Veretasu. Oskar Lõvi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka südamesse.

      Järgmine päev oli jällegi tööpäev ja naised viidi tööle. Juta jättis Uljase ühe vanema naise hoolitseda. Kive oli juba palju laotud ja hulk müüri ehitatud, kuid seda tuli edasi teha, mis pidi piirama linnuse ja kaitsema seesolijaid rünnakute vastu. Naised kuulsid aga, et riialased olid ise käinud kaugete maade taga pärismaalasi ründamas ja eestlasi vallutamas.

      Palju naisi oli aga raske töö tagajärjel haigestunud ja mitmed neist surnud. Surnud kanti välja ja uusi naisi toodi teistest laagritest asemele. Nood viimased teadsid jutustada, et laagreid olevat palju ja laagrisviibijaid veel rohkem. Kõikjal oodati aga päästjaid ja unistati vabadusest.

      Õhtul oli linnavalvur Lindal vastas ja viis ta jälle noore krahvi juurde.

      Too kohtles teda sama lahkesti ja heatahtlikult nagu varemgi. Jällegi pani sööma, istus laua juures ja vahtis Lindat. Too oli aga morn ja nutuse näoga. Pundunud silmalaud olid küll kadunud, aga nutune nägu seisis muutmata. Nooruk oli mures. Ta ei saanud jätkata maalingut. Kui ta oli pannud Linda istuma ja eemaldus teda vaatama, lõi käega ja pani skitsi kõrvale. Katsus siis naist lõbustada. Näitas talle jällegi jumalaema pilte, tõi mitmesuguseid kaunistusi ja ilusaid asju näha ja kõneles. Oli veelgi juurde õppinud hulga eestikeelseid sõnu ja Linda taipas palju mõtteid. Kordas aga tihti: „Lindakene… Lindakene…” Istus viimaks ta ette ja paitas tema põske. See paitamine tuli Lindale sedavõrd ootamata, et ta purskas naerma, kuid naeris läbi pisarate.

      Nooruk kargas püsti, lõi ristimärgi ette ja hüüdis:

      „Eureka!.. Eureka!”

      Nutvat jumalaema tahtis ta nüüd maalida. Palus Lindat olla samas seisundis ja hakkas joonistama uut skitsi. Linda istus ja ootas.

      Võttis tükikese aega, kui valmis uus visand. Ja kui Linda seda nägi, siis imestas. Suure risti all seisis tema kummargil ja nuttis, ristil rippus aga inimese kuju. Ta ei tajunud midagi, kuid nooruk oli täis vaimustust ja jooksis rõõmutsedes toas ringi. Ta oli saavutanud midagi enamat, kui oli soovinud.

      Nüüd jätkusid poseerimised. Linda toodi igal õhtul noore krahvi juurde ja too töötas palavikuliselt maali kallal. Vahest tegi ta pausi, õpetas Lindale keelt ja küsis ise uusi eestikeelseid sõnu. Suurem raskus oli tal saada Lindalt nutva naeratuse kordamist. Jumalaema pidi oma poja risti all nutma, kuid nutus pidi peituma rõõm – rõõm rahu pärast. Õnnistegijat oli õnnistatud maapealse rahuga ja nuttev ema tundis sellest rõõmu, kuid läbi pisarate. „Au olgu Jumalale kõrges, rahu maa peal ja inimestel hea meel…” oli lauldud kirikus ja nooruk tahtis panna selle lõuendile.

      Selleks vajas ta Lindalt naeratust läbi pisarate. Katsus ise aidata selleks kõigiti kaasa, et kutsuda välja vastavat ilmet naise näol.

      „Oled vilets orjanaine – nuta!”

      Linda tegi nutuse näo.

      „Oled ilus inglike – naera!”

      Linda naeratas.

      Aga see kõik polnud seda, mida ta vajas. Ei olnud ehtsust ja puudus loomulikkus. Linda ei saanud korrata loomulikku härdust, nagu see oli juhtunud ühel eelmisel õhtul. Kuid vaatamata sellele töötas nooruk maali kallal usinasti edasi.

