Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kellele siis?” küsis Jem põhjendatult. Vestluse ajal oli ta liikunud Tessale lähemale. Nüüd seisid nad kõrvuti ja nende käeseljad puutusid kokku.

      „Klaavile. Postiljonile. Meile. Ükskõik kellele,” vastas Will ja mõõtis Gabrieli vihase pilguga; värv oli hakanud tolle näkku tagasi pöörduma ja noormees paistis olevat raevus.

      „Ma ei ole paberitega idioot…”

      „Kui sul pabereid pole, ei tähenda see veel, nagu oleksid tark,” pomises Will.

      „Ning nagu ma teile juba rääkisin, istus isa viimasel nädalal kabinetis luku taga…”

      „Ja sul ei tulnud pähegi seda asja lähemalt uurida?” andis Will vastu.

      „Sa ei tunne meie isa,” lausus Gideon kõlatult nagu ikka neil harvadel puhkudel, kui ei olnud võimalik oma perekonnast rääkimist vältida. Ta pöördus uuesti venna poole, pani käed talle õlgadele ja kõneles temaga rahulikul summutatud häälel, nii et keegi teine ei kuulnud.

      Seistes Tessa kõrval, tõmbas Jem väikese sõrme konksu ja libistas ümber tüdruku oma. Viimastel kuudel oli Tessa peigmehe armastava žestiga nii harjunud, et ulatas mõnikord automaatselt käe, kui Jem ligiduses viibis. „Kas see on su laulatuskleit?” küsis noormees vaikselt.

      Tessa ei saanud vastata, esiteks ilmus uksele Bridget, hoides süles lahinguvarustust, ning teiseks pöördus Gideon nende poole ja lausus: „Chiswick. Peame minema Chiswicki. Gabriel ja mina läheme, kui keegi teine ei taha tulla.”

      „Üksinda?” sõnas Tessa, piisavalt jahmunud, et sekkuda. „Miks ei teata te teistele, et nad teiega kaasa…”

      „Klaav,” sõnas Will, kelle sinistes silmades oli süttinud säde. „Ta ei taha, et Klaav tema isast teada saaks.”

      „Kas sina tahaksid?” küsis Gabriel ägedalt. „Kui see oleks sinu perekonna liige?” Tema huuled kõverdusid. „Aga mis seal ikka. Sina ei tea ju niikuinii, mida tähendab olla ustav oma perekonnale …”

      „Gabriel.” Gideoni hääles kõlas etteheide. „Ära räägi Williga nõnda.”

      Gabriel näis olevat üllatunud ning Tessa ei osanud seda talle süüks panna. Gideon teadis nagu kõik teisedki Instituudi asukad Willi needusest, usust, mis oli põhjustanud tema vaenuliku hoiaku ja järsud maneerid, aga see oli nende siseasi ja kõrvalistele ei olnud sellest räägitud.

      „Tuleme teiega kaasa. Muidugi tuleme teiega kaasa,” ütles Jem, lastes Tessal käest lahti ja astudes ette. „Gideon osutas meile teene. Me ei ole seda unustanud, ega ju, Charlotte?”

      „Mõistagi mitte,” vastas Charlotte ja pöördus. „Bridget, lahinguvarustus…”

      „Kui mugav, mul on lahingurõivad juba seljas,” lausus Will, vaadates, kuidas Henry kuue varjukütijaki ja relvavöö vastu vahetab; Jem oli ametis sellesamaga ning kogu hall oli ühtäkki sagimist täis – Charlotte seletas midagi Henryle vaikse häälega, hoides kätt kõhu juures. Tessa pööras pilgu sellelt perekondlikult stseenilt kõrvale ning nägi kahte allakummardunud pead – üks hele, teine tume. Jem seisis Willi kõrval ja joonistas, stele käes, sõbra kaela küljele ruuni. Cecily silmitses venda, nägu mossis.

      „Eks ole mugav, et minulgi on lahingurõivad juba seljas,” kuulutas ta.

      Willi pea nõksatas püsti ning Jem tõi kuuldavale pahase hüüatuse. „Cecily, ära mitte mõtlegi.”

      „Sul pole mingit õigust mind käskida ega keelata.” Tüdruku silmad välgatasid. „Ma tulen teiega kaasa.”

