Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selleks otstarbeks õmmelduid; musta sõjaväemundri moodi ülikonna varrukasuid ümbritsevad kuldkandid ning kraed ja nööbiliistu kaunistavad kuldsed ruunid.

      Poiss näeb nii noor välja. Nad mõlemad on noored. Tessa teadis, et on ebatavaline abielluda seitsmeteistkümne- ja kaheksateistkümneaastasena, aga nad jooksid võidu ajaga.

      Jemi elukella vedru ei tohtinud enne maha käia.

      Tüdruk tõstis käe kurgu alla ja tundis kellavärgiinglit tuttavlikult võbelemas, tema tiibu oma peopesa kriipimas. Õmblejanna tõstis pilgu ja silmitses Tessat murelikult. Tema ei kuulunud nefilimide hulka, vaid oli maapealne, aga õnnistatud selgeltnägemisvõimega nagu kõik varjuküttide teenijad. „Kas soovite, et võtaksin pitsi ära, preili?”

      Enne kui Tessa jõudis vastata, koputati uksele ja kostis tuttav hääl. „Jem siin. Tessa, kas sa oled seal?”

      Charlotte ajas end pulksirgeks. „Oh ei! Ta ei tohi sind selles kleidis näha!”

      Tessa jäi talle jahmunult otsa vaatama. „Mispärast siis ometi?”

      „Varjuküttide tava järgi tähendab see halba!” Charlotte tõusis jalule. „Kähku! Poe riidekapi taha peitu.”

      „Riidekapi taha? Aga…” Tessa kiljatas, jõudmata lauset lõpetada; haaranud tüdrukul ümber kinni, talutas Charlotte ta riidekapi taha, nagu politseinik võiks teha mõne iseäranis tõrksa kurjategijaga. Charlotte’i haardest vabanenud, silus Tessa kleiti ja tegi naisele grimassi; koos piilusid nad nurga tagant, kuidas õmblejanna, heitnud neile ehmunud pilgu, ukse lahti tegi.

      Tekkinud avasse ilmus Jemi hõbedane pea. Poiss nägi välja pisut räsitud ning kuub rippus tal seljas viltu. Kimbatuses vaatas ta ringi, ent siis peatus tema pilk pooleldi riidekapi nurga taha peitunud Charlotte’il ja Tessal. „Jumal tänatud,” lausus Jem. „Mul polnud aimugi, kus te võiksite olla. All on Gabriel Lightwood ning lööb kohutavat lärmi.”

      „Kirjuta neile, Will,” ütles Cecily Herondale. „Palun. Kas või üks kiri.”

      Will heitis higist märjad mustad juuksed näolt ja vaatas talle vihaselt otsa. „Jalad õigesse asendisse,” vastas ta ainult. „Üks siia, teine siia,” osutas ta pistoda otsaga.

      Cecily ohkas ja seadis jalad paika. Tüdruk oli teadnud, et asend on vale; ta oli liikunud meelega kohalt, et Willi ärritada. Venda oli nii lihtne vihastada, seda mäletas Cecily juba ajast kui too oli olnud kaheteistkümnene. Toonagi pruukis tal üksnes ärgitada poissi midagi tegema – näiteks nende mõisamaja järsu katuse harjale ronima –, kui juba see juhtus: venna silmis süttis vihane sinine tuluke, lõuapärad pinguldusid ning mõnikord lõppes asi murtud jala- või käeluuga.

      Muidugi polnud peaaegu täiskasvanud Will, noormees, kes praegu tema ees seisis, seesama vend, keda ta mäletas lapsepõlvest. Will oli muutunud varasemast äkilisemaks ja ühtlasi endassetõmbunumaks. Poisis olid ühendatud nende ema ilu ja isa kangekaelsus ning nagu ta kartis, kütkestasid ka venda pahed, ehkki seda viimast oletas ta üksnes Instituudi asukate seas levivate sahinate põhjal.

      „Tõsta tera,” lausus Will. Tema hääl oli sama jahe ja asjalik kui Cecily õpetajannal.

      Cecily tõstis noa. Oli läinud aega, enne kui ta harjus kandma lahingurõivaid – laia tuunikat ja pükse, vöökohta ümbritsevat rihma. Nüüd liikus ta nendes sama vabalt kui omaenda kõige avaramas öösärgis. „Ma ei mõista, miks ei võiks sa neile kirjutada. Ühtainsat kirja.”

      „Mina jälle ei mõista, miks ei võiks sa koju tagasi pöörduda,” vastas Will. „Kui sina nõustuksid Yorkshire’i naasma, ei peaks sa enam vanemate pärast muretsema ja mina võiksin kanda hoolt…”

      Cecily, kes oli seda juttu juba tuhat korda kuulnud, ei lasknud vennal lõpetada. „Tahad veame kihla, Will?”

