Veretasu. Oskar Lõvi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsimusi ja ka koostöö võimalust venelastega. Malevate pealikud ja ka nõiad ning targad ei usaldanud venelasi. Asjaolu, et nad ei täitnud lubadust ja ei ilmunud õigel ajal Pala alla, aga nüüd liiguvad suurte jõududega siiapoole, pani kõiki mõtlema ja paljuid isegi kartma. Kuid nendega tuli siiski astuda läbirääkimistesse ja otsida koostöö võimalusi, sest Riiast tulev hädaoht oli siiski palju suurem venelaste omast. Tekkis aga kohe küsimus, mis tingimustel minna nendega koostöösse. Kirjavane teatas, et Lembitul oli olnud kokkulepe, et olukord jääb endiseks, s.o. eestlased jäävad edaspidi ikkagi vene vürstide tribuudimaksjateks. Nüüd leiti, et seda on palju. Kui venelased vajavad meie abi, siis peaksime olema nendega võrdsed ja jääma vabadeks. Mõned arvasid isegi, et venelased peaksid maksma meile selle eest hüvitust, kui neid abistame. Lõpuks otsustati jätta see küsimus lahtiseks ja usaldada meie saadikute kaubelda. Tuli valida saadikuid. Aga keda?

      Valiti kõigepealt Õnnepäev, siis muidugi Kirjavane, kes oli olnud Lembitu saatjaks Novgorodi reisidel ja teadis kõiki tema asju, ja kolmandaks hüüti ka Õnnemeele nime. Vanemad mehed olid aga tema vastu, pidades meest liiga nooreks. Kartsid, et nii omadel kui ka võõrastel pole noore vastu vajalikku lugupidamist. Kirjavane väitis aga vastupidist. Teadis, et mõned vene vürstid, kes on väepealikud, on ka noored mehed, ja vanad vürstid hindavadki neid rohkem, sest nad on julged ja energilised. Seepeale valitigi Õnnemeel saadikuks.

      Virulased, eriti aga avispealased, olid selle üle uhked ja nad tõotasid sealsamas kindlat kaastööd ja abi uutele saadikutele.

      Järgmisel päeval arutati sisekaitse küsimust. Lõunapoolsete maakondade vanemad leidsid, et praegune häire korraldus külades pole rahuldav. Lüüakse lokku siis, kui vaenlane on silmapiiril. Sellest pole kasu. Rahvas ei jõudvat siis enam joosta pakku ega päästa varandust. Pidanuks olema alaline valve, kusjuures valvurid on omavahel ühenduses ja hoiatavad inimesi juba tükk aega ette. Seal seletas kohe Õnnemeel, et see tähendab omavahelist koostööd, ja seda olid kadunud Lembitu ja nüüd nemadki kogu aeg taotlenud. Otsustatigi külades sisse seada alalised valvurid, kes peavad kas loku kaudu või virgatsite abil ühendust.

      „See on jällegi samm edasi ühinemise mõttes,” lausus Õnnemeel meeleheast käsi hõõrudes.

      Korraga saabusid aga kohale saarlaste käskjalad koos venelastest virgatsitega. Need kutsusid malevlasi ühinema vene vägedega, et minna koos Riiat hävitama. Vene vürstid olid läkitanud sõnamehi kogu Eestimaad mööda laiali, et sõjaväge koguda; nemad olid tulnud virulasi kutsuma. Selgus, et käskjalad ei teadnudki käimasolevatest kärajatest.

      „Miks saarlased ise ei tulnud kärajatele, et teatada uutest kavatsustest?” küsitlesid mitmed.

      „Ei tea…”

      „Kas venelased kutsuvad meid liitlasteks või lihtsalt abilisteks?”

      „Ei tea…”

      „Kas sõjakäik on mõeldud ainult riialaste vastu või ka nende vasallide, liivlaste ja lätlaste vastu?”

      „Ei tea…”

      Saadikud ei teadnud midagi. Nad olid tulnud vaid kutsuma malevlasi sõdima.

      Nüüd tekkis terav vajadus astuda vene vürstidega lähemasse vahekorda, et selgitada täpsemalt nende kavatsusi ja sõjaplaane. Saadikud olid valitud ja need pidid asuma sedamaid teele.

      Õnnemeel pidi aga tegema enne mõningaid hädavajalikke korraldusi talupidamistöödes ja ka isiklikes asjus. Ratsu söötmise ja kaeramärsi valmistamise jättis kälimehe hooleks, ise läks aga Linda juurde oma reisist teatama ja toidumoona varuma.

      Teised vanemad ja pealikud tõttasid kõik koju tagasi ja kärajate pidamine katkestati.

      Saarlaste saadikult kuuldi aga, et eestlaste hulgas polevat mingit üksmeelt. Need vanemad, kes ei olnud ilmunud kärajatele, olid loobunud venelastega kaasa minemast, mõnede malevate pealikud suhtuvat venelaste kutsesse vaenulikult, mõned olla aga üldiselt loiud ühise aktsiooni suhtes Riia vastu.

      Valitud mehed ei olnud sellest teatest siiski heidutatud. Nad ruttasid teele, et teha seda, mis teha annab.

      19

      Avispea maleva pealikut häirisid tema ärasõidul mitte sedavõrd venelaste ootamatu sissetung Eestimaa aladele ega ka eestlaste üksmeele puudus, kui oma naise tervislik seisukord. Linda oli rase ja sünnitus oleks pidanud tema arvates juba kuu aja eest olema, aga see ei olnud ikkagi veel toimunud, ja nüüd ei teadnud ta, millal naine tõeliselt lapsega maha saab. Ta oli aga kuulnud nurganaiste juttu, et laps võib vahest naise üsas olla surnud, siis viibib mahasaamine ja siis sureb tihti naine niisuguse sünnituse kätte. See mõte häiris Õnnemeelt. Ta imestas aga, et Linda ise ei olnud selle pärast sugugi mures.

      Aga enne, kui ta minema läks, tegi ta sellest juttu Lindaga.

      „Ma lähen nüüd ära ja ei tea kui kauaks. Mulle teeb muret sinu seisukord. Kas sa ise ei ole sellele mõtelnud?”

      „Ei ole…”

      „Pead mõtlema, pead juba aegsasti rääkima ämmaemandaga, muidu võib juhtuda õnnetus.”

      „Ma ei karda õnnetust…”

      „Miks sa ei karda? Tead ju, et naised surevad nurgavoodisse, kui sünnitus viibib… laps võib olla surnud.”

      „Miks sa seda kardad? Sünnitus lihtsalt hilineb.”

      „See ei või olla niisama lihtsalt nagu sa arvad, selleks peab olema mingi paha põhjus.”

      „Missugune?”

      „Noh, mõnesugune haigus või laps on ehk surnud, nagu ütlesin.”

      „Ma võisin ju jääda rasedaks pärast taliharja, kui tõid mind koju – siis tuleb sünnitus alles sügisel.”

      „Siis… siis, jah, see on ka võimalik, aga…”

      „Ah, mis me sellest nüüd räägime! Tuleb millal tuleb ja oleme õnnelikud, et tuleb,” lõpetas Linda arutlemise ja ruttas mehele toitu valmistama.

      Õnnemeel jäi mõttesse. Asi tundus talle imelikuna. Aasta tagasi olid nad abiellunud, kolm kuud olid nad koos elanud ja naine ei olnud jäänud rasedaks. Alles tagasi tulles oli jäänud. Ka see tundus imelikuna, et Linda oli lühikese ajaga läinud juba paksuks. Siis tuli talle järsku meelde, et Linda oli teel Jutale kurtnud, et süda on paha ja ajab pööritama, ja Juta oli ütelnud, et ta on rase. Järelikult oli ta rase ikkagi esimesest ajast, ainult Linda ise ei tea midagi.

      Jällegi hakkas ta muret tundma hilise sünnituse pärast. Naised olid sellest rääkinud kunagi omavahel ja ta oli pealt kuulnud, et see oli elukardetav. Ja kui teda ennast ei ole sel ajal kodus, võib Linda surra. Ta otsustas sellest rääkida Jutale ja paluda teda õde abistada, kui midagi kardetavat juhtub.

      Veidi rahunedes läks Õnnemeel nüüd nõia poole jumalaga jätma ja paluma tal hoolitseda haigete malevlaste eest, kes olid veel paranemata. Samas tuli ta mõttele rääkida ka Linda seisukorrast nõiale ja küsida tema arvamist. Ta lausus:

      „Tead, sõber, Linda teeb mulle muret. Ta pidanuks minu arvates juba lapsega maha saanud olema, aga see asi pole veel toimunud. Ma kardan, et kui see sünnib liiga hilja, võib see saada talle elukardetavaks.”

      „Ei usu, naised kannatavad kõiksugu asju välja, hiliseid ja varaseid.”

      „Aga СКАЧАТЬ