Projektilaps Pärnust. Kati Murutar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ potipõllumaadel kurke, mida veeti Venemaale. Autot oli vaja selleks, et toit suvilate juurest koju vedada. Bussiga number 13 oli ehitusmaterjale Tammistesse ja toitu sealt linna ikka pagana raske vedada. Autoostuks seisti loasaamise järjekorras. Kui ostuluba oli käes, tuli välja käia 3000 rubla Zaporožetsi või kuni 6000 rubla Žiguli eest. Minu ema ei jõudnud sapakani, millest ta mõnikord vanaemaga rääkis, nagu Feeliks ei jõudnud mosse ega žigullini. Ent ega aiamaal kasvatatu sellepärast linna vedamata jäänud.

      Tädi Linda tõi juurikaid-marju ja omaküpsetatud saiu-pirukaid meile emaga ka – oli mu teine vanaema. Ja meie Palliga olime mõistagi Tammistes kaasas. Kui Viktor tuli sõjaväest, siis oli temagi. Ta oli olnud kolm aastat Nõukogude armees, sest ta teenis mereväes ja see kestis kauem. Tema teenistuskoht oli Kaliningrad. Ja ta oli hirmus hilise arenguga mees, käitumise poolest asetus umbes kümnese minu tasandile. Me korjasime kasvuhoonest maipõrnikaid, hukkasime neid kümnel moel ja matsime maha. Mängisime sulgpalli ja kolli, nii et ma olin sügavalt rabatud, kui Viktor poole aasta pärast pruudi leidis ja meheks sirgus.

      Niisama sügavalt olin rabatud sellest, mida Viktor ütles meie maja Anneli kohta. Annelil olid ilusad valged lokid, ta oli beebi kohta väga suurt kasvu ning mahtus vaevalt vankrisse. Vanker oli sügav ja madal, nii et sellest polnud suurt lugu, kui see kummaliselt eatu titt end mõnikord vankrist välja vingerdas ja lapiti matsatas. Tal olid mandlikujulised silmad, keel kippus enamasti suust väljas olema ja pea oli ülejäänud kere kohta kuidagi väike. Aga muidu oli see naabertrepikojas elav tüdrukuke mu meelest hirmus armas. Oleksin endale ka õde või venda tahtnud. Ja minu poolest võinuks see õde kas või niisugune isemoodi olla nagu Anneli. Aga mul oli ainult Palli.

      “Ta on ju Down,” ütles Viktor, kui nägi mind Annelit ümber maja kärutamas.

      “Mis see tähendab?”

      “Värdjas.”

      “Aga … ta on ju ikkagi elus ja … ilus.”

      “Ei ole ilus, vahi mihuke plämakas tal on! Ära sõiduta teda enam sedasi teiste inimeste akende all. Kõik näevad. Piinlik on. Veereta ta parem jõe äärde!”

      Paar aastat hiljem uppus Anneli Tammistes, kus ka tema vanematel oli suvilakarbike. Uppus jõkke.

      VIKTOR näitas mulle tsaariaegseid rahasid, mis neil kodus kapis olid. Selliseid ei tohtinud olla. Aga neil olid. Tsaari pildid peal, mitmevärvilised, kulunud kuldkirjalised, lõhnates kaotatud paradiisi järele nagu mõni teatrikostüümide ladu või vanadaami buduaar. Ja siis juhtus midagi uskumatut. Kui Viktor oli rahatähed tagasi telekaalusesse kappi pannud ja läinud suitsu tegema, võtsin ma nad sealt uuesti välja ja panin oma kitlitaskusse. Ma tahtsin neid! Seda kadunud aegade hiilgust, seda ainulaadsust ja erilisust. Ma tahtsin, et nad oleksid mul kodus.

      Ma teadsin, et see on vargus. Ema leidis need kupüürid peaaegu kohe nukunurgast üles ja korraldas mürgli. Tassis mu tukkapidi tädi Linda juurde ja teatas, et olen tädile kogu armastuse ja headuse eest näkku sülitanud.

      Tädi Linda ütles, et ei ole.

      “Ta on laps.”

      “Ta on varas!”

      “Kas sa moosipirukat tahad? Mul kohe tulevad ahjust.”

      Sellest hetkest hakkasin alati tädi Linda juurde varjuma, kui kodus oli üksi olla, kui ema tegi lõunauinakut või kui tal oli paha tuju. Tädi Linda juures oli halb õhk. Selles oli emal õigus küll. Nad onu Feeliksi ja Viktoriga ei armastanud aknaid lahti teha. Aga kõik kolm suitsetasid lakkamatult ja gaasipliit huugas pidevalt. Sellepärast naasin koju lehkavate riiete ja kaame näoga, ent tädi Linda helge hing kaalus selle pisiasja üles, et hingata polnud vastaskorteris midagi.

