Projektilaps Pärnust. Kati Murutar

Чтение книги онлайн.

      Vares vastasmaja aias raagus kase otsas.

      Reostatud jõel looviv pardiparv.

      Niimoodi polnud ma üksi. Ja ka ema poolest polnud ma üksi. Mul oli telefoniema, kes iga paari patsiendi vastuvõtmise järel mulle helistas ja kolm lauset vahetas. Ta ei kartnud, et ma gaasipliidi plahvatama panen või aknast alla kukun. Tal ei olnud midagi muud teha kui mind üksinda koju jätta.

      “Mis sa teed seal, Topsu?”

      “Loen.”

      “Mida sa loed?”

      ““Loomade elu“.”

      “Sa oled selle raamatu jaoks liiga väike.”

      “Aga mul sai „Nublu“ läbi.”

      “Loe siis „Londistet“.”

      “Jah. Mida sina teed?”

      “Mina küsisin äsja ühelt Isamaasõja veteranilt, kas tal on tsükkel korrapärane.”

      “On siis või?”

      “Ta kaebas Šarubinile minu peale. Käisin just aru andmas.”

      Šarubin oli peaarst. Tsükkel esines ainult naistel, mitte vanadel meestel. Selge pilt. Mõne aasta pärast rääkis ema mulle sedagi, kui mõni tema patsientidest, pärit näiteks Karagandast, oli ausalt öelnud, et on teinud 40 aborti.

      Kolhoosiemad nii Eestis kui Karagandas kasutasid tol ajal põhilise rasestumisvastase vahendina rasedust. Mõne raseduse kulmineerisid sünnitusega, suurema osa aborteerisid. Sündinud lapsed jäid aga paarikuisena üksi koju. Mõnes asulas oli lastesõim, mõnes mitte. Kus oli sõim, seal ladustati need lapsed, kes abortide vahel kogemata sündisid. Kus sõime polnud, seal olid imikud ihuüksinda või vanemate õdede-vendadega kodus. Lõunavaheajal pääses lüpsjast või karjakust emme oma väetikest ihuvilja imetama ja pärast karjusid asulatäied hüljatud imikuid edasi. Kuidas me kõik ometi ellu jäime?