      Cecily oli ühtaegu rahul ja pettunud, nähes, kuidas Willil lõid silmad särama nagu isalgi neil puhkudel, kui härrasmehed tegid isekeskis kihlveo ettepanekuid. Mehed käitusid nii ettearvatavalt.

      „Mis kihlveost sa räägid?” Will astus sammukese õe poole. Tal olid seljas lahingurõivad; Cecily nägi venna randmete ümber keerduvaid märke, kurgu all olevat mnemosyne ruuni. Mõnda aega oli talle tundunud, et märgid mõjuvad nahal inetud, aga nüüd oli ta nendega harjunud – samamoodi kui lahinguvarustusega, Instituudi kõrgete vastukajavate seintega ning iseäralike asukatega.

      Tüdruk osutas nende ees oleva seina poole. Sellele oli musta värviga maalitud vanamoeline märklaud – suur sõõr, mille sees paiknes väiksem. „Kui taban kolm korda selle keskmesse, pead kirjutama isale ja emale, kuidas sa elad. Pead rääkima neile needusest ning selgitama, miks sa lahkusid.”

      Willi ilme muutus kinniseks, otsekui oleks temas sulgunud mingi uks; nõnda juhtus alati, kui tüdruk selle palvega lagedale tuli. Aga teisalt, „Sa ei taba kunagi kolme korda järjest, Cecy.”

      „Noh, miks ei võiks sa minuga siis kihla vedada, William?” Cecily kutsus venda nimme täisnimega. Ta teadis, et tema suust tulnuna see vennale ei meeldi, ehkki kui nõnda ütles tema sõber – ei, parabatai; pärast Instituuti tulekut oli ta selgeks saanud, et need on kaks täiesti erinevat asja – Jem, näis Will pidavat seda hellitusnimeks. Võib-olla peitus põhjus selles, et vend mäletas ikka veel Cecilyt endale töntsakatel jalgadel järele jooksvat ja hingeldades „Will, Will” hüüdvat. Cecily polnud kunagi kutsunud teda Williamiks, ikka ainult Williks või kõmripäraselt Gwilymiks.

      Willi silmad, tumesinised nagu Cecilyl endalgi, ahenesid. Kui ema oli armastavalt öelnud, et Willist kasvab kord südametemurdja, oli Cecily teda alati umbusklikult seiranud. Toona oli vend olnud pikkade käte ja koibadega poisiklutt – kondine, rebitud rõivastega ja alatasa määrdunud. Nüüd pidi temagi tunnistama, et emal oli olnud õigus; ta märkas seda kohe Instituudi söögituppa astudes – vend oli end jahmunult püsti ajanud ja Cecily oli mõelnud: see ei saa olla Will.

      Venna silmad, nende ema silmad olid jäänud pidama temal ja Cecily oli näinud nendes viha. Will polnud teda nähes rõõmus – kaugel sellest. Kui tema mälestustes püsis mustlaslikult metsiku tumeda juuksepahmakaga kõhn poiss, riietes lehepraht, siis seal seisis too pikk hirmuäratav mees. Sõnad, mida ta oli valmistunud kuuldavale tooma, hääbusid huulil ning ta oli vennale sama mornilt vastu põrnitsenud. Nõnda oli see kestnud seniajani: Will talus tema ligiolekut halvasti varjatud pahurusega just nagu kinga sisse sattunud kivikest, mis ei tee just haiget, kuid annab endast kogu aeg tüütult märku.

      Cecily keskendus, ajas lõua püsti ja valmistus viskama esimest nuga. Will ei teadnud – ning saladuseks pidi see tema ees jäämagi –, kui palju tunde ta oli veetnud selles ruumis üksi harjutades, õppides tasakaalustama käes noa raskust, avastades, et hea vise algab tagantpoolt keha. Ta laskis mõlemad käed sirgelt rippu, tõmbas seejärel parema tagasi, tõstis selle pea taha ning vibutas siis koos keha raskusega ette. Noa ots oli nüüd märklauaga ühel joonel; ta laskis terariista lendu ja rapsas käe õhku ahmides tagasi.

      Nuga tungis, ots allpool, täpselt märklaua keskel seina.

      „Üks,” lausus Cecily Willi poole pöördudes ja iseteadlikult muiates.

      Heitnud talle külma pilgu, tõmbas Will ühe jõnksuga noa seinast ja andis talle tagasi.

      Cecily viskas. Teine vise tabas nagu esimenegi märklauda ja jäi sellesse pidama, võnkudes nagu pilkavalt vibutav sõrm.

      „Kaks,” sõnas Cecily hauataguse häälega.

      Lõuapärad СКАЧАТЬ