Veretasu. Oskar Lõvi
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Veretasu - Oskar Lõvi страница 27
Название: Veretasu
Автор: Oskar Lõvi
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789985330203
isbn:
„Ja nüüd on suvehari möödas.”
„Möödas jah… Linda ise arvab, et sünnitus tuleb alles sügisel – see näib olevat ka imelik… alles sügisel, ise juba paks.”
Nõid vilistas omaette ja vahtis silmanurgast Õnnemeelt. Tegi jalakannaga augu maa sisse ja keeras selles oma kepiotsa. Viimaks küsis muiates:
„Kas naine ei ole jäänud ehk vahepeal rasedaks?”
„Mida sa sellega mõtled?”
„… ilma sinuta…”
„Kuidas?”
„Noh, mõtlen, et kellestki teisest mehest.”
„Ei!.. Tal pole kedagi teist olnud, ma tean seda.”
Nõid vaikis. Talle tundus imelikuna, et Õnnemeel niiviisi pead murdis ja ei tulnud mõttele, mis võinuks Lindaga vangipõlves juhtuda. Kõikjal oli teada, et vallutajad väed vägistavad naisi ja kasutavad orjatare endi lõbudeks. Viimaks lausus ta:
„Kas sa ei mõtle, et vangipõlves…”
„Arvad sa?”
„Mõnedki naised on toonud sealt võõraid lapsi kaasa.”
„On see võimalik? Nad olid ju vangis… aias.”
„Kõik võinuks juhtuda… rüütlid käisid aias.”
Õnnemeel kohkus. Ta nagu ärkas uuest mõttest, lõi rusikaga vastu pead ja värahtas. Nõia sõnad lõid teda tummaks. Tükil ajal ei saanud ta sõna suust, raputas pead ja ümises. Haaras lõpuks nõia käsivarrest kinni ja karjus:
„On see võimalik? Ütle, on see tõesti võimalik, et Linda kannab võõrast last? Tuhat ja tuline! Oi-oi-oi!”
Nõid tõttas meest rahustama.
„Ära siis nüüd nii ahasta! Midagi pole veel kindel, ma ainult oletasin, et see võinuks juhtuda… oota veidike.”
„Mida ma pean ootama?”
„Ära, sõber, ärritu – enne peab jõudma selgusele.”
„Aga kuidas?”
„Väga lihtsalt: ootame sünnituse ära ja loeme sellest ajast kümme kuud tagasi ja siis saame täpselt teada, millal naine jäi rasedaks.”
„Õigus! Sul on õigus, va tarkpea. Teeme, jah, enne kindlaks… aga, aga kuidas? Ma lähen ju ära.”
„Jäta see minu hooleks, küll ma valvan… ja kui tuled tagasi ning sünnitus on olnud, siis ütlen sulle täpselt aja.”
„Ütle jah, ütle tingimata täpselt ja siis arvestame välja, kas on minu laps või mõne röövli oma.”
Õnnemeel rahunes, kuid jäi murelikuks edasi ja Juta juurde siirdudes ei rääkinud ta enam Linda mahasaamisest ja kartusest mitte sõnagi. Kartuse asemel pesitses aga kahtlus ta põues.
20
Venelasi oli valgunud eesti aladele kahelt poolt. Novgorodlased olid tulnud kirdest, olid ületanud Narva jõe ja liikunud siis Vaiga kaudu lõunasse. Pihkvalased olid tulnud aga otsemalt idast ja asunud Ugandisse. Nende mõlemate vägede kavatsus oli nähtavasti seal ühineda ja minna siis Riia peale. Selleks olidki nad saatnud käskjalgu mööda Eestimaad laiali, et kutsuda malevaid nendega ühinema.
Avispeal valitud saadikud läksid kõigepealt novgorodlaste juurde, kes olid asunud laagrisse põhja pool Emajõge. Seal tahtsid nad pääseda suurvürsti jutule. Too lasi kõigepealt küsida, kas neil on sõjaväge. Seda ei olnud.
„Kes teie olete?” pärisid strapid2.
„Oleme kärajate sõnamehed – eestlaste saadikud.”
„Mida soovite?”
„Tahame vürstiga nõu pidada ühise sõjapidamise asjus.”
„Siis rääkige vojevodaga3.”
Neid viidi pealiku juurde, kes sedasama küsis.
„Meil on juba ühendus saarlastega, kes ajavad eestlaste asju,” seletas too.
„Saarlased on ainult üks osa eestlastest, meie oleme aga kogu rahva esindajad.”
„Kas olete siis vürstid või kuningad?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.