Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tundus olevat korras, üksnes noore hauki vammus oli küljelt lõhki rebitud ning ta ise üsna oimetuks löödud, ent muidu polnud tal suuremat häda miskit.

      “Astu vaba hauki juurest eemale, träälinärakas!” käratas esimesena kohale jõudnud lõõtsutav hauki jahimees ja lükkas kükitava Ballimari toorelt jalaga eemale. Kimbrungi silmis süttis vihatuluke, kuid kustus samas.

      “On’s sinuga kõik korras, vahva Odan?”päris scippare Frithugar hingeldades ja nõjatus odale. “Vaadake järele, kiiremini! Kellel on mõdu, Aegiri tütarde nimel? Andke talle juua!”

      Wulfingid vaatasid oigava Odani vilunult üle, keegi valas talle kanget mõdu suhu. See mõjus koguni sel määral, et pikk noormees end Wulfgari kaaskondlaste kätele toetudes püsti upitas. Esimese asjana võttis ta Ballimari käest oda, mille kimber mornil ilmel omanikule loovutas. Odan uratas midagi meestele, kes teda kaenla alt toetasid ja need astusid eemale. Heledapäine friling komberdas odale toetudes tarva juurde ja kompis sõrmedega selle haavu.

      “Sa andsid hea löögi, Odan,” lausus Frithugar.

      Odan ümahtas vastuseks.

      “See trääl andis parema, Thunori raudse vöö nimel!” Hauk heitis kõõrdpilgu Ballimari poole. “Edeling Wulfgar on saanud endale hea trääli… Hea hoop oli, õigesse kohta ja tugev. Julgelt tehtud, isegi vere lasi välja.”

      “Trääl ei ole hea, Odan, sa vahva ründur. Trääl on madal.”

      Odan näis temaga vaikides nõustuvat ja ajas end sirgu.

      “Kuidas sa ennast tunned?”

      Hauk lõi käega.

      “Pole häda, oidne scippare. Veel paar suutäit hüva mõdu ja ma võin selle sõnni laagrisse lohistada…”

      Otsekohe ilmus noormehe ette lähker märjukesega, mida ta ahnelt jõi ning oli näha, et see tõepoolest marjaks ära kulus.

      Scippare Frithugari käsul olid haukid tarval sisikonna välja lasknud, jalad kokku sidunud ning toonud paraja noore kuuse tüve, millega elajalooma tassida. Ent vaevalt olid nad teiba sõnnil jalge vahelt läbi lükanud, kui kuuldus kabjaplaginat ning lumetolmu üles keerutades kappas kohale tosinkond ratsanikku eesotsas edeling Wulfgari enesega, kes oli üleni härmatisega kaetud ja väsinud. Külmas õhus keerles hingeaur, madalad rässakad hobused pruuskasid ning närisid suuraudu. Wulfgar hüppas hobuse seljast ning lõi oda maasse.

      “Mis juhtus, Wodeni käevõrude nimel?” nõudis ta. “Mis kisa see oli? Odan? Mis siin juhtus?”

      Oma tavapärasel turris ilmel selgitas hauk, kuidas asi oli olnud ning osutas tusaselt verisele Ballimarile, kes edeling Wulfgari pilgu ees silmad maha lõi. Edeling kuulas tähelepanelikult nagu ka wulfingid, kes hobuste seljast maha olid tulnud. Thoen Karunahk võttis tarval tagajalgadest kinni ning keeras loomakere järsu ropsakuga teisele küljele, et haavu näha. Berserk oli kogenud jahimees ja oskas häid hoope hinnata. Kõik vajaliku ära näinud, lükkas hiiglane uluki endisse asendisse. Thoen tuli lume krudinal edelingi juurde ja rääkis pominal, mida arvas.

      Edeling Wulfgar mõõtis hindavalt verist trääli, siis tapetud tarvast. “Teele! Edasi!” käsutas ta muutumatul ilmel ning hüppas hobuse selga.

      Ratsamehed sammu sõites ees, jalamehed saagiga järel, liikus kütijõuk aeglaselt nõlvakust alla, soojematesse orgudesse, kus kavatseti ööbida ning enne viimase päevavalguse kadumist veel mõned ulukid tabada. Lumisele künkale jäi vaid sõnni veel aurav sisikond ja määratu verelaik.

      ÜKSTEIST

      Nad seisid tohutu lagendiku servas, mis neil tee kinni pani, kuid ükski haukidest ei soovinudki kaugemale minna. Ääretus rabas, mis madala udulaamaga kaetult wulfingide ees laius, seletasid küttide teravad silmad tuhmilt läikivaid õliseid laukaid. Varjatud hirmuga vaatasid sõdalased kõrgsood; selle kohal heljuvast udukardinast ulatusid laukaõgardite konksjate kätena välja sammaldunud rondid. Kaugemal udu kohal kõrgus tume kogu, mis oli liiga suur, et olla loom, ning liiga väike, et seda saaks mäeks pidada. Nõiutud paik… Ei meeldinud see Wulfgarile ega kellelegi tema meestest; üksnes Thoen ei tundnud alateadlikku hirmu.

