Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga kui ta seda tegi, mõjus see ehmatavalt. „Ta on üleni verine.”

      Gideon kahvatas ja haaras mõõga, mis rippus ukse kõrval olevas kahest pulgast koosnevas varnas. „Juba tulen.”

      Gabriel Lightwood nõjatus Instituudi trepihallis vastu välisust. Kuube noormehel polnud ning tema särk ja püksid olid sarlakpunasest vedelikust läbi imbunud. Avatud uksepoolte vahelt nägi Tessa väljas trepi ees seismas Lightwoodide tõlda, mille küljel oli leeki kujutav vapisümbol. Gabriel oli sellega ilmselt ise sinna sõitnud.

      „Gabriel,” lausus Charlotte leebelt, otsekui püüaks rahustada perutavat hobust. „Gabriel, palun räägi meile, mis juhtus.”

      Gabriel, pikk ja sale, silmis hirm ja pruunid juuksed verega paakunud, pühkis nägu. Tema käed olid samuti verised. „Kus on mu vend? Pean rääkima oma vennaga.”

      „Ta tuleb kohe alla. Saatsin Henry teda kutsuma ja käskisin Cyrilil Instituudi tõlla treppi ajada. Gabriel, kas sa oled haavatud? Kas vajad iratzet?” Charlotte’i hääl kõlas nii emalikult, nagu poleks see poiss teda kunagi Benedict Lightwoodi tooli tagant vaenuliku pilguga mõõtnud ega haudunud koos isaga plaani Instituudi juhtimine temalt üle võtta.

      „Verd on väga palju,” ütles Tessa lähemale astudes. „Gabriel, ega see kõik ometi sinu oma ole?”

      Gabriel vaatas talle otsa. Tessa mõtles endamisi, et näeb teda esimest korda käitumas täiesti loomulikult. Noormehe silmist võis välja lugeda üksnes mõistmatust ja hirmu – tundus, nagu ei saaks ta aru, mis toimub. „Ei… See on nende oma…”

      „Nende? Kellest sa räägid?” Gideon, mõõk paremas käes, kiirustas trepist alla. Tema kõrval olid Henry ja Jem ning tagapool tulid Will ja Cecily. Jem jäi ehmunult seisma ja Tessa mõistis, et peigmees oli näinud teda laulatuskleidis. Jemi silmad läksid suureks, aga juba rüsisid teised temast mööda ning tõmbasid ta endaga kaasa nagu voolust kantud puulehe.

      „Kas isa on haavatud?” jätkas Gideon, jäädes seisma vennast astme võrra kõrgemal. „Oled sa ise haavatud?” Ta sirutas käe, võttis vennal lõuast kinni ja pööras selle enda poole. Ehkki Gabriel oli pikem, võis poisi näol ilmselgelt näha noorema lapse ilmet – kergendust, et vend on seal, ja pahameelesädet, et too kasutab nii käskivat tooni.

      „Isa…” sai Gabriel sõna suust. „Mitte isa, vaid uss.”

      Will turtsatas. Ta kandis varjukütirõivaid, nagu oleks just tulnud treeninguruumist, ning tema niisked juuksed olid meelekohal kähardunud. Tessale ei heitnud poiss pilkugi, aga neiu oli sellega juba harjunud. Will vaatas harva tema poole, kui just hädapärast tarvis polnud. „Meeldiv tõdeda, et oled omaks võtnud meie vaatenurga, Gabriel, ebatavaline on üksnes viis, kuidas sa selle teatavaks tegid.”

      Heitnud Willile etteheitva pilgu, pöördus Gideon uuesti venna poole. „Mida sa öelda tahad, Gabriel? Millega isa hakkama sai?”

      Gabriel raputas pead. „Ta on uss,” kordas ta kõlatult.

      „Ma tean. Ta on Lightwoodide nime porri tallanud ja meile mõlemale valetanud. Isa häbistas meie ema – hävitas ta. Aga meie ei pea olema temataolised.”

      Gabriel kiskus end venna haardest lahti; tema hambad välgatasid vihases grimassis. „Sa ei kuula, mida ma räägin,” ütles ta. „Isa on uss. Uss. Kurat võtaks, ta on muutunud mingiks suureks maotaoliseks olendiks. Nüüd kui Mortmain enam rohtu ei saada, läheb tal järjest halvemaks. Ta muutub. Lõhed, mis varem katsid ainult käsivarsi, on hakanud levima üle kogu keha. Need on ilmunud kämmaldele, kaelale, n-näole…” Gabrieli rohelised silmad peatusid Willil. „See on deemonitaud, kas pole? Sina oled sellega kursis, eks? Kas pole sa sellel alal asjatundja või mis?”

