Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes oli näost veel kahvatum kui enne, pöördus ja vaatas ringi, paljastatud mõõk käes.

      „Tatiana tõld,” lausus ta lühidalt, kui Jem ja Tessa tema juurde jõudsid. Ta osutas trepi ees seisva sõiduki poole. Selle mõlemad uksed olid lahti. „Küllap otsustas ta külla tulla.”

      „Leidis alles aja…” Gabrieli hääl kõlas vihaselt, aga tema rohelistes silmades peegeldusid hirm ja mure. Tatiana oli nende hiljuti abiellunud õde. Tõllauksel kujutatud kibuvitsapärg on ilmselt tema mehe perekonna vapisümbol, oletas Tessa. Tardunult vaatas nende väike rühm, kuidas Gabriel võttis vöölt pika saabli ja läks tõlla juurde. Tõmmanud selle ukse lahti, tõi noormees kuuldavale vandesõna.

      Gabriel tõmbus tagasi ja vaatas Gideoni poole. „Istmetel on verd,” lausus ta. „Ja… seda.” Torkinud mõõgateravikuga üht ratast, tõstis ta selle neile näha; saabli otsast rippus pika lindina alla haisvat lima.

      Will tõmbas vöölt seeravinoa ja hüüdis valjusti: „Eremiel!” Kui noatera sügiseses valguses kahvatu tähena hõõgvele lõi, osutas ta algul põhja, siis lõuna poole. „Aiad ümbritsevad maja igast küljest ning ulatuvad jõeni välja,” lausus ta. „Tean seda väga hästi: jooksin need ju ühel ööl Marbase deemonit taga ajades risti-põiki läbi. Kus iganes Benedict ka end ei peidaks, vaevalt ta nendest valdustest välja on läinud. Mujal on oht, et teda võidaks näha.”

      „Meie hakkame otsima maja läänepoolselt küljelt. Teie võtate idaosa,” ütles Gabriel. „Kui midagi märkate, hüüdke – siis ühendame jõud.” Hõõrunud mõõgatera vastu kruusa limast puhtaks, kiirustas ta maja nurga taha kaduvale vennale järele. Jemist saadetuna seadis Will sammud teisele poole, Cecily ja Tessa tihedalt kannul. Maja nurga juures jäi Will seisma ning laskis pilgul aias ringi käia ja kuulatas, püüdes märgata midagi ebatavalist. Hetk hiljem andis ta teistele märku, et nood talle järgneksid.

      Kui nad edasi läksid, takerdus Tessa konts heki all olevatesse lahtistesse kivikestesse. Komistanud korraks, ajas ta ennast kohe sirgu, aga Will vaatas kulmu kortsutades tagasi. „Tessa,” lausus ta. Oli aeg, kui noormees oli öelnud talle Tess, aga enam ta seda ei teinud. „Sina ei tohiks meiega kaasa tulla. Sa pole selleks valmistunud. Jää vähemalt tõlda.”

      „Ei jää,” vastas Tessa trotslikult.

      Will pöördus jälle Jemi poole; tundus, nagu püüaks too varjata muiet. „Tessa on sinu kihlatu. Pane sina talle aru pähe.”

      Jem, keppmõõk käes, tuli mööda kruusateed tema juurde. „Tessa, palun tee seda minu heaks.”

      „Sa ei usu, et minagi suudan võidelda,” vastas Tessa, tõmbudes eemale ja vaadates otse poisi hõbedastesse silmadesse. „Sellepärast et ma olen tüdruk.”

      „Ma ei usu, et suudad võidelda, sest sul on seljas laulatuskleit,” ütles Jem. „Õigupoolest ei usu ma, et isegi Will suudaks seda kleiti kandes võidelda.”

      „Sul on ehk õigus,” lausus Will, kel oli kuulmine nagu nahkhiirel. „Aga kas poleks ma ikkagi kaunis pruut?”

      Cecily tõstis käe ja osutas millelegi. „Mis see on?”

      Kõik neli pöördusid vaatama ja nägid, et keegi tormab nende poole. Päike paistis neile otse vastu ja esialgu ei seletanud Tessa silm midagi peale ähmase kogu. Siis läks pilt klaariks ja ta eristas jooksvat tüdrukut. Tolle kübar oli kadunud ja helepruunid juuksed lehvisid tuules. Neiu oli pikk ja kõhn ning kandis eredat fuksiaroosat kleiti, mis oli ilmselt kunagi olnud elegantne, aga nüüd oli rebenenud ja verine. Lakkamatult karjudes sööstis ta nende juurde ning viskus Willi käte vahele.

      Noormees vaarus tagasi ja oleks äärepealt Eremieli käest pillanud.

