Projektilaps Pärnust. Kati Murutar

Чтение книги онлайн.

      BONNED JA NJANJAD

      Mäletan kolme lapsehoidjat. Tädi Marta elas Pärnus Riia maantee kandis, ma arvan, et Kooli tänavas. Tal oli korter pikas põrandavärvipruunis barakis ja tema kodu seinad lõhnasid kopitanud puidu järele. Põrandal olid sellised vaibad, mis laste mängude käes läksid keerdu ja krussi, aga tädi Marta oli rõõmus ja ümmargune ja teda see ei häirinud.

      Mul oli tädi Marta juures seltsiline, hoidjatädi enese lapselaps Marat. Lesisin Maratile väikeseks jäänud pulkvoodis ja vahtisin poisiga tõtt. Poisil olid peast eemale hoidvad kõrvad ja ta tundus mulle tohutult mehine. Ta oli minust mitu aastat vanem ja küsis vanaemalt, ise ainiti mind vaadates: “Miks see minu voodis on?”

      “Su voodi on sulle ju väike, las ta olla.”

      “Aga miks ta siin on?”

      “Ma hoian teda.”

      “Kuidas? Sa ei hoia ju, sa teed süüa.”

      “Ma valvan, et temaga oleks kõik hästi, kuni tema ema on tööl.”

      “Mina ju valvan, mitte sina.”

      “Tubli poiss!”

      “Ma tahan ta õue viia.”

      “Tema ema ütles, et ta alles köhis. Sellepärast ta ei saagi lastesõimes käia, et ta jääb kohe haigeks.”

      “Siis peaks ema teda ise hoidma. Et ei köhiks. Ma tahan ta õue viia.”

      “Ei tohi!”

      “Ma tahan!”

      Tädi Marta silmitses mind ja Maratit. Mõtles. Oma lihtsal ja lopsakal moel. Ja pani mu riidesse. Ma teadsin juba siis, kui Marat kauplemist alustas, et nagunii räägib ta meid õue. Olin voodist välja roninud ja pusisin vanaema kootud punase kampsuni kuldseid krobelisi nööpe kinni.

      “Tragi tüdruk!” kiitis tädi Marta. “Alles kahene, aga näe!”

      Marat aitas mulle musta jänesenahkse kasuka selga, sidus salliga selle krae üles, pani mu õues raudjalastega kelgule istuma ja sõidutas mind keskendunult ümber pika pruuni baraki. Vaatas üle õla, et ma maha ei kukuks. Naeratasin talle julgustavalt.

      Ja me astusime tuppa täpselt sel hetkel, kui paksu jahusoustiga hakklihakaste valmis sai. Minu kodus ei olnud kunagi sellist jahusousti, aga see oli tohutult maitsev ja aitas köha vastu. Päriselt ka.

      Teine hoidjatädi oli tegelikult proua. Tädil ja proual oli väga suur vahe. Proua Heling hoidis mind öösiti, kui emal olid sanatooriumis öövalved või tal oli vaja õhtul välja minna. Tädi Engi – nii ma teda kutsusin – kinnitas, et noor ilus naine peab õhtuti väljas käima.

      Proua Helingil olid hõbehallid juuksed kammiga kukla taha väikeseks ujedaks krunniks kinnitatud, valge pitskrae ja puuvillased sukad ümber imepeenikeste säärte. See Sääse tänava puumaja teise korruse korter oli nii tihedalt mööblit täis, et seal ei mahtunudki midagi muud tegema kui magama. Proua magas valges raudotste ja ilustustega kuninglikus voodis, mis oli lumivalge sileda päevatekiga kaetud ning kus roosa ja helesininine padi pidid täpselt õige nurga all olema. Selle voodi jalutsis oli põiki väike raudvoodi, kus magasin mina. Aga magasin paraku sedasi, et tädi Engi ei saanud magada. Siplesin. Kääksutasin ja väristasin oma voodit ning see pani kogu majapidamise rappuma.

      “Ära puperda!”

      “Mul kiheleb.”

      “Kas sul on ussid?”

      “Vanaema arvab ka seda, aga ema ei usu. Mu ema on arst, tema teab.”

      Proua Heling silmitses minu rähklemist, pani tule põlema ning hakkis väikesel kulunud puust lõikelaual suure küüslauguküüne pudiks. Pani pudi lapi peale ja surus selle mulle vastu tagumikku. Mu saba lõi tuld, väänlesin, püüdsin hammustada ja jalga lasta. Aga väike sitke vanadaam hoidis mind osavalt kinni ja selgitas, et küüslauk tapab naaskelsabade munad ära.

