Veretasu. Oskar Lõvi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tüdrukud olid kadunud. Kalle mähkis Juta vaipadesse ja kandis ta ratsule. Samast kostis aga korraga kisa ja haledat nuttu, sest Juta oli leidnud poja laiba. Mehed olid hirmul, et kisa kostab linnusesse.

      Kuid viimaks ilmus Linda. Ta kõnnak oli kiire ja julge. Õnnemeel tundis ta kaugelt ära ja jooksis vastu.

      Linda kohmetus. Selgitas esmalt silmi ja tunnistas meest. Ei taibanud, mis see on. Õnnemeele ära tundes ehmus, kattis näo kätega ja jooksis minema. Too ruttas talle järele, rahustades, manitsedes. Sai naise tee pealt kätte ja haaras sülle.

      „Mis on sinuga? Rahustu, Linda, see olen mina… rahustu.”

      „Imelik… uskumata,” halises naine.

      „Pole midagi uskumata, tulime teile järele.”

      „Aga see riietus? Mis see on?”

      „Selleks, et endid varjata, muidu ei oleks pääsenud siia.”

      „Kus väravavahid on? Valvurid?”

      „Ruttame, ruttame, Linda! Juta ja Kalle on juba ratsudel ootamas.”

      Kohmetult ja ehmunult kogus Linda oma asjad ja mõne viivu pärast oli ta tõstetud hobusele ja nad kihutasid minema.

      „Millal te meile järele tulete?” hüüdis üks naine laagris, kuid ei saanud mingit vastust. Kuulis vaid kaugenevate kapjade plaginat.

      18

      Eestlaste jõud ei olnud Pala lahingus veel hävitatud ja nende kangus kaugeltki mitte murtud, kuid Lembitu poolt algatatud ühendamise töö oli kokku varisenud.

      Saarlased hakkasid jällegi omal käel riialastega sõdima, ridalased sõlmisid viimastega omaette rahuleppe ja järvalased läkitasid isegi oma saadikud Riiga, et kinnitada seal oma ustavust.

      See asjaolu häiris paljusid pealikuid ning vanemaid ja nad olid olukorra pärast mures. Eriti oli erutatud aga Õnnemeel, kes oli Lembitu kavadest olnud vaimustatud ja oli unistanud nende teostamisest. Ta ei tahtnud loobuda ka nüüd sellest mõttest ja niipea kui oli haavadest paranenud, hakkas kohe seda asja edasi ajama. Kuid kõigepealt oli vaja tal isiklikud asjad korda ajada. Selleks teostaski ta koos kälimehega üllatusretke Riia alla ja tõi naise orjade laagrist ära. Tervetena, kuigi surmani väsinutena, olid nad jõudnud koju.

      Avispealased olid vahepeal valinud endale uue külavanema. Too oli vanem mees põlisest virulaste suguvõsast. Nõid oli ka elus ja nendega koos arutas Õnnemeel pikkadel talveõhtutel uusi kavasid Riia rünnakute tagasilöömiseks ja eestlaste jõu koondamiseks.

      Talve jooksul oli avispealastel kogunenud palju nahku – kiskjate ja koduloomade omi. Neid oli vaja vahetada raua, soola ja ka vatmani vastu. Tavaliseks vahetamise kohaks oli Lindanisa, kuhu tulid kaupmehed välismaadelt. Kaupa läks vahetama Õnnemeel. Kuigi korra kohaselt pidanuks minema külavanem, aga vanaduse ja haiglase oleku tõttu läks tema järglane – malevapealik.

      Õnnemeel oli varemgi käinud Kotsoga koos Lindanisas ja sellepärast tundis ta teed, kauplemise oskust ja ka kaupmehi endid.

      Kaubeldi mitu päeva ja juteldi kaupmeestega. Viimaseid oli seal Taanist, Ojamaalt, Saksast ja veel mujaltki. Seepärast sai Õnnemeel endale päris selge pildi kaugemate maade elust-olust.

      Kaupmehed teadsid rääkida, et kaugel lõunamaal, üsna päikese all, olevat käimas suur sõda. Kristlaste jumalasulased sõdivat Muhamedi jumalasulastega. Sellesse sõtta värvatavat palju mehi ja sellepärast polevat ka Riia piiskopil suuremat edu endale uute abijõudude kogumisega. Ilma uute jõududeta ei saavat aga piiskop eestlastest jagu. Sellepärast olevat ta käinud Taanimaa kuninga palvel, et too tuleks talle appi. Kaupmehed ei teadnud, kas oli kuningas andnud nõusoleku või mitte. Nad teadsid aga rääkida, et kuningal endal polevat küllaldaselt sõjaväge ega ka laevastikku, ei saavat isegi saarlastest merel võitu.

