Projektilaps Pärnust. Kati Murutar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Proua Saltsmann ropendas maailma kõige stiilsemalt (kui põhjust oli) ning tal oli fantastiline huumorimeel. Temaga naermise järel oli tunne, nagu oleksid gurmee-eine nahka pistnud.

      Ja ehkki ta oli Pärnusse eksinud suurilmadaam, kelle kõik sugulased olid Iisraelis ja mujal juudiriikides, oli ta õnnelikult alandunud, kui teemaks oli tema väheldane vanamehepäss. Ta valmistas oma nublule jänesemaksapasteeti – päriselt ka! – ja peeneid tarrendeid, sufleesid ja koogikesi, täidetud vutte ja muid koššerasju, millest eestlaste köögis toona undki ei nähtud.

      Kuna veetsime umbes kolmandiku ühisest ajast meie korteris, kolmandiku kohvikutes-parkides ja kolmandiku proua Saltsmanni juures, pidin paratamatult tema abikaasaga kokku puutuma ning küsisin esimesi kordi elus retooriliselt: miks on nii tegijatel naistel nii pässid mehed? Miks naised meeste ees nii innukalt alanduvad? Miks naised taluvad truudusetust, mühaklikkust ja saamatust?

      Anatoli oli oma Liida kõrvalt siia-sinna sebides ka sohilapsi teinud, ja ikka oli ta oma emandale ebajumal.

      Minule oli onu Toljast ühel korral tohutult abi: ta hoidis ära mu lapsepõlve kohutavaima katastroofi. Mu kutsikas Lissi oli vaid paar päeva meil olnud ning igale poole loike teinud. Kuna emal ei olnud eraeluliselt just parim aeg, ajas see ta endast välja. Ta lubas kutsika välja tõsta, ära anda … ja äsas mulle kannatust kaotades piki nägemist. Tädi Lii tundis oma Jannseni tänava hruštšovka’s, et väikesel sõbrannal on jama, ja helistas. Kuna temast oli saanud mu ema pihiema ja hingeabi, sai nutikas juuditar õhust aru, et midagi on valesti. Teatas emale, et nüüd tulevad nad Toljaga meie koerabeebist pilte tegema. Tulidki. Päästes sellega palju rohkem kui ühe päeva.

      Kuna tädi Lii oli mu ema pihiema ja mina omakorda tema parim sõbranna, oli meil väga eriskummaline sünergia. Ema tundidepikkuste telefonipihtimuste järel rääkisin oma sõbratarile lühidalt ja asjalikult, mis värk tegelikult on, ning kokkuvõttes sai ema Jannseni tänavast väga pädevad ja pidavad nõuanded.

      Ise olin proua Saltsmanni superviisor: pidin tema sukaõmblused otseks rihtima, lõua all salli harmoonilistesse drapeeringutesse sättima ja õlgadelt perioodiliselt valgeid kübemeid pühkima. Mis pidin! Mul oli see au.

      Ja ma jälgisin oma sõbratari kaalu. Tema hüüdnimeks sai ümara kere tõttu Summ-Summ. Kui kaal langes, jäi järele Sum-Sum ning mõnel harval puhul kõigi nende 20 aasta jooksul, mil olime ülimalt lähedased, kahanes ta koguni Sum-Su’ks.

      Kaalu taastõustes läks tädi Lii mossi – Lõvi-mammana oli ta auahne ja ambitsioonikas ja üldse nobe solvuja –, aga tema suuremeelsus ei lubanud kaua pirtsutada. Temas oli stiilset elurõõmu, mis lõi mul selja sirgeks ja pea püsti. Mis iganes minuga juhtunud oli. Ta puhastas ja laadis mind vaistlikult uue, väärika väega.

      NALJAKAS oli see, et tädi Liil käis pidev, aga selle eest kibe konkurents minu vanaemaga. Nad olid samal aastal kahepäevase vahega sündinud Lõvi-moorid ja see, mis nende vahel toimus, oli haldjate sõda. Mõlemad solvusid sügavalt, kui ütlesin, et teine küpsetab ka päris häid pannkooke. Mõlemad krousisid siis suu kriipsuks ega rääkinud minuga mõnda aega. Nad mõlemad pidid kõike maailmas kõige paremini oskama ja moodustasid mulle haldjate tagala, mis kompenseeris meesteta maailma.

      Mõlemad olid seda meelt, et mul peaks olema õde või vend.