      Will pööras pea Henry poole, aga too kehitas andekspaluvalt õlgu. „See õigus tal tõepoolest on. Ta on juba peaaegu kaks kuud treeninud…”

      „Ta on alles väike tüdruk!”

      „Sa ise tegid viieteistkümneselt sedasama,” sõnas Jem vaikselt. Will pöördus ägedalt tema poole. Hetke vältel näisid kõik hinge kinni hoidvat – isegi Gabriel. Jem pidas Willi pilgule vastu ning Tessal oli nagu paaril varasemalgi korral tunne, et nende vahel käib vaikiv kahekõne.

      Will ohkas ja langetas laud. „Nüüd puudub veel, et Tessa tahaks samuti tulla.”

      „Muidugi tulen mina ka,” lausus Tessa. „Ma pole küll varjukütt, aga minagi olen treeninud. Minuta Jem ei lähe.”

      „Aga sul on laulatuskleit seljas,” sõdis Will vastu.

      „Noh, nüüd kui te kõik olete seda juba näinud, ei saa ma niikuinii selles mehele minna. Halb enne, nagu sa tead.”

      Will pomises kõmri keeles midagi, millest polnud võimalik aru saada, aga mis kõlas, nagu oleks ta alla andnud. Jem naeratas Tessale halli teisest otsast – põgusalt ja veidi murelikult. Siis läks Instituudi uks lahti, lastes sügispäikese valgusel sisse tulvata. Lävel seisis hingeldav Cyril.

      „Teine tõld on ees,” ütles ta. „Kes siis kaasa tulevad?”

      Konsul Josiah Waylandile

      Nõukogult

      Lugupeetud härra, nagu te kahtlemata teate, hakkab teie kümneaastane teenistusaeg lõpule jõudma. On aeg määrata ametisse uus konsul.

      Meie omalt poolt oleme tõsiselt kaalunud mõtet seada sellele ametikohale üles Charlotte Branwell neiupõlvenimega Fairchild. Ta on teinud Londoni Instituudi juhina tublit tööd, mille kiidate usutavasti heaks ka teie, olles ta isa surma järel ametisse määranud.

      Teie arvamus ja hinnang on meile väga tähtsad, seepärast näeksime rõõmuga, et jagate meiega mõtteid, mis teil selle kohta on ehk tekkinud.

      Nõukogu nimel suurima lugupidamisega

      Teie Victor Whitelaw, inkvisiitor

      2

      VALLUTAJA VAGEL

      Ning hullusest tiine ja pattudest turd see õõvastav näitemäng.

EDGAR ALLAN POE, „VALLUTAJA VAGEL”

      Kui Instituudi tõld Chiswickis Lightwoodide maja väravast sisse logistas, oli Tessal võimalik ümbrust lähemalt silmitseda – erinevalt eelmisest korrast, kui ta oli viibinud siin ööpimeduses. Pikk puudega palistatud kruusatee viis tohutu suure maja juurde ja tegi selle ees kaare, moodustades ümberpööramiskoha. Hoone oma selgete sümmeetriliste joonte ja puhaste sammastega meenutas tüdrukule kangesti joonistusi, millel oli kujutatud Kreeka ja Rooma antiikseid templeid. Trepi ees seisis tõld ja aedades hargnes kruusatatud teeradade võrgustik.

      Tuli tunnistada, et aiad on ilusad. Oktoobriski veel ääristasid puude vahel kulgevaid hoolitsetud aiateid pronksjasoranžide, kollaste ja tumekuldsete krüsanteeemide peenrad. Kui Henry nende tõlla peatas, astus Tessa Jemist toetatuna sõidukist välja ja kuulis vee vulinat: küllap on mingi oja sängi muudetud ja pandud see aiast läbi voolama, mõtles ta. Ümbrus oli nii kaunis, et ehkki Tessa tundis ära tee, mida mööda ta tol ööl ümber maja oli läinud, suutis ta üksnes hädavaevu seostada seda paigaga, kus Benedict oli korraldanud oma kuratliku balli. See tee viis majatiivani, mis paistis olevat hiljaaegu juurde ehitatud…

      Nende taga peatus Lightwoodide СКАЧАТЬ