      Ballimar vaatas pärani silmi seda määratut raba. Miski võbeles tema sisemuses, kõik oli kuidagi ebamääraselt tuttav – soo, küngas selle kohal ja vaikiv laas oma põliste sammaldunud tüvedega. Kimber oleks kui enda sisemusse vaadanud, otsekui pimedas koopas põleva tunglaga seinalt ruune otsides üritas ta teadvusse manada ürgseid aistinguid, mida see tunne metsikus alateadvuses äratas. Nukker udu, üksildased kidurad puud rabas, ligipääsmatu seljandik… Justkui oleks Ballimari isa, tapetud Beanstani hääl toonud kuuldavale muistse loitsu ja andnud nuiaga löögi nahktrummile, nii tabas kimbrit kaaslase ees avanev vaade. Ballimar sulges silmad, veri tuksles soontes, süda tagus metsikult. Jumalad olid märku andnud…

      Wulfgar kõõritas kahtlustavalt uut trääli, kes oli silmanähtavalt erutatud ja ei paistnud põrmugi kartvat. Talle meenus taplus põhjas, kust see ori oli toodud, ta mäletas veel hästi, millise kõhedusttekitava mänglevusega oli tapnud tema ründureid sealne nõid ning uue orja sarnasus tollega oli tõesti liiga suur, et seda saaks juhuseks pidada… Ausa edelingi ja sõjamehena suhtus Wulfgar säärastesse erakutest loitsijatesse umbusklikult ning pidas kaugelt enam lugu tavalistest preestritest, kellega ta harjunud oli ning kelle hulka ta ka ise kuulus. Ta ei usaldanud toona noort vangi aasiritele ohverdada, sest see näis olevat vaimudest neetud, ent kas võis koita päev, mil tema, Wulfgar, pidi seda kahetsema?

      Veel üks silmapaar puuris kimbri selga, ent see pilk oli selgelt vaenulik. Thoenile ei olnud see noor trääl algusest peale meeldinud; vägev tõmmu hiiglane evis sama ürgseid vaiste ja aistinguid, ta adus noore Kimbrungi varjatud vaenu ning lisaks sellele tajus sõjamees Ballimaris võistlejat. Mees teadis, et oli noormehest tugevam, ent ebamugavat tunnet see ei vähendanud. See poisinatt oli arbuja poeg ja võis võidelda sõjakirvest ka hoopis hirmsamate relvadega…

      “Woden…” sosistas keegi Ballimari lähedal ja kuulda oli ohusõnu lausuva hääle pominat. Mööda maad roomas niiske kõle udu, mis ei ulatunud põlvist kõrgemale. Kütid kompasid astudes iga jalatäie maad ettevaatlikult läbi. Sammal rippus kiduratelt puudelt lopsakate habemetena, vaikust häirisid vaid suurhaukide endi ärevad hääled. Hobused olid kartlikud, haistes läheduses läbipääsmatut ja ohtlikku mülgastikku.

      “See on halb koht, minu edeling,” ütles Hwala, “Heimdalli sarve nimel, ei ole hea mõte peatuda libardite naabruses.”

      Edeling vaatas veel kord pika pilguga lõputut raba, eriti aga järsku kaljuseljandikku keset kõrgsood. See meelitas, kuid samas ka peletas eemale, vihastades sellega uhket hauki, keda see tunnete vastuoksus segadusse ajas.

      “Mu isa,” puudutas nooruke Wulfric edelingi õlast. “Hwala räägib õigust, Wodeni täku nimel.”

      Ballimar pani tähele, et Ethelwulfi huultel mängles kerge üleolev naeratus. Silmanähtavalt oli see noor hauk taiplikkuse poolest oma verejanulisest vennast üle. Mõistust oli saladuslikuga raskem hirmutada ja kimber teadis, et hoopis enam tuli karta arukat Ethelwulfi kui toorest Wulfrici. Siiski, kõige ettevaatlikum tuli olla Thoeniga, sest tolle meeled olid sama teravad kui tal eneselgi.

      Wulfingid piidlesid umbusklikult udust esile kerkivaid kummalisi ja võõrastavaid kivirahne, millest õhkus sõnatut hoiatust. Need olid pentsiku kujuga sambad; mõni kõrgus enam kui kaks korda üle tavalise inimese kasvu, teised ulatusid täismehele vaevalt vööni. Saksid vältisid neid ja arvasid õigusega, et need olid kivistunud trollid, kääbused või metsalibardid…

      Viimaks СКАЧАТЬ