      „Kuule, ära nüüd tee nägu, nagu oleksin mina selle haiguse leiutanud,” lausus Will. „Ma lihtsalt uskusin, et see on tõepoolest olemas. Selle kohta leidub kirjapanekuid – raamatukogu vanades lugudes on mainitud…”

      „Deemonitaud?” sekkus Cecily, näol hämmeldunud ilme. „Will, millest ta räägib?”

      Will avas suu ja tema põsenukid lõid kergelt õhetama. Tessa surus alla huulile kerkiva muige. Cecily oli viibinud Instituudis juba mitu nädalat, aga tema kohalolek oli Willil ikka veel pinnuks silmas. Poiss ei paistnud teadvat, mida hakata peale noorema õega, kes pole enam too laps, kellena vend teda mäletas, ning andis igal sammul märku, et tüdruk ei ole siin teretulnud. Ent ometi oli Tessa näinud, kuidas poiss Cecilyt toas pilguga saadab, silmis seesama kaitsev ja armastav pilk, millega ta mõnikord vaatas Jemi. Mis on deemonitaud ja kuidas sellesse jäädakse, oli kindlasti viimane asi, mida ta soovinuks õele seletada. „Sinul pole tarvis seda teada,” pomises ta.

      Gabriel pöördus Cecilyt vaatama ja noormehe suu vajus üllatusest lahti. Tessa nägi, kui tähelepanelikult ta tüdrukut vaatab. Willi vanemad peavad ilmselt mõlemad olema väga ilusad, arutles Tessa endamisi, sest Cecily oli niisama kaunis, nagu Will oli nägus – samasuguste säravmustade juuste ning jahmatamapanevalt siniste silmadega. Cecily vastas julgelt Gabrieli pilgule ning tema näolt võis välja lugeda uudishimu; küllap mõtles ta, kes küll on see poiss, kel näis olevat tema venna vastu nii suur vimm.

      „Kas isa on surnud?” nõudis Gideon häält kõrgendades. „Kas deemonitaud on ta tapnud?”

      „Tapnud mitte,” vastas Gabriel. „Muutnud. Tõbi on teda muutnud. Mõne nädala eest laskis isa meie majapidamise Chiswicki kolida. Miks, seda ta ei öelnud. Paar päeva tagasi lukustas isa end kabinetti. Ta keeldus sealt välja tulemast – olgu või sööma. Täna hommikul läksin, mõeldes teda üles ajada. Kabineti uks oli hingedelt maha kistud. Mööda koridori kulges… mingi limane jälg. Läksin selle järgi trepist alla aeda.” Noormees laskis pilgul vaikseks jäänud trepihallis ringi käia. „Ta oli muutunud ussiks. Saad nüüd aru, millest ma räägin?”

      „Kas poleks ehk võimalik,” kostis tekkinud vaikuses Henry hääl, „talle… ee… jalaga peale astuda?”

      Gabrieli pilk väljendas tülgastust. „Vaatasin aias ringi ja leidsin osa teenijaid. Kui ütlen osa, siis pean silmas just seda. Nad olid rebitud… tükkideks.” Poiss neelatas ja langetas pilgu oma veristele rõivastele. „Siis kuulsin mingit kõrget ulguvat heli. Pöördusin ning nägin teda enda poole tulemas. Suurt silmitut ussi, kes meenutas mingist legendist pärit lohet. Tema päraniaetud suust paistsid pistodadena teravad hambad. Pöördusin ja tormasin talli poole. Uss vingerdas mulle järele, aga mul õnnestus hüpata pukki ja kihutada väravast välja. Too elukas… isa… ei hakanud mind jälitama. Küllap ei taha ta end rahva seas näidata.”

      „Aa,” sedastas Henry. „Peale astumiseks on ta järelikult liiga suur.”

      „Ma poleks tohtinud põgeneda,” ütles Gabriel vennale otsa vaadates. „Oleksin pidanud jääma sinna ja elukaga võitlema. Ehk oleks andnud temaga rääkida. Võib-olla on temas ikka veel kusagil peidus meie isa.”

      „Aga võib-olla oleks ta sind pooleks kaksanud,” sekkus Will. „See, mida kirjeldasid, on taudi viimane järk – haige muutub deemoniks.”

      „Will!” Charlotte laiutas käsi. „Miks sa sellest varem ei rääkinud?”

      „Teate ju ise ka, et raamatukogus leidub deemonitaudi kirjeldavaid teoseid,” vastas Will ja tema hääl kõlas haavunult. „Mina ei keelanud kellelgi neid lugeda.”

      „Jah, aga kui oli oodata, et Benedict muutub tohutu suureks maoks, võinuksid seda ikkagi mainida,” õiendas Charlotte. „See oleks СКАЧАТЬ