Projektilaps Pärnust. Kati Murutar
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Projektilaps Pärnust - Kati Murutar страница 8
Название: Projektilaps Pärnust
Автор: Kati Murutar
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949479504
isbn:
Elasime kolmekesi reas: mina emaga kõige masinatehasepoolsemas rõdudega majas, keskmises majas Merle oma segasummasuvilaga, kõige Tallinna maantee poolsemas Madli oma emaga. Ja teisel pool Tallinna maanteed, seitse maja mööda Jannsenit Koidula majamuuseumi poole, elas proua Saltsmann oma Toljaga. Ma teadsin neid paiknemisi juba viieaastasena ning oleksin vabalt osanud üksinda ema sanatooriumist koju tulla. Mis ta siis on: piki Mere puiesteed mudaravilani, sealt Nõukogude tänava kaudu Koidula pargini, sealt Kalevi tänavat pidi teatrini, parempööre, mööda Vee tänavat sillale ja sealt ju kodu juba paistiski. Aga ema ei lubanud mind üksinda õue. Olin väga kallis ja mind ei tohtinud kaotada. Kui viimaks omapäi välja pääsesin, saidki minu sõbrannadeks need kaks pikka patsi. Mul olid nüüd ka sõbrannad! Ja nagu emagi sõbratarid, omavahel nad ei sobinud ning sõbrustada sai nendega kordamööda.
Madli erines kõigist naisinimestest, keda ma seni näinud olin. Esiteks oli tal kõnetakistus. Ta polnud nõus sellega arstile minema ja nii jäigi. Teiseks ei rääkinud ta mitte kunagi mitte kellestki halvasti. Kolmandaks õmbles tema ema nagu minugi ema ja vanaema nii talle kui endale poole rõivaist ise, aga erinevus seisnes selles, et tema Klementi-nimelises õmblusvabrikus töötav ema oli elukutseline õmbleja. Ta küpsetas ka maailma kõige paremaid ja erilisemaid kooke. Oli üliväga naine, ja ometi meheta nagu minugi ema. Neljandaks tuli teine pool Madli rõivastest ning kihvtidest jalanõudest Rootsist. Tal elas seal onu, kes riietas kogu nende hõimu, ja seda oli palju. See oligi Madli viies ja olulisim eripära. Tänu oma suurele hõimule ei olnud Madli ega tema ema nii omaette hoidjad kui meie emaga.
Jälgides ema suhtlemisi sõbrannadega ning vesteldes sõpruse teemadel vanaemaga – “Mitte kedagi ei tohi usaldada!” –, olin aru saanud, et meie oleme erakud ja üksiklased. Madli hõim tõstis tema suguharu sellest traagikast kõrgemale. Nad kõik olid pärit Häädemeeste ja Pärnu vahel asuvast Rannametsast. Puha tütred, aga selle eest palju. Kõik nad olid linna tööle läinud, ametisse asunud ja lapse või kaks saanud. Ja nad hoidsid tohutult kokku. Käisid ühekaupa ja kõik korraga Rannametsas oma vanemate juures. Kuhjusid isatallu, kütsid sauna, korjasid üksteiselt puuke, hõõrusid äsja korjatud maasikatest toormoosi, sobitasid omavahel oma koeri, kes olid linnadest kaasa toodud, ning armastasid üksteist lihtsalt ja ehtsalt. Nägin Madli hõimu näitel, kuidas ei ole kitsas. Siis, kui üksteist armastatakse. Kui põlvkonnad elavad koos, õpitakse töist armastamist. Keegi ei trügi ega sikuta endale suuremat tükki rehetarest ega tekist. Kõigile jätkub.
Olles sageli nii Madli linnakorteris kui Rannametsa muinasmaal selle hõimuga, otsustasin ära: minul saab ka olema selline suur pere, kus kõik teevad koos tööd, jagavad kõike ja kõigile jätkub. Endale oli sellist suurt peret vaja sellepärast, et siis ma kuulun selle hulka. Kui tahes südamlikult Madli hõim mind kohtles, ma olin väljastpoolt. Külaline. Ainus võimalus saada oma hõim oli see sünnitada.
Sünnitasingi viis Murutari. Küllap mul tuleb keskmiselt kümme kuni viisteist lapselast. Aga – oh saatuse irooniat! – oma lapsepõlve eraklikkust ja mittekuulumise märterlust järel lohistades olen sattunud endasünnitatud hõimust väljapoole. Oma lapsed on külalised mu elus: nad lasevad end kohelda külaliste, mitte osalistena. Ja ma ei oska meid ühele poole muinasjutuväravat saada. Madli vanaema, tule ja anna mulle nõu, palun!
PALLI, LINDA JA FEELIKS
ESIMENE LÄHEDANE LOOM MU ELUS oli valge emane musta kõrva ning jaheda iseloomuga Palli. Ta oli meie trepikoja kolmetoalise korteri asukas. Kahetoalises elasime meie. Kõrval ühetoalises elas venelanna oma kahe tütrega. Kui tütred olid koolis, ulgus see väntjalgne mongoli-tatari näojoontega venelanna valjusti. Sest tal ei olnud meest.