      „Tatiana…”

      Tessa ei näinud täpselt, kas Will lükkas tüdruku eemale või tõmbus too ise tagasi, aga igatahes eemaldus Tatiana noormehest pisut ning Tessa nägi esimest korda tema nägu. Tüdruk oli kõhn ja nurgeline. Tema juuksed olid liivakarva nagu Gideonil, silmad rohelised nagu Gabrielil ja ta oleks võinud olla päris kena, kui tema näol poleks püsinud jäigalt pahakspanev ilme. Ehkki pisarates ja lõõtsutav, mõjus ta ometi pisut teatraalselt, otsekui teaks väga hästi, et kõigi, iseäranis Willi pilk viibib temal.

      „Mingi üüratu koletis,” halas ta. „Mingi olend… haaras tõllast mu kalli Ruperti ja pani temaga putku!”

      Will lükkas tüdruku pisut kaugemale. „Kuhu ta temaga putkas?”

      Tatiana osutas käega. „S-sinnapoole,” nuuksus ta. „Too elukas lohistas ta Itaalia aeda. Esialgu õnnestus Rupertil koletise lõugade vahelt pääseda, aga too ajas teda mööda teeradu taga ja sai ta uuesti kätte. Ükskõik kui kõvasti ma ka poleks karjunud, l-lahti ta Rupertit enam ei lasknud!” Tatiana silmist purskus uus pisarate valing.

      „Sa karjusid,” sedastas Will. „Kas see oligi kõik?”

      „Ma karjusin kõigest kõrist.” Tatiana näis olevat haavunud. Ta astus Willist eemale ja mõõtis teda oma roheliste silmadega. „Näen, et oled samasugune mühakas kui varemgi.” Tema pilk libises üle Tessa, Cecily ja Jemi. „Härra Corstairs,” lausus ta tseremoniaalselt, nagu viibiksid nad aiapeol. Silmad pilukil, uuris ta Cecilyt. „Ja teie olete…”

      „Oh, Ingel hoidku!” Will trügis temast mööda. Vaadanud korraks naeratades Tessa poole, järgnes Jem talle.

      „Teie ei saa olla keegi muu kui Willi õde,” ütlesTatiana Cecilyle, kui poisid olid silmist kadunud. Tessat ei teinud ta märkamagi.

      Cecily vaatas talle üllatunult otsa. „Olen küll, aga ma ei mõista, kuidas see asjasse puutub. Tessa, kas tuled?”

      „Tulen küll,” vastas Tessa ja läks talle järele; ükskõik kui vastukarva see Willile – või ka Jemile – poleks olnud, ta ei suutnud näha noid kahte hädaohule vastu minevat, ilma et oleks soovinud teada, kus nad viibivad. Hetke pärast kuulis ta selja taga kruusa krudisevat: Tatiana järgnes neile vastu tahtmist.

      Nad kõndisid majast eemale, sinna, kus poolenisti kõrgete hekkide varjus asusid geomeetriliselt kujundatud aiad. Taamal peegeldus päikesevalgus puidust ja klaasist triiphoonelt, mille katust kaunistas kuppel. Oli kaunis sügisilm, karge tuul tõi ninna lehtede hõngu. Tessa kuulis mingit sahinat ning vaatas selja taha jäänud maja poole. Kõrguv valge fassaad oli sile, seda liigendasid üksnes kaarduvad rõdud.

      „Will,” sosistas ta, kui noormees võttis tema käed oma kaela ümbert. Ta tõmbas tüdrukul kindad käest ning viskas rõdu põrandale maski jaJessie juuksenõelte juurde. Siis kiskus poiss endalgi maski eest ja heitis kõrvale; libistanud sõrmedega läbi niiskete juuste, lükkas ta need otsmikult tagasi. Maski alumine serv oli jätnud tema kõrgetele põsesarnadele armitaolised vorbid, aga kui Tessa sirutas käe, et neid puudutada, võttis Will tal tasakesi randmetest ja tõmbas need alla.

      „Ei,” ütles ta. „Las mina puudutan sind enne. Ma olen tahtnud...”

      Sügavalt punastades kiskus Tessa pilgu majalt ja katkestas mälestused, mida hoone endas kätkes. Rühmake oli jõudnud paremat kätt jäävas hekis oleva avauseni. See, mis lehestiku sõõris paistis, pidi ilmselt olema Itaalia aed. Ringi keskel seisid reas antiiksete heeroste ja müütidest tuntud tegelaste kujud. Keskel paiknevas purskkaevus valas Veenus urnist vett, samal ajal kui üle keskpunktist igas suunas kiirguvate jalgaradade seirasid üksteist tühja pilguga Caesar, Herodotos, Thukydides ning teised suured ajaloolased ja riigimehed. Ei puudunud ka poeedid ja näitekirjanikud. Tessa oli jõudnud СКАЧАТЬ