella.

      „Pead kusagile kiirustama?” küsis Beate.

      „Sugugi mitte,” vastas Harry. „Ma tegin seda, et anda sulle ettekääne, et pead kusagile jõudma, ilma et sa peaks tundma, et mu maha jätad.”

      Beate naeratas. Ta oli naeratades tegelikult päris ilus, mõtles Harry. Veider, et ta taas kellegagi koos ei ole. Kuid võib-olla ta oligi. Ta oli üks kaheksast inimesest Harry kontaktide nimekirjas ja ta ei teadnud isegi seda.

      B nagu Beate.

      H nagu Halvorsen. Harry endine kolleeg ja Beate lapse isa. Tapetud teenistuses. Kuid kontaktide nimekirjast veel kustutamata.

      „Kas sa Rakeliga oled ühendust võtnud?” küsis Beate.

      R. Harry kahtlustas, et nimi tuli jutuks seoses sõnaga „maha jäetud”.

      Ta raputas pead. Beate ootas. Kuid tal polnud midagi lisada. Nad hakkasid korraga rääkima.

      „Sul on kindlasti …”

      „Mul on tegelikult …”

      Naine naeratas. „… kiire.”

      „Muidugi. ”

      Harry vaatas, kuidas naine eemaldus.

      Siis võttis ta ühel pingil istet ja silmitses jõge, kus pardid aerutasid aeglases voolus.

      Kapuutsid tulid tagasi. Astusid talle ligi.

      „Oled mingi Five-o?”

      Politsei Ameerika slängis. Pihta pandud väidetavalt autentsetest seriaalidest. Nad olid Beatet haistnud, mitte teda.

      „Mis sul vaja on?”

      „Rahu,” ütles Harry. „Vaikust ja rahu.”

      Harry tõmbas taskust välja paari Prada prille. Ta oli saanud need ühelt poeomanikult Canton Roadil, kes oli järelmaksuga natuke hilja peale jäänud, kuid kes leidis, et teda on ausalt koheldud. Tegu oli naisteprillidega, kuid Harryl oli ükskõik, talle need meeldisid.

      „Muide,” hüüdis ta neile järele. „Ega teil violiini ei ole?”

      Esimene vaid turtsatas vastuseks. „Kesklinnas,” ütles teine ja osutas üle õla.

      „Kus?”

      „Küsi van Persielt või Fábergas’lt.” Nende naer vaibus džässiklubi Blå suunas. Harry nõjatus seljatoele ja vaatas partide kummaliselt tõhusaid äralööke, mis panid linde mööda veepinda libisema nagu uisutajaid mustal jääl.

      Oleg pidas suu. Nagu süüdlased suud peavad. See on süüdlase privileeg ja ainus taibukas strateegia. Mis edasi? Kuidas uurida midagi, mis oli juba paljastatud, vastata küsimustele, mis olid juba leidnud adekvaatse vastuse. Mida ta enda arust saavutada soovis? Suruda tõde peale, ise seda eitades? Nagu ta ise mõrvauurijana oli kuulnud lähedasi pateetilist refrääni esitamas: „Minu poeg? Ei iial!” Ta teadis, miks ta tahtis asja uurida. Sest uurimistöö oli ainus, mida ta oskas. Ainus, mida oli tal pakkuda. Ta oli kui koduperenaine, kes nõudis, et tahab poja peiedel küpsetada ja keeta, muusik, kes võttis oma instrumendi sõbra matustele kaasa. Vajadus midagi teha, kas mõtete mujale viimiseks või lohutuseks.

      Üks part libises tema poole, võib-olla lootis leivapalukest. Mitte et lind oleks seda uskunud, kuid kes teab. Arvestatav energiakulu tasu tõenäolisuse vastu. Lootus. Must jää.

      Harry ajas end järsku sirgu. Võttis taskust võtmed. Talle oli just meelde tulnud, kust ta oli tookord selle tabalukuga võtme ostnud. Et see ei olnud talle endale. Et see oli uisutajale. Olegile.

      7. PEATÜKK

      Politseinooreminspektor Truls Berntsen pidas lühikese vestluse Oslo lennujaama politseivalve vaneminspektoriga. Berntsen ütles, et jah, lennujaam asus Romerike politseijaoskonnas ja et tal polnud arreteerimisega midagi pistmist. Ta oli salajasel operatsioonil arreteeritul mõnda aega silma peal hoidnud ja et teda oli üks allikas just hoiatanud, et Tord Schultz oli narkootikumidega kinni võetud. Ta oli näidanud kaarti, mis ütles, et ta on politseinik 3, erioperatsioonid. Organiseeritud kuritegevus, Oslo politseijaoskond. Peainspektor oli õlgu kehitanud ja viinud ta sõna lausumata ühte kolmest eeluurimiskambrist.

      Kui kongiuks СКАЧАТЬ