      Vanaema ütles: “Minul oleks ka pidanud olema palju rohkem lapsi. Esimene sünnitus oli küll väga raske, aga iga järgmine oleks ju kergem tulnud. Sõda rikkus kõik ära. Kui Eesti riik oleks kestnud ja piirid lahti püsinud, siis ma poleks seda kartnud, et teine laps sünnib niisama hirmsa iseloomuga kui esimene. Ja tõenäoliselt polekski ta samasugune olnud, sest elu jooksul ma nägin, kui erinevad on ühtede ja samade vanemate lapsed. Minu esimene laps röökis ööd otsa. Pidin ta käed kinni siduma, et ta omaenese kätega end öösel üles ei ehmataks ja nägu veriseks ei kratsiks. Siis tuli sõjaaegne vaesus ja viletsus. Maale evakueerumine. Lapse haiged kopsunäärmed. Pidev hirm tema elu ja tervise pärast … Ei, ega meil mingeid rasestumisvastaseid vahendeid olnud, ainult lapp voodis, kuhu mees oma seemne pidi panema. Üks mu sõbranna tegi iga kolme kuu tagant aborti. Nagu kellavärk. Abordid olid keelatud, aga Tartus üks nurgatagune arst – ikka päris arst, mitte mingi käkerdis – raha eest tegi. Mina lihtsalt ei maganud mehega. Tema pärast me siia vanglasse jäime, miks ma oleksin pidanud teda enam rõõmustama!? Tagantjärele tean siiski, et lapsele oleks õde või venda vaja olnud. Ja sinu emal on kosilaste hulgas nii soliidseid mehi olnud küll, et oleks võinud kas või vallaslapse saada. Laps ei tohi üksi olla. See pole mingi lapsepõlv.”

      Tädi Lii kuulas siira huviga, kui mu ema kellessegi armunud oli. Toetas ja patsutas ning soovitas sellesse suhtesse panustada. Soovitas liblikaid kõhus nautida ja kõik endast oleneva teha, et see tunne jätkuks. Tema kogemused olid küllalt veenvad, et kinnitada: ka väikese vissis vanamehe vastu võib kestvaid liblikaid tunda, kui naine teeb kõik, et see tunne jätkuks.

      “Mina olen ühest küljest pensionil ja teisalt nii elujõuline, et aidata teil beebiga toime tulla,” lubas ustav juuditar mu emale. “Võin väikese poisiga – see võiks poiss olla, eks? – iga päev jalutamas käia, talle vene keelt õpetada, temaga luuletada ja maalida. Ta saaks kõike seda, mida Kati on minuga koos teinud. Sobib?”

      “Autorit pole,” jäi mu ema endale kindlaks.

      Ehkki mõlemad Lõvi-tädid armastasid väga mu ema, ei kiitnud nad õigeks tema vastuseisu mu hilisemale armastusloole Alo, mu laste isaga. Vanaema kirjutas Ameerikast toetavaid kilomeetripikkuseid kirju, julgustades mind, isegi kui ta polnudki päris veendunud, et see mulle kõige õigem partii on.

      “Miks sa ei võiks oma esimese abikaasa endale ise valida?” küsis vanaema retooriliselt.

      Võisin küll. Kusjuures tädi Lii abiga. Kui mu ema ei lubanud mind kosima tulnud Tartu poisil meile jääda, võttis proua Saltsmann ta ööseks enda juurde, kuulas tema plaane ja testis tema tundeid. Ning mõlemad Lõvi-emandad olid selle poolt, et abiellun Aloga. Üks lohutas ja rahustas mu ema Ameerikast, teine samast linnaosast. Tädi Lii poolt oli mulle armastuse ja abikaasa tagamine umbes samasugune žest nagu vanaema puhul kutsika ostmise raha ja loa soetamine enne emigreerumist. Sest tädi Liigi oli lahkumas. Tema suguvõsast pea kolm neljandikku oli Iisraeli kaudu Eestist lahkunud. Ja poeg Tomiga tekitas ta endalegi äraminekutingimusi.

      JUUDIKÜSIMUS

      KUI KÜSISIN 1970. AASTATEL OMA SUMM-SUMMILT, kas ta on juut, turtsatas ta summutatult ja tegi teist juttu. Teise jutu tulemus oli meie ühisloominguline minu esimene luuletus:

      Tilk-tilk-tilk-tilk, märg on roheline pink.

      Enne oli ilus ilm, järsku tuli vihmapilv.

      Tilk-tilk-tilk-tilk, varsti kuivab pink.

      Tädi Lii pani mulle kõrva taha preemiaks luuletuse eest tilgakese oma lemmikparfüümi Možet Bõtj ning me läksime Munamäele värvilisi lehti korjama.

      1980. aastatel tegi proua Saltsmann mulle juudiküsimuse selgeks. “Ma ei tunneta oma kuulumist Iisraeli, aga ma kuulun oma rahvusega kokku,” kirjeldas helesinine daam. “Ilmselt ei jõua ma selles elus iialgi tõotatud maale. Aga tead, Jeruusalemm on nii väike, juute nii palju. Olekski mõeldamatu, et me kõik sinna mahuksime. Mu vererõhk, podagra ja puudulik süda ei kannataks seda kliimat väljagi. Ja Venemaa juute samuti mitte.”

      Seda olin ammu adunud, et juutidel on rahvusesisene hierarhia ja sallimatus. Kaks juuditari, Rachil ja Raja, kõndisid kui Pärnu sümbol teineteisel käe alt kinni hoides kõrgilt kuurortlinna parkides ja vaatasid üle oma kõrgete büstide ülevalt alla СКАЧАТЬ