      Ema kirjutas tädi Lindale üha kangemaid südamerohtusid. Aga ta lõõtsutas ikkagi järjest raskemalt. See oli südamepuudulikkuse ja astma tunnus. Suitsetamise kahjulikkus oli 1970. aastatelgi teada, ent siis suitsetati ikkagi kõikjal. Toad ja poed kaasa arvatud. Tädi Linda osutus selle ohvriks, et oli mustvalgest telekast “Cherbourg’i vihmavarje” vaadates nentinud: “Nönda kenad naised suitsetavad otse poes, siis pole midagi minu kallal kah kurjustada. See on mu ainus patt ja möni möis, kui ma selle kätte suren.”

      Jumal oleks otsekui kuulnud, et võib tädi Linda ära noppida. Ühel õhtul tormas onu Feeliks meie ukse taha ega mallanud oodata, kuni ema avama jõuab. Mõlemad lukud – ülemine Vene snepper ja alumine tavaline Vasara lukk – olid tegelikult lahti, uks oli ainult ketis. Onu Feeliks mürtsatas ukse vastu ketti lahti ja karjus prao vahelt, et Linda on suremas. Kiirustasime emaga üle koridori. Tädi Linda oli näost kollasena, hingeldades ja higistades elutoa diivanil poolistukil. Palli istus tema kõrval ega tulnud mind tervitamagi. Onu Feeliks värises ja paanitses.

      Ema ütles, et see on kas üliäge südamepuudulikkuse hoog või infarkt, ning läks tagasi meie korterisse ja kutsus kiirabi. Tädi Lindal ja onu Feeliksil telefoni ei olnud. Kiirabiarst oli kaine, aga sügavalt ükskõikne. Keskealine kiilakas meesarst vahtis elutoas ringi: Vikero meened, jahitrofeed, tädi Linda kangastelgedel kootud vaibad ja linikud …

      Arst esitas loiult küsimusi. Muu hulgas küsis, kas tädi Linda kooks ka talle mõne vaiba. Tädi Linda ei suutnud vastata. Arst käskis õel talle veenisüsti teha. Nõel oli veel veenis, kui tädi Linda silmad pöördusid pahupidi. Ma haarasin vastu punnival Pallil vaistlikult kaelarihmast ja viisin ta otsustavalt ära kööki. Onu Feeliks langes põlvili ja minu ema hakkas hüsteeriliselt karjuma: “Mõrtsukas, mida sa, raibe, talle süstisid?”

      Enne kui õde jõudis ukseni, et alt autost kanderaam tuua, oli kõik möödas. Arst pomises, et ta oleks ära surnud ka siis, kui süsti poleks tehtud. Onu Feeliks nuuksus põrandal, mu ema oli vihast kaamena keset tuba, käed puusas. Palli jooksis minu käest pääsedes tädi Linda juurde ja lakkus andunult tema veel sooja, lõtvunud ja väga rahulikku nägu.

      “Ei koo,” ütlesin ma.

      “Kuidas palun?”

      “Tädi Linda ei koo teile vaipa,” ütlesin ma ja läksin ära oma koju.

      Ma ei tahtnud näha, kuidas Viktor töölt tuleb – ema helistas ja kutsus ta koju – ja surnukeha trepist alla tiritakse. Tädi Linda matused olid esimesed, mida nägin.

      AGA MEIE koome tädi Linda vaipu edasi. Hingedeajaks 2011 saab mu kodus Soone talus talli peal valmis Talve pesa. See on koht, kuhu saavad tulla üksildased külanaised. Külad on ju üksikuid aastates naisi täis. Tõime Lellest siia hoiule koduloolase ja aedniku Huko Hiiemäe unikaalse raamatukogu ja tema abikaasa kangasteljed. Talve pesa uks on kõigile külanaistele avatud. Nad saavad meil kangast kududa, raamatuid lugeda, filme vaadata ja niisama koos olla. Ja see kangastelgede ümber punutud pesa on pühendatud minu kallile tädi Lindale.

      ÜKSINDA KODUS

      Tädi Lii lapsehoidjaks tulekuni olin vaheldumisi lasteaias ja haige. Pigem viimast. Väga varakult lugema õppisin sellepärast, et lapsena olin enamasti haige, kodus voodis üksi, tärpentinivatt nina ees ja sinepipulbriga täidetud villased sokid jalas.

      Kui vanaema oli mulle tähed selgeks õpetanud, omandasin lugemisoskuse ise. Ja kirjutama hakkasin kolme-nelja-aastasena. Istusin ema kõrval ja kirjeldasin oma väikestes jutukestes, kuidas ta haiguslugusid täidab.

      Pidevalt üksinda kodus palaviku käes higistades kogusin endale koolieelikuna tohutu lugemuse, mis oli mu ainus pääsemine mällusööbinud vaatest aknast välja: Tööstuse tänav, hall jõgi, masinatehas ja rohelised pingid jasmiini СКАЧАТЬ