Vastas, kolmetoalises korteris, elasid tädi Linda, onu Feeliks ja nooruke valge sitke peniplika Palli. Kui ma valget koera esimest korda trepikojas kohtasin, jäi mu hing õnnest kinni. Milline naaber! Milline õnn! Hakkasin Palliga esmalt kodumaja kõrval jõe ääres jalutamas käima. Ronisime temaga masinatehase võrkaia tagant suletud alale, kust keelatud teed viisid lihakombinaadini. Masinatehasest voolas jõkke õli ja saast. Lihakombinaadist valgus ühtlase joana verist vett ja umbluud. Meile Palliga ei teinud see tühjagi.
Tädi Linda sai meie jalutuskäikude ajal kodus võrratuid lihapirukaid küpsetada ja tube koristada, oma kasupojale kirju kirjutada ja onu Feeliksi sokke nõeluda. Need naised, kellel olid mehed, ei käinud igal nädalal juuksuris ja maniküüris nagu minu ema. Neil oli kogu aeg kohutavalt palju kodutöid, murekorts kulmude vahel ja väsinud kittel seljas.
Nagu proua Saltsmanni Tolja, nii oli ka tädi Linda Feeliks üks upsakas ja enesekindel puuk. Ta oli Vikero mööblikombinaadi meister, armastas üsna tihkelt tina panna ning oli neil puhkudel õel vingats. Mitte agressiivne rusikamees nagu tädi Meeta Ruudi, vaid vinguv töllmokk.
Tädi Linda oli pärit Saaremaalt. Ta oli täpselt seda nägu nagu filmis „Siin me oleme“ Muhumaa taluperenaine, üks ühele identne. Venelased olid tema nime Põld passis ära väänanud: Pild. Ehteestlasliku ärakannatamise mentaliteedi näitena ei tõstnud ta protesti, vaid oligi Pild.
Tädi Lindal oli sõja ajal laps olnud. Tütreke Hedi. Aga ta oli saanud alatoitumusest kopsupõletiku ja oma ema kätel surnud. Mitu mu nukku sai tädi Linda surnud tütre mälestuseks Hedi nimeks.
Tädi Linda õel oli sündinud armuloost Vene sõduriga poeg Viktor, aga õde ise oli noorena surnud. Seega kasvatas tädi Linda oma poluvernikust õepoja üles ja saatis sõjaväkke.
Kuni Viktor oli sõjaväes, käisin mina kaks-kolm korda nädalas Palliga Pärnu lasteraamatukogus raamatuid välja vahetamas. Alguses oli Palli mul parteimaja kõrval asunud raamatukogu ette pingi külge seotud. Aga kui raamatukogudaamid, kaks väga naiselikku ja elegantset naist, märkasid, et mul on alati valge mustade kikkis kõrvadega koer kaasas, palusid nad mul lahkesti koer raamatukokku kaasa võtta.
Pallist sai raamatukogu stammkunde.
Oskasin raamatukogudaamidele seda tänulikum olla, et seesugune lugupidav ja kaunis suhtumine oli erand, mitte reegel. Mul oli võrdluseks teistsuguseid kogemusi küllalt.
Minu lemmikkohvik Pärnus oli pontšikubaar, kus käisin nii ema, vanaema, tädi Lii, Madli kui klassiõdedega oma nelja pontšikut ja piimakohvi manustamas. Pärnu pontšikutel on maailma kõige erilisem ja pontšikum lapsepõlvemaitse. Baaris olid põhiliselt püstijalalauad ning pontšikuvann töötas sealsamas kundede pilgu ees. Valmis laar tõmmati osava liigutusega vaagnale, puistati tuhksuhkruga üle … Maailma parim toit üldse!
Ühel väga lörtsisel päeval tõin Palli tasakesi ukse tagant pontšikubaari laua alla. Ja ma polnud elu sees nii rämedalt sõimata saanud nagu siis. Mind ei sõimanud müüjanna, vaid nõudepesija, kes köögist trjapka vihinal välja kargas ja Pallit lüüa tahtis. Pagesin välja koos lõriseva koeraga, kes mind kaltsulaksatuste eest kaitses. Pontšikud ja piimakohv jäid lauale. Istusin Palliga oma lemmikkoha trepil, nutsin ja needsin. Ma arvan, et see oli, jah, needmine, mis mu hingest purskus. Palli lohutas ja rahustas mind. Mis oli seda armsam, et ta oli tavaliselt äärmiselt jahe, introvertne ja enesekeskse olemusega peni.
ONU FEELIKSI suhtes olin aga ennist teda halvustades ebaõiglane.
Polnud ta nii ühene puuk ega bõk midagi. Ta oli ehitanud Tammistesse poolteisetoalise suvila, mida ümbritses tädi Linda aiamaa. Igal nädalavahetusel käisid nad kahekesi maad harimas, korilemas ja ehitamas. Nagu paljud teised pärnakad, kellel oli aianduskooperatiivis koht, kuhu linnast putkata ja kus toitu kasvatada. Popsimatel СКАЧАТЬ