Kummitus. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näed parem välja,” ütles Haugen.

      „Sinu linn samuti,” vastas Harry, süütamata sigaret huulte vahel hüplemas.

      „Arvad nii?”

      „Ilus ooper. Tänavatel vähem narkomaane.”

      Hagen tõusis ja astus akna alla. Politseihoone kuuendalt korruselt võis ta näha, kuidas päike kuldas Oslo uut linnaosa Bjørvikat. Viimistlemine oli täies hoos, lammutamine ühel pool.

      „Viimase aasta jooksul on üledooside arv markantselt vähenenud.”

      „Hinnad on tõusnud, tarbimine langenud. Ja linnavalitsus on saanud, mida tahtis. Oslo pole enam Euroopa üledooside edetabeli tipus.”

      „Happy days are here again,” Harry pani käed kuklale ja näis, et ta on toolilt maha libisemas.

      Hagen ohkas. „Sa ei öelnud, mis sind Oslosse toob, Harry?”

      „Tõesti?”

      „Ei. Või täpsemalt siia, mõrvarühma.”

      „Kas endiste kolleegide külastamine on siis ebanormaalne?”

      „Ei ole, tavaliste seltskondlike inimeste puhul.”

      „Nojah,” Harry hammustas Cameli suitsu filtrit. „Minu elukutse on tapmised.”

      „Sa pead ikka silmas olid tapmised?”

      „Las ma täpsustan, minu amet, minu eriala on tapmised. Ja see on endiselt ainus, mida ma natukenegi oskan.”

      „Mida sa siis tahad?”

      „Oma ametiga tegeleda, tapmist uurida.”

      Hagen kergitas kulmu. „Sa tahad jälle minu alluvuses töötada?”

      „Miks mitte? Kui ma õigesti mäletan, olin ma üks parimaid.”

      „Ei mäleta,” ütles Hagen ja pöördus jälle akna poole.

      „Sa olid parim.” Ning lisas vaiksemalt: „Halvim ja parim.”

      „Ma võtaks hea meelega käsile ühe tapetud narkomaani.”

      Hagen muigas virilalt. „Millise neist? Ainuüksi viimase poole aastaga on neid olnud neli. Ükski pole lahendust leidnud.”

      „Gusto Hanssen.”

      Hagen ei vastanud, vaatas vaid ikka veel uurivalt inimesi, kes väljas muruväljakul pikutasid. Mõtted tulid automaatselt. Sotsiaalabi kuritarvitajad. Päevavargad. Terroristid. Miks ei näinud ta selle asemel hoopis tööd rabavaid inimesi, kes lubasid endale septembripäikeses paar tunnikest puhkust? Politseiniku silm. Politseiniku kanapimedus. Ta kuulas poole kõrvaga selja tagant kostvat Harry häält.

      „Gusto Hanssen, üheksateist. Politseile vana tuttav, narkoärikas ja narkar. Leiti kaheteistkümnendal juulil surnuna ühest Hausmanns gate korterist. Suri rinnas olevast kuulihaavast tekkinud verekaotusse.”

      Hagen naeris laginal. „Miks sa soovid ainsat juhtumit, mis on juba lahendatud?”

      „Ma arvan, et sa tead.”

      „Tean küll,” ohkas Hagen. „Kuid isegi siis, kui ma oleks su jälle tööle võtnud, oleks sa saanud ühe neist teistest juhtumitest. Võmmiloo.”

      „Ma tahan seda.”

      „Põhjuseid, miks sa seda juhtumit kunagi ei saa, Harry, on umbes sada.”

      „Näiteks?”

      Hagen pöördus Harry poole. „Esimesest piisab. Juhtum on lahendatud.”

      „Ja peale selle?”

      „Et see ei ole mitte meie, vaid kripo juhtum. Et mul pole vakantseid kohti ja üritan hoopis neid vähendada. Et sa kuulud isikliku seotuse tõttu taandamisele. Kas ma pean jätkama?”

      „Mhm. Kus ta on?”

      Hagen osutas aknast välja. Üle muruväljaku pärnade kollaste kroonide taha jääva halli kivihoone suunas.

      „Botsenis,” ütles Harry. „Eeluurimisvanglas.”

      „Esialgu.”

      „Külastamiskeeld?”

      „Kes su Hongkongist üles otsis ja sulle sellest rääkis? Kas …”

      „Ei,” katkestas Harry.

      „Siis?”

      „Siis.”

      „Kes?”

      „Võib-olla lugesin ma sellest netis.”

      „Vaevalt,” ütles Hagen kiretu naeratuse ja külma pilguga. „Juhtum oli ajalehes üks päev, enne kui unustati. Ja seal ei olnud ühtegi nime. Kõigest teade narkootikumide mõju all olevast narkarist, kes oli teise narkari uimastite pärast maha lasknud. Mis ei huvita mitte kedagi. Ei midagi silmapaistvat.”

      „Välja arvatud see, et tegu oli kahe teismelise noormehega,” ütles Harry. „Üheksateist. Ja kaheksateist.” Tema hääletoon oli muutunud.

      Hagen kehitas õlgu. „Piisavalt vanad, et tappa, piisavalt vanad, et surra. Nad oleks peale uut aastat sõjaväkke kutsutud.”

      „Saad sa asja nii korraldada, et ma saaks temaga rääkida?”

      „Kes sind informeeris, Harry?”

      Harry sügas kukalt. „Üks sõber kriminaaltehnilisest osakonnast.”

      Hagen naeratas. Seekord naeratasid ka silmad. „Oled sa alles tegelane, Harry. Niipalju, kui mina tean, on sul politseis vaid kolm sõpra. Bjørn Holm krimitehnilisest osakonnast. Ja Beate Lønn krimitehnilisest osakonnast. Nii et kumb see oli?”

      „Beate. Korraldad sa siis kokkusaamise?”

      Hagen oli kirjutuslaua serval istet võtnud ja uuris Harryt. Heitis pilgu telefonile.

      „Ühel tingimusel, Harry. Kui sa lubad, et käid sellest loost kauge kaarega mööda. Meie ja kripo vahel on praegu vaherahu ja mul ei ole vaja nendega tülli minna.”

      Harry naeratas hapult. Ta oli nii sügavale tooli vajunud, et võis uurida oma rihmapannalt. „Nii et sina ja kripo kuningas olete nüüd parimad sõbrad?”

      „Mikael Bellman lõpetas kripos. Sealt ka vaherahu.”

      „Saite psühhopaadist lahti? Pidu ja pillerkaar …”

      „Vastupidi,” naeris Hagen kõlatult. „Bellman on lähemal kui kunagi varem. Ta on siin majas.”

      „Raisk. Siin, mõrvaosakonnas?”

      „Hoidku jumal selle eest. Ta on juhtinud organiseeritud kuritegevuse osakonda juba üle aasta.”

      „Teil on koguni uued osakonnad.”

      „Nad СКАЧАТЬ