      “Linaluu-ussid tulevad välja munema. Sina kratsid, saad munad küünte alla. Une pealt paned sõrmed suhu ja ussimunad satuvad kõhtu. See on otsata ring. Kui tagumik küüslauguga kokku määrida, saavad ussimunad hukka ja ring katkeb,” seletas tädi Engi. “Su ema on arst küll, aga arstid on oma teadmistega liiga keerulised ja moodsad. Asjad on palju lihtsamad.”

      Veetsin järgmise nädala, küüslaugupudi saba all ja kõrvitsaseemned suus. See oli proua Helingi tingimus. Järgmiseks korraks olgu ussid välja aetud! Ja olid ka. Kui ema mõistis, et tema väike ilus tütar on tõepoolest tihkelt usse täis, püüdis ta mind küll piperasiiniga ravida, aga vanaema soovitas siiski vana kooli daami kuulata.

      ÜKS MU olulisemaid inimesi kuni naiseks saamiseni oli Rahil Saltsmann, teisisõnu tädi Lii. Ta oli helesinine naine. Kõrgesti haritud pedagoogil proua Saltsmannil olid helesinised silmad, pehme jonnakas suu, laitmatult maniküüritud podagrahaiged sõrmed, vaatjas, ent graatsiline kere ning imeilusad tütarlapselikud sääred ja pahkluud. Ta tavatses oma hõbehalli hästi lõigatud soengu kergelt siniseks toonida. Nii ta oligi üleni helesinine.

      Tädi Lii oli mu hea, nipsakas ja ambitsioonikas haldjas, kes teadis lahendusi kõigele. Ta teadis, kuidas kingi viksida ja mannaputru keeta, kuidas mehi kohelda ja lastele hea ema olla …

      Proua Saltsmannil oli sõbratar Raja Meierthal, kellega nad legendaarse juudi muttide paarina Pärnus patseerisid ja jidišis soravalt ja mõnuga lobisesid. Raja oli tädi Liist märksa rajum: toonis oma helevalge soengu palju sinisemaks, lillamaks või rohelisemaks või kolmevärviliseks. Selleks ajaks polnud veel tänapäevaseid kirjusid soenguid väljagi mõeldud, aga proua Meierthal toonis end papagoivärvidesse ja defileeris väikelinnas nagu heavy rock’i esiema.

      Tädi Lii, keda tema pisike kiilaspäine mees Anatoli kutsus Liidaks, oli Jannseni tänava lasteaia juhataja. Anatoli töötas Sindi 1. Detsembri nimelises tekstiilivabrikus ja oli kodus kuningas. Sain tädi Liiga tihedalt kõrvuti elades teada, et juutidel on ülimalt patriarhaalne perekord. Naine võib olla haritud ja intelligentne, aga vabriku partorgist mehike on ikkagi boss.

      Me läksime proua Saltsmanniga korraga lasteaiast erru. Tema sai pensionile ja minu üliniru tervis ei lubanud lastekarjas püsida. Olin rohkem haige kui terve ning haigena ihuüksi kodus. Ema jälgis mind telefoni teel. Lugesin eakohatuid raamatuid, ei söönud toitu, mille ema mulle jättis, ja hoidsin oma üksi kodus kügelemisega ema pidevas stressis.

      Kord Tallinna maanteel Atlantika söökla ees bussi oodates kohtasime tädi Liid. Ema kurtis jutujätkuks, et mind ei saa üldse lasteaias hoida ja ühtki head hoidjat ei tea ja …

      “Tule sina ise!” ütlesin tädi Liile otse ja eluks ajaks silma vaadates.

      Daamid vahetasid mõne üllatunud lause ning järgmisel päeval oligi helesinine karismaatiline juuditar mind hoidmas. Ta sai ülesande minuga vene keeles vestelda. Ise võtsime endale ülesande riimis rääkida, moodustusid nii eesti- kui venekeelsed luuletused. Maalisime ja voolisime ja kooserdasime kohvikuid pidi. Meist said sõbrannad, mitte guvernant ja kasvatatav. Ja kohvikutes-muuseumides-kontsertidel elamine kujunes mulle nii enesestmõistetavaks, et sain šoki, kui kooli minnes mõistsin, et teised ei ela nii. Et nad põlgavad kohvikus ja näitustel käijaid.

      Proua Saltsmann suitsetas sigarette СКАЧАТЬ