      Lindal tuli tuju naljatada. Ta ei kartnud enam meest, nagu alguses, ja tahtis talle teha nalja. Ta ajas huuled punni ja vahtis maalimist silma nurgast. Kui mees teda vaatas, hakkas ta laialt naerma.

      „Palun mitte,” lausus ta.

      „Ei saa…”

      „Lindakene, noh…”

      „Ei saa…”

      Nooruk vaotas nüüd sõrmega Linda huultele ja surus need tagasi. Niipea kui ta sõrme ära võttis, läksid huuled jällegi punni.

      „Ah-ah-haa!” naeris ta südamest. „Palun, Lindakene!”

      „Suudle! Siis lähevad tagasi…”

      Nooruk kohmetus, läks näost tõsiseks ja küsis:

      „Mis?..”

      „Suudle…”

      Linda haaras ise nooruki pea käte vahele ja suudles teda huultele.

      Järgnes hetk vaikust. Naeratus noormehe näolt oli kadunud, ta vahtis säravate silmadega Lindat ja hüüdis siis suures vaimustuses:

      „Ilus naine… ilus, ilus, ilus Madonna.”

      Ta ei teadnud isegi mis teha. Langes siis Linda ette põlvili ja hakkas suudlema tema käsi.

      Maalimine oli katkenud. Mees põles vaimustusest. Kordas Lindale ülistavaid sõnu, paitas tema juukseid ja haaras korraga ise ta pea käte vahele ja suudles. Suudlus oli tuline ja Linda ehmus. Tundis verd oma huultel. Nooruk oli isesugune mees, isesuguste omadustega, mõtles ta. Tal hakkas hirm ja ta otsustas sedamaid ära minna.

      „Ma hakkan nüüd minema…”

      „Mis?!”

      „Pean minema, õepoeg on haige – ta ootab.”

      „Nein, nein, nein… ei, ei, ei… oh, Lindakene!”

      „Palun väga!”

      „Palud väga?”

      „Ja…”

      Mees allus. Tõstis sedamaid lõuendi nurka, pani maalimisesemed kõrvale ja riietus Linda saatmiseks. Temale üliriiet selga aidates embas kramplikult Lindat ja suudles jälle huultele. Linda hoomas vere soojust jällegi huultel ja neelatas. „Isesugune mees,” mõtles ta jälle.

      Teel ei rääkinud nad palju. Nooruk oli tõsine ja vaikne. Iga künka või kivi juures teel võttis ta Linda käe ja juhtis ta sammu. Poolel teel ta andis Linda valvurile üle.

      „Homme tulen sulle vastu,” ütles ta jumalaga jätul.

      Seesama liivlane oli jälle ta saatjaks. Linda samm oli aga kerge ja mehel tuli end pingutada, et talle järele jõuda. Enne laagrivärava juurde jõudmist haaras Linda ise valvuri ümbert kinni, kallistas teda ja lausus:

      „Head ööd, sa tubli mees…”

      Valvur jäi sambana keset pimedat õhtut seisma.

      14

      Noor krahv oli piiskop Albert õepoeg ja nende sugukonna „enfant terrible”. Tema ema oli piiskopi poolõde, kes oli abiellunud ühe alamsaksi krahviga, too oli aga oma rahutu iseloomu tõttu ja au ning võimu janus käinud sõdimas kolmandas ristisõjas ja oli läinud ka neljandasse, kuhu oli aga jäljetult kadunud. Ema ise oli kasvatanud oma ainsat poega ja oli tema andekusest vaimustatud. Poeg oli silma paistnud oma maalimise andega ja oli õppinudki ühe Bremeni meistri juures maalimist. Ühe tema töö pärast oli tekkinud tal kellegagi auhaavamise kaklus, kusjuures oli tapnud oma vastase, saades ka ise haava küljesse. Pattude lunastamise pärast oligi onu värvanud ta kohe ristisõtta püha neitsi Maarja maale, kuhu ta koos teistega samal suvel saabus. Et noorukil polnud kogemusi ega oskust sõdimise alal, siis oli piiskop pannud ta Riia linnuse valvekorra ülemaks. Seda ametit ta pidaski oma pattude lunastamise saavutamiseks.

      Nüüd istus ta piiskopi ooteruumis ja ootas audientsi. Saades selle jutule, СКАЧАТЬ