Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aimdus, et ta oli talitanud valesti? Miks oli nii, et selle mustaverd tüdruku solvumine talle enam korda läks, kui ta oleks soovinud? Ta oli vangistatud vürst! Mida arvanuks temast Walhallas viibiv isa, kui ta oleks selle laete-plikaga rääkima alandunud? Aga Ballimar ei tundnud, et isa tema uhkusegi oleks heaks kiitnud… Noormees kortsutas kulmu ja süngestus veelgi enam. Ta oli segaduses.

      ÜHEKSA

      Hommik oli ilus – külm ja tuuletu, tõusev päike pani härmatise kuldselt sätendama. Orgudes ja jõe kohal lasus liikumatu viiruna külmumata allikatest tõusev veeaur. Wulfgardi hoonete katuseid ehtis valge kard, loike kattis kõva jääkaanetis ja räästalt rippusid väikesed purikad. Üle lagendiku paistev mets oli kui tume müür.

      Edeling Wulfgar Wulfing oli juba paar päeva varem lasknud alustada ettevalmistusi retkeks, mis Ballimarile algusest peale jahina tundus. Edelingi talus ihuti odasid ja teritati nooli, pingutati ja vaadati üle vibusid. Ent mitte ainsatki mõõka ega nuia näinud Ballimar wulfingide kätes, järelikult ei seisnud neil ees vaenukäik. Mõdukojas ja selle ümber liikusid vabad haukid sel varahommikul ringi jahirelvadega, meeste vöödele olid siginenud pikad laiad jahinoad, kätte head jahiodad, paljude seljal või puusal rippusid pungil nooletuped; mitmed neist olid oskuslikult tikitud või nikerdatud. Ballimar märkas paljusid tuttavaid nägusid – edelingi, Thoeni, Osmondi, Hwalat, Bo’d, edelingi poegi – Ethelwulfi ja Wulfrici – ja veel mitmeidki teisi, kelle nimed olid Kimbrungile juba meelde jõudnud jääda. Kuigi jahiretke ettevalmistused olid suurejoonelised, ei paistnud sugugi terve Wulfgari kaaskond end teele asutavat; suurem osa neist jäi kaitse-eesmärgil Hundiõuele, kus nad said mõistagi ka orje tagant sundida; träälide tarvis jätkus alati tööd.

      Oma paarkümmend hobust oli sõiduvalmis seatud ning üle nende laudjate olid visatud paksud vaibad-tekid ja suured toiduvaru sisaldavad kahe poolega moonakotid. Polnud kahtlustki selles, et ees seisis pikem, mitmepäevane jahiretk, sest kaasa võeti ka ohtrasti nahklähkrites mõdu ja marjaveini. Erilise hoolega näis edelingi lemmikträäl kohtlevat üht pehmete nahkade sisse pakitud võõrapärase kujuga mahukat savinõud, milles oli tummine vedelik. Wulfgari asjade eest hoolitsev trääl oli lüheldane ja sale, naiselikult pehmete näojoontega tumedapäine nooruk, kes kandis tunduvalt paremaid rõivaid kui kimber eales orjal näinud oli. Samuti olid orjal juuksed kammitud, mis aga oli frilingi, vaba mehe õigus. Isegi juuste lõikamata jätmine oli juba heldus, mida harva üles näidati. Tõsi, eks olnud ka Ballimaril enesel alles tema pikad, pisut lainelised ja ammugi pesemata juuksed, ent algul taheti ta ohverdada, siis oli ta pea sidemetes ning selle aja jooksul, mil noormees tõbisena maas oli, unustati see pisiasi nähtavasti sootuks. Kuid selle lühikeste soetud juustega nooruki näo silmamise järel tõstis Ballimaris pead vaistlik vaen. Liialt sarnanes see Finniks hüütav trääl nende habemetute ja lühikeste meestega, kelle laevu vürst Beanstan kunagi rüüstas ja karmile Wotanile ohverdas… Finn oli nende järeltulija, kes ammugi möödunud aegadel kimbrite vägeva hõimu hävitasid.

      Mõdukoja uks avanes raginal ja välja tuli hulk hauki sõjamehi, kes omavahel elavalt juttu ajades üle Wulfgardi laiali valgusid. Ballimar tõmbus küürakile ja taganes targu madala, postidele toetuva räästa alla. Ta ei uskunud, et saksid oleksid lasknud ühel träälil niisama, asja ees, teist taga, nende töid-tegemisi pealt vaadata. Et oli veel hommikuselt hämar, ei märganud keegi madala räästa alt piiluvat kimbrit. Sünge põhjalane silmitses mõdukoda tähelepanelikult; tema roheliste silmade eest ei jäänud peitu ainuski üksikasi ega teravatel kõrvadel kuulmata ükski heli, mis lähemast ümbruskonnast kostis. Miski tema mornis näos ei reetnud sisimas põlevat soovi samuti toekat odavart hoida ja tagaaetava tarva vänget lehka nuusutada; tema iga lihas oli pingul ja aistingud teravnenud…

      Ballimar kuulis selja taga kerget krabinat ja keeras kiiresti ümber. Freydis! Tüdruku silmis läikis pahameel, kui ta metslast halvakspaneva ilmega vaatas.

