Veretasu. Oskar Lõvi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maha ja võtsid nende riided.

      „Kas tapsite nad? Oo, paraku, või lõite maha. Mis nüüd saab?”

      „Ei saa midagi, me kaome varsti.”

      „Ja viite meid kaasa?”

      „Viime täna endi naised, aga tuleme hiljem teie järele.”

      „Kas meie mehi polegi teiega? Oi, heldeke, või neid ei olegi! Millal nemad tulevad?”

      Meestel oli palju tegemist, et jõuda naisi rahustada. Ühed kippusid sedamaid koos nendega koju, teised hädaldasid tapetud vahtide pärast, kolmandad halisesid, et neil tuleb veel oodata päästmist. Kalle oli aga siirdunud laagrisse ja leidis sealt oma surnud poja. Ta jäi sinna hulgaks ajaks ja viimaks läks Õnnemeel talle järele.

      Mehed olid masendatud lapse surmast. Nad toibusid alles siis, kui naised hakkasid hädaldama nende ohu pärast, sest vahtkond oli veel vahetamata ja seda oodati igal hetkel.

      Suurim häda oli, et Juta ja Linda ei olnud kohal. Tuli oodata. Aga kaua? Kus? Iga hetk varitses oht, igast kandist võis keegi ootamatult ilmuda ja neid avastada. Mehed olid küll kõik põhjalikult ette valmistanud, olid valinud hea aja ja rõõmustasid ka vangide asukoha üle, et see oli sadama ümbruses või linnuse taga, aga ometi oli neid tabanud ebaõnn, mida ei võinud ette näha: õhtused tööd.

      „Kas ka öösiti käite tööl?” küsis Õnnemeel erutatult.

      „Mõnikord juhtub… kui jäetakse kauaks… tulevad siis öösel.”

      „Mis tööd te teete?”

      „Tassime kive, tõstame kive – ehitame müüri.”

      „Ehitate müüri? Mis müüri?”

      „Linnuse müüri, rüütlite kaitsemüüri…”

      „Oh, te roojased, või panevad naisi endale kaitsemüüri ehitama! See ju meeste töö.”

      Õnnemeel kiristas hambaid.

      Mehed otsustasid oodata. Kalle mähkis poja palakasse ja kandis ta välja, otsustas võtta laiba kaasa. Ringimatkajad mungad olid rahvale seletanud, et kristlaste Jumal suudab surnuid äratada ellu. Küllap mõni papp suudab sedasama, kui talle hästi maksta, arvas ta ja võttis selles usus lapse laiba kaasa. Nad tõmbusid siis laagritagusesse võsasse ja valvasid seal teed, mis tuli linnuse poolt laagrisse. Olid valmis tapma iga uut vahti või muud relvakandjat, kes võiks takistada nende kava teostamist.

      Mehed ootasid kaua ja ühtegi vaenlast ei ilmunud silmapiirile.

      Söötsid hobustele viimased kaasavõetud kaerad ja seadsid kõik valmis otseseks sõiduks, kui nende naised tulevad.

      Laager sumises aga nagu mesilaste pere. Õnnemeel oli manitsenud naisi küll vaikusele ja ajanud nad värava pealt ära, aga sisemuses arutleti ja vaieldi edasi ning tülitseti veel pealekauba. Lõpuks muutus kisa nii suureks, et mehed ei suutnud seda vaigistada.

      Korraga ilmus salkkond naisi väravale. Neil olid kompsud kaenlas, palakad üll ja hakkasid minema. Kuhu?

      „Mis me veel ootame, lähme koju,” ütlesid ühed.

      „Vahtisid pole, oleme vabad – lähme,” laususid teised.

      „Oodake, võtke meid kaasa,” hüüdsid kolmandad laagrist.

      Üksildased naised ja juhuslikult allesjäänud tüdrukud kogunesid minekuks. Lastega naised olid jäänud lastega aga paigale. Nood hädaldasid ja nutsid:

      „Millal meie mehed tulevad?”

      „Kas meid ka koju viiakse?”

      „Lapsi me ei jäta siia üksinda…”

      Selles segaduses hakkasid aga öötöölised saabuma. Üksik naine jooksis platsile ja suundus laagrisse. Ta oli saanud põgenema meeste käest, vahtis hirmunult tagasi ja hädaldas:

      „Laske mind läbi, laske ruttu, tulevad viimaks järele.”

      Naine kadus laagrisse, ilma et oleks märganud, mis laagri ees toimus. Õnnemeel ja Kalle seadsid endid võitlusvalmis ja ootasid.

      „Tulevad… naine ütles,” sosistas Õnnemeel.

      „Neid on vist mitu,” lausus Kalle hirmudes.

      Samas ilmusid uued naised. Neil olid sõbad üle silmade ja liikusid kiiresti laagri poole. Üks neist oigas ja teine hoidis kõhtu kinni ning hädaldas:

      „Laske, ärge segage… mis te siin teete?”

      Keegi neist ei märganud, et puudusid väravavahid ja muist naisi oli minekul. Üks viimastest hüüdis tulijatele järele:

      „Kas te ei taha meiega kodumaale minna?”

      Ei olnud mingit vastust. Mehed olid aga kohkunud ja küsisid:

      „Mida see tähendab? Mis nendega on juhtunud?”

      „Nad on alati niisugused, kui tulevad öötöölt,” rahustas keegi vanem naine.

      „Nad on nagu segased peast,” märkis Kalle.

      „Mis tööd nad teevad, et on niisugused?”

      „Tõstavad kive, laovad kive, ehitavad müüri…”

      „Tõstavad kive, laovad kive, ehitavad linnuse müüri,” kordasid mehed segaduses.

      Seal märkas aga Kalle Jutat. Too lähenes kahe teise naise seltsis, pea maas ja sõba üle silmade. Liikusid värava poole. Mees tundis oma naise ja hüüdis ta nime. Too kohkus, kiljatas ja langes kokku. Kalle jõudis talle appi ja võttis sülle. Alles nüüd tundis ta mehe ja hakkas suure häälega nutma. Nuttis üllatusest ja rõõmust. Võttis hulk aega, enne kui Juta rahunes ja sai rääkida.

      „Kust sina siia said?”

      „Tulin… tulime teile järele…”

      „Mis? Te olete ju piigimehed… väravavahid…”

      „Riietusime nõnda, et meid ära ei tuntaks…”

      „Lõid vahid maha ja võtsid nende riided,” ruttas keegi naistest kohe selgitama.

      „Mis? Tapsite nad?”

      „Ei tapnud, lõime lihtsalt maha.”

      „Kus on Linda?” küsis kohe Õnnemeel.

      „Ei tea…”

      „Kas teie ei töötanudki koos?”

      „Ei…”

      „Ehitasite müüri?”

      „Mh!..”

      Veelgi saabus naisi. Mõned olid sõbadega üle pea, mõned lahtise näoga, mõned halisesid, mõned käisid küürakile ja kõveras, mõned olid aga rahulikud ja hakkasid kohe pärima kodumaale saamise võimalust. Muist naisi oligi asunud teele ja mehed olid juhatanud neile suuna ja koha liivlaste külades, kuhu СКАЧАТЬ