      Selliste teadetega naasis Õnnemeel koju. Ta oli ülevas meeleolus. Leidis, et riialaste jõud on otsakorral ja Taani kuningal pole küllaldaselt laevu, et tulla eestlaste vastu sõdima. Õnnemeel arvas, et kuigi kuningas mõtleb uut sõjakäiku korraldada, peaksid eestlased jõudma kõikidest ette, ühendama malevad ja hävitama Riia linnuse.

      Kui olid kavad koduses ringis koostatud, sõitiski Õnnemeel kohe Pudiveresse, kus kohtas sealset vanemat Tabelinust ja endist Lembitu tõlki ning kirjameest Kirjavanet. Nendega koos arutati kavad uuesti läbi ja saades ka neilt nõusoleku, siirdus Õnnemeel Nurmekundasse, sealt Järvamaale ja lõpuks Sakalasse, Lembitu venna Õnnepäeva juurde. Kõikjal seletas ta sedasama asja ja küsis nõu kavade kohta. Ta leidis üldiselt sooja poolehoidu ja nõusolekut mitmeski küsimuses. Vanemad mehed olid küll skeptilised malevate uuesti ühendamise asjus, sest leidsid, et see ei too suuri eeliseid, nagu oli seda näidanud Pala lahing, kus ühendatud malevad said ikkagi lüüa, aga ühes küsimuses olid nad Õnnemeelega päri: uute kärajate kokkukutsumises. Oli ju palju pakilisi asju arutada, eriti just sõjalisi. Aga siin läksid arvamised lahku aja ja koha suhtes. Vanemad mehed soovisid kärajaid pidada ikkagi Raikkülas ja sügisel, kuna Õnnemeel ja nooremad malevate pealikud tahtsid pidada juba kesksuvel ja kusagil kõrvalisemas kohas, kuhu ei ulatu riialaste silm ega kuulma kõrv.

      „Aga kus siis?” küsisid sakalased.

      „Peame Virus või Harjus.”

      „Ei meie hakka endid kaugele kangutama, peame parem vanas kohas.”

      „On ohtlik, vaenlased saavad teada ja ajavad meie kavad nurja.”

      Vastuvaidlejate meeled muutusid aga peagi.

      Oli ju teada, et talvel olid riialased käinud rüüstamas mereäärseid maakondi läänes, nüüd tõid aga maakuulajad teate, et need kavatsevad suvel tulla uue retkega Harju ja Revala maakondadesse, Raikküla asetseb aga nende sõjateel. Seepärast langeski kohe viimane koht kärajate pidamiseks välja. Aga aeg? Ka siin ilmnesid uued asjaolud, mis nõudsid kiiret kokkutulekut. Saadi teada, et vene vürstid on loonud omavahel liidulepingu Riia vastu ja kavatsevad tulla suure, ühendatud sõjaväega ladinausulisi hävitama. Saarlased olid pidanud venelastega omal käel läbirääkimisi ja olid lubanud minna nendega kaasa. Saarlased üksinda? Teised maakonnad ei olnud sellest üldsegi teadlikud. Lembitulased Õnnemeelega eesotsas olid eriti häiritud ja nõudsid kohest kärajate kokkutulekut, et seal valida saadikuid ja sõnamehi, kes peaksid venelastega läbirääkimisi, ja kui vaja, organiseeriksid ka ühise sõjaväe Riia peale minekuks. See asi tuli kiires korras ära lahendada.

      Nii kutsutigi kärajad kokku suveharja ajal ja ikkagi Virumaale. Parimaks kohaks leiti olevat Tõrma, sest see asetses suurte metsade taga ja soode varjus, aga seejuures kardeti, et kaugemate kohtade vanemad ei taha nii kaugele minna. Seepärast jäädigi viimaks Avispea juurde, mis oli ka kõrvalises kohas, aga siiski kergema ligipääsuga läänest. Aga Avispeal ei olnud vajalikke ruume koosoleku pidamiseks. Kõik suuremad ja paremad tared olid maha põletatud, ja Kallegi poolt taastatud Kotso elamu polnud nii suur, et mahutada ära kärajate sõnamehi. Kuid hiieplats! Avispeal oli uhke ja avar hiieplats, piiratud põliste puudega ning kõrge kiviaiaga. See sobis ju selleks oivaliselt. Isegi kadunud Lembitu olid nende hiieplatsi kiitnud ja leidnud, et kogu eestlaste maal pole sellist ilusat hiit. Pealegi oli aeg soe ja suvine, nii et lahtise taeva all käratsemine oli kõigiti sobiv. Otsustatigi pidada kärajad Avispea hiies. Peaasi, et vanemad tuleks kokku.

      Aga vanemaid tuli vähe. Tulid peamiselt ohustatud maakondade vanemad lõunast ja läänest, aga Harju, Lääne ja Revala esindajad puudusid ja muidugi ka saarlased, kes olid alati hoidnud endid kõrvale. Nüüd pidasid nad endid aga väga tähtsaiks, sest venelased olid ainult nendega ühenduses. See asjaolu vähendas muidugi СКАЧАТЬ