      “Freya sõrmuse nimel, kes lubas sul siia tulla?!” sisistas neiu vihase häälega, millest ei puudunud ka mure. “Imelise aasitari palmikute juures, kas tahad, et su põlved murtakse?!”

      Kimbrung ei näidanud millegagi, et ta näitsiku sõnu mõistis.

      “Oled sa vaimudest neetu?”

      Noormees keeras talle selja ja piilus uuesti avara õue poole. Ta teadis väga hästi, et töötegemisest kõrvale hiilides riskis ta ränga karistusega, ent ta oli teinud valiku ja see otsus polnud kergete killast. Peale selle sundisid päritolu ja isandatõu veri teda alateadlikult edelingi elamu ning mõdukoja juures liikuma. Hobuste hirnumine, terasekõlksatused ning karedad mehehääled istusid tema kõrvadele enam kui lojuste ammumine või träälide mõmin. Ballimar aimas, et scippare Osmondi pea oli jahiettevalmistustega ametis ning tal polnud sel hommikul sugugi mahti orje käsutada ning seda ei viitsinud eriti teha ka sõdalased, kes jahile ei pidanud minema. Nõnda oligi Ballimar jätnud haokorjamise teiste träälide hooleks.

      Edelingi koja uks avanes, välja astus Finn, kel olid ratsmed õlal. Ta võttis suuna lasilale, kuhu olid seotud madalad ja sitked hobused. Wulfgari ratsut polnud raske ära tunda – see oli kõrgemat kasvu, siledama karva ning pikemate, sihvakamate liikmetega. Nähtavasti oli loom toodud lõunast, lauskmaadelt, olgu siis vahetuskauba või saagina. Siisap, nähes Finni üksteisele hambaid näitavate hobuste vahele kaduvat, ronis Ballimargi räästa alt välja ning kõndis kiirete sammudega lasipuuni, sukeldudes seal samuti rahutute täkkude vahele. Finn oli Wulfgari hobuse harjamisega ametis ega märganud Ballimari enne, kui viimane lasipuult hobuseriistad võttis ja lõunamaalasest orja õlaga kõrvale lükkas.

      “Hei!” hüüatas Finn üllatunult ümber pöörates. “Sina!”

      Ballimar ei pidanud noort trääli vastusegi vääriliseks; ta võttis valjad ning üritas neid hobusele pähe panna, ent täkk välgutas oma suuri valgeid hambaid.

      “Neetud orjanäru!” karjus Finn vihaselt, olles veendunud, et Thoenilt saadud keretäis on trääli alandlikuks muutnud. Ta tahtis veel midagi öelda, ent kiiremini kui silm suutis jälgida, pöördus Ballimar ümber, haaras tal oma raudsete sõrmedega kõrist ja kergitas ta hingetoru kinni pitsitades vaksa võrra maast lahti. Orja nägu värvus aina tumedamaks. Viimaks lõdvendas Ballimar haaret, vaatas õhku ahmivale noorukile oma roheliste silmadega otsa, ning ta pilgus oli jahe sõnatu hoiatus. Finn silitas kähisedes muljutud kõri.

      Ballimari äkilistest liigutustest ehmunud hobused rahunesid tasapisi ning kimber võttis maast valjad, et need ratsule pähe panna, kuid seegi kord laksatasid täku hambad vaenulikult. Kimbrung oli kaljustelt küngastelt ning kivilõhandikest pärit põhjalane, muistse jalgsirahva poeg ja ei teadnud hobustest nii palju kui lauskmaa rahvad, ent ta isa oli olnud vürst ja juba tema seisus oli nõudnud ratsasõitu. Nõnda oskas ka Ballimar hobustega ümber käia ja tõrkujaid sõnakuulmisele sundida oskas ta veelgi paremini. Haaranud täkul välkkiirelt sõõrmetest, pitsitas kimber oma toore jõuga sedavõrd valusalt, et loom vaid inises ning ei üritanud enam midagi vaenulikku ette võtta. Igaks juhuks asetas noor kimber ka ühe toeka vitsa tähendusrikkalt hobuse nägemisulatusse. Teised loomad korskasid ja trampisid ehmunult nõnda, et pidid Finni peaaegu kapjade alla tallama. Täku silmad kiindusid löögiriista ja ta kõõritas vaid aeg-ajalt kimbri poole. Ballimar seadis täku oskuslikult sõiduvalmis, unustamata ainsatki rihma või pannalt. Ikka veel lõuaalust hõõruv Finn jälgis teda. Lõunamaise noormehe silmis läikis hirm kimbri loomaliku jõu ja halbatõotava vaikimise ees. Finn ei suutnud uskuda, et mõni naisest sündinud mees võiks olla nii tugev kui see põhjast toodud trääl, ja et keegi söandaks peale Thoenilt saadud karistust veel isepäiselt talitada. Sellal, kui end roomlaseks nimetav noormees Ballimari seiras, lõpetas Kimbrung hobuse sõidukorda seadmise ja sõlmis looma lasipuu küljest lahti, et olla valmis edeling Wulfgarile tema ilmumisel vastu minema.

      “Neetud…” kähises Finn vaevaliselt, ent Ballimar ei austanud teda ainsagi pilguga. Roomlane istus jõuetult seljaga vastu lasipuud; ta kõril olid